esileht  »  õpetused  »  vabastiil  »  DUCK JIBE JA DUCK MONKEY JIBE

Pardikas (Duck Jibe)

Enne Duck Jibe tegemist peaks kuival maal harjutama trikki sail 360, et soodinurga alt läbipugemise käeliigutus selgeks saaks. Loomulikult peaks tavaline slaalomjibe enam-vähem käpas olema. Duck Jibe juures on kaks keerulist momenti:

a) laua lõpuni keeramine ja;
b) purje ette viskamise ajastamine.

Et laud lõpuni keerata peab olema KIIRUST. Jibe alustamisel tõmmatakse puri maksimaalselt peale. Tagumine käsi nihkub veelgi tahapoole. Hetkel, kui "puri käes kergeks läheb" tehakse sama käeliigutus nagu sail 360-l. Kui see tehakse liiga vara, siis kukub puri tavaliselt sissepoole, kui liiga hilja, siis väljapoole vette. Kasulik on põlvi rohkem kõverdada, kui tavalise jibe tegemisel. Siis saab purje näo eest läbi tõmbamisel seista eespool ja taha astumine ei võta laua kiirust ära.

Kontsentreeruda tuleks laua pööramisele. See ongi asja juures kõige raskem. Kaal hoida ettepoole ja säilitada maksimaalselt kiirust. Oma kogemustest võin öelda, et mõnepäevase pusimise järel saab esimese duck jibe kätte.

Pardipärdik (Duck Monkey Jibe)

Duck Monkey Jibe näeb lahe välja ja ei olegi märkimisväärselt raskem kui tavaline duck jibe. Kui viimane on käpas, siis õnnestub esimene Duck Monkey Jibe kindlasti juba esimese harjutuspäeva jooksul. Enne on muidugi kasulik harjutada ka Sail-Body 360.

Manööver ise ongi justkui kahest trikist koos. Duck Jibe ja Sail-Body 360. Duck Jibel alustatakse soodinurga alt läbipugemist pisut varem tavalisest. Seejärel leiabki ennast clew first backwinded asendist, ehk poole Sail-Body pealt. Nüüd jääb vaid laud lõpuni pöörata ja Sail-Body lõpetada. Manöövri eduka lõpetamise tõenäosus on seega pisut väiksem, sest mõlemad trikid peavad välja tulema. Ka jää peal peab kõiki liigutusi üsna täpselt tegema, et manööver õnnestuks.

Tüüpilised vead on seotud Sail-Body poolega ja just jalgade asetamisega valedesse kohtadesse. Kui manöövri lõpetamisel astuda liiga laua ninale, siis kipub puri liiga ette minema ja laua nina sukeldub. Liiga taha astudes jääb hoog seisma, lauanina keerab vastu tuult ja trikk näeb ukerdamise moodi välja. Muidugi kõige olulisem on jälle laua pööramine kogu manöövri kestel.

Martti kirjutatud jutt on kõik väga õige. Igatahes just selle seletuse järgi ma kunagi õppisin. Proovin mõnede Väänas tehtud piltidega täiendada seda lugu:

Duck Monkey jibe algus on üsna selle kõige tavalisema jibe moodi. Peamine erinevus on selles, et tagumise käega hoitakse poomist veidi kaugemalt kinni ja et purje endast kaugemale laskmise asemel tõmmatakse seda tagumise käega veidi peale.

Pisema lauaga saab enesele seda luksust lubada, et mõlemad jalad on aasades. Veidi suurema lauaga on vaja hiljemalt siin tagumine jalg aasast välja võtta ja astuda teisele poole laua servale - muidu suurem laud lihtsalt ei keera allatuult.

Keera aga edasi ja kui tunned, et puri läheb käes "kergeks", siis lase esimese käega poomist lahti ja haara poomi tagumisest otsast. Käed lähevad selle käigus risti. "Kergeks minemine" tuleb sellest, et kihutad täiega allatuult ja lihtsalt sõidad tuulelt eest ära. Hoo säilimine on väga tähtis.

Pärast esimese käe lahti laskmist kukub puri vee suunas, aga seda ära karda. Kui teed kõike õigel ajal, siis ta "kukub" just nii palju, kui vaja ja päris vette mitte.

Tõmba puri järsu liigutusega üle pea, poe soodinurga alt läbi...

... ja katsu teiselt poolt poomist võimalikult kaugelt kinni haarata.

Enamasti kohe õigest kohast ei ulata ja seetõttu on vaja käe asendit kohe korrigeerida. Kuna purjes ei ole eriti tuult, siis on seda üsna lihtne teha. Hea koht poomist hoidmiseks on trapetsiotstest ainult õige pisut eespoolt.

Jajah, kuna puri on käes "kerge", siis saab poomist ka ainult ühe käega kinni hoida. Tuul keerab purje täitsa iseseisvalt õigesse asendisse. Siiani oli hea mõlemad jalad aasades hoida. Nüüd võta esimene jalg välja...

... ja aseta masti ette.

Samal ajal on vaja kogu aeg lauda edasi keerata. See kipub ununema ka teiste trikkide, näiteks backwind jibe puhul.

Edasi läheb kõik juba inertsiga - puri teeb madalalt vee kohal uhke kaare (vaata ainult, et poomi vette ei lase) ...

... ja selle kaarega on targem kaasa minna. Ehk siis just nüüd on õige aeg ka tagumine jalg aasast välja võtta. Et ei tekiks kiusatust seda kusagile valesse kohta toetada, on kaval kohe samal ajal teisele poole masti hüpata (siit vist ongi tulnud see pärdiku värk?) ...

... ja mõlema käega poomist kinni krabada.

Lõpuks on vaja lihtsalt kõvasti kinni hoida, sest tuul tuleb uuesti purjesse ja hoog on selleks hetkeks juba veidi raugeda jõudnud. Kui ei jaksa hoida, siis saab lihtsalt tagumise käega poomist lahti lasta ja korraks seisma jääda. Kui kinni hoiad, siis glissid edasi.

Kui tahad sellele kirjeldusele midagi lisada või midagi küsida, siis kirjuta palun taavi@teamvosa.ee.