Purjelaud vs lohesurf vs wakeboard vs kepikõnd? (toimetab Martti)
Nüüd juba aastakümnete pikkune kogemus ütleb, et kui tuult ei ole, siis surfata ei saa. Lihtne eksole. Teeme seda, mis parasjagu kõige õigem ja toredam. Mu meelest pole üldse mõtet vastandada purjelaud vs lohe jne. Ma tegeleks hea meelega kõigi toredate asjadega. Need pigem täiendavad üksteist. Trend on suuresti lohesurfi kasuks, kuna see on mugavam ja odavam, aga ega purjelaudki kuhugi välja ei sure. Panen siia kirja purjelaua ja lohetamise erinevused nii nagu mina seda näen ja tunnen. Ehk on abiks neile, kes tahaksid millegagi tegelema hakata, aga ei oska valida.
Mugavus
Kahtlemata on lohevarustusega toimetamine mugavam. Oluliselt. Kaks lohet ja ühe laua võtad kenasti kaenlasse ja mahub auto pakiruumi koos kalipso ja muuga. Purjelaua varustust, mis katab sama tuuleulatuse tassid ja laadid auto katusele ja pakiruumi mitu tiiru. Sama ebamugav on neid vee ääres lahti pakkida. Hoidku veel selle eest, et autoga ligidale ei saa. Lohe asjad võid "igaks juhuks" autosse tõsta, äkki hakkab päeva peale puhuma. Purjelaudu niisama ei viitsi. Purjelaua kasuks räägib mugavuse koha pealt ainult see, et märg puri kuivab peale surfamist kotis suhteliselt ilusti ära, kui otsad lahti jätta ja "korstnaks" tõsta. Lohe tahab laiali laotamist. Eriti ebamugav on see siis, kui liivasel rannal on sõitmas käidud.
Võimalikud surfikohad
Lohetajad ja purjelaudurid käivad sõitmas erinevates kohtades. Miks? Siin on nüüd suur purjelaua eelis. Purjelauaga saab sõitma minna pea igal pool. Iga võsavahe või metsajärv sobib. Peaasi, et auto piisavalt lähedale saab parkida, et ei peaks asju pikalt tassima. Lohe vajab ülespanekuks ja lendu laskmiseks palju ruumi. Samuti pole purjelauale oluline tuulesuund. Ka maatuul ei ole probleem. Lohega peab olema ettevaatlikum ja sobivad pigem side on tuuled, mis hädasse sattunu kaldale tagasi toovad. Ainuke, millega purjelaudur peab surfikoha valikul rohkem arvestama on kivid ja madal vesi. Purjelaua uim on ju pikem ja käib lihtsamini põhjas ära.
Õppimise raskus ja kiirus
Nii purjelaua kui lohe õppimine on peamiselt tore, nii et kiiret pole kuhugi. Lohe õppimist loetakse lihtsamaks ehk seetõttu, et areng on hüppeline. Sõitma ehk gliseerima saamine tuleb järsku, sest lohel puudub vahepealne liikumisvorm. Purjelauaga saab n.ö. tiksuda, ehk aeglaselt läbi vee kulgeda ja glissi saamise oskusteni kulub rohkem aega. Purjelaua õppimist on soovitav alustada ikkagi "algaja" lauaga ja aja möödudes varustus välja vahetada. Lohevarustusest "välja kasvamine" võtab mu meelest rohkem aega ja alustuseks soetatud lohega saab rõõmsalt edasi hullata. Purjelaual ja lohesurfil on tegelikult väga palju ühist. Vee- ja tuuletunnetus, kiiruse ja kontrolli saavutamine. Ühe pealt teisele üle minek on kahtlemata lihtsam, kui nullist alustamine. Nullist alustades ma tegelikult ei arva, et üks teisest lihtsam või raskem oleks. Purjelauas võib-olla kulub algul rohkem toorest jõudu purje veest välja sikutamiseks. Purjelaudurid, kes vahepeal on pikalt lohetanud ja tagasi purjelauale asunud on öelnud, et purjelaud ongi rohkem füüsilisem. Eks see sõltub vist mõnevõrra oludest ka. Purjelaudurid tulevad kaldale selle pärast, et "käed ei jõua enam kinni hoida" ja lohetajad selle pärast, et "jalg on täitsa pehme." Kindlasti mis on veel oluline õppimise juures, on see, et purjelauaga sõidusuuna muutmine on kordi raskem manööver kui lohega. See tähendab algajale purjelaudurile kõvasti vees mulistamist. Lohe õppimisel on algul enamasti vaja veel hirmufaasist üle saada. Seda momenti lohe õppimise juures ei tohiks alahinnata. Hirm võib olla paaniline ja paanika on see, mis põhjustab õnnetusi. Mida suurem kontroll lohe üle, seda väiksem hirm. Eks purjelaua sõidu õppimisel viskab ka adreka üles, aga tavaliselt ei teki paanilist hirmu ja võib olla sellevõrra rohkem rõõmu. Purje on iga hetk võimalik käest lasta ja seeläbi kontroll saavutada.
Üks osa õppimisest, mis purjelaual võtab märksa rohkem aega on varustuse trimmamine. Lohel on võimalik liine erinevatesse sõlmedesse panna ja osadel poomidel saab laiust reguleerida. Kõik see on lihtne võrreldes purje trimmiga ega oma nii suurt tähtsust sõidus. Algaja ja pro lohed toimivad pmst sama hästi. Purjelauas on iga cm downhauli, masti süsiniku %, poomi kõrgus, trapetsiotste pikkus, uim jne. oluline. Tõeline teadus, milles täiuslikkuseni jõuavad vähesed.
Turvalisus
No siin on purjelaud igatpidi ohutum. Algajal on üsna raske endale viga teha. Eriti fataalseid ja omast lollusest vigastusi. Ka vee peal hätta jäädes on purjelaud ikkagi ujuv päästevahend ja alati jääb võimalus puri minema lasta ja kaldale tagasi sõuda. Lohega tuleb õppimisel natuke kribimist ikka ette, aga siinkohal võib öelda, et loll saab kirikuski peksa. Tuule "ära kukkumisel" sajab lohe alla ja ujumisoskus on abiks. Purjelaudur saab tavaliselt tiksudes kaldale tagasi. Tuule äkilise tugeva puhangu korral saab algaja purjelaudur purje lihtsalt vette lasta ja rahulikult oodata, kuni normaalsed olud tagasi tulevad. Lohetaja võib äkiline pilvealune puhang õhku tõsta ja vastu vett või maad virutada. Sellisteks puhkudeks on muidugi turvasüsteemid jne, aga fakt on, et vesi pole alati pehme rääkimata kuivast maast. Lohega ettetulevaid ohtlikke momente on kindlasti rohkem kui purjelaual. Iseseisev lohetamise õppimine on turvaline vaid mõtlemisvõimelistel tegelastel.
Varustuse lõhkumisest
Purjelaua õppimisel on pmst neli varianti midagi ära lõhkuda. Põhiline, on n.ö. katapult. Puri tõmbab liiga tugevalt, kontroll kaob ja poomi ots lendab laua nina pihta. Laua nina on pilbasteks. Teine oht on trapetsikonksuga laua või purje sisse auk kukkuda. Kolmas variant on kui kaldal puri kogemata lendu läheb ja maandub kusagil teravates kivides või põõsas. Neljas on uimega põhja sõita ja uim ära murda.
Lohega on ainult üks variant. Kas kindlustamata lohe läheb kaldal juhuslikult lendu või millegipärast kaob kontroll ja lohe lendab põõsasse, puu otsa, kõrkjatesse, kõrrepõllule, autodesse, maja katusele, pauguga vastu maad või vett. Olenevalt konkreetsest juhusest on siis kas balloon auklik või riie.
Kui hoolega sõita, siis nelja-viie aasta pärast vajab üks kui teine varustus välja vahetamist. Kui mitte otsese lagunemise, siis moraalse vananemise pärast ikka. Päikest, liiva, soolast vett ja murdlaineid ei armasta kumbki.
Stiil ja nauding
Siinkohal on asjad keerulisemad. Lainesõit on vaieldamatult kogu lauanduse tipp. Sellesse teemasse sisenemine nõuab lohetajalt võrdluses suuremaid oskusi ja osavust kui samal ajal purjelaua sõitjalt. Ristna toimib side off tuulega, avameri, hoovused, kurjad purjelaudurid. Ühesõnaga pole lihtne aga on ohtlik.
LE mõistes jääb järgi race, freeride ja freestyle. Minule isiklikult läheb lihtsalt triibutamine üsna ruttu igavaks. On see siis lohe või purjelauaga. Midagi peab nikerdama ja proovima. Kiiruseid on muidugi lahe saavutada, ennast teistega joonele panna aga "nurkade võtmisest" pole ma kunagi aru saanud. Nii et ma oskan kommenteerida vaid vabastiilielementidega freeride. Põhiline nauding ses mõttes on täpselt sama, olgu kasvõi wakega tegemist. Eneseületus õppimisel, triki "ära tegemine" ja lukku panek. Minu arusaamises joonistub välja, et purjelaual on hulga toredaid vanakooli trikke, mis ei ole seotud veest välja hüppamisega ja siis igasugu moodsad "pedede keerutused", millele on keeruline nimegi anda. Viimased siis põhinevad popil, ehk veest välja hüppamisel ja mille entry level trikk on vulkaan. Lohes algab kogu vabastiil hüppest. Kuna lohega saab suht vaikse tuulega juba veest lahti ja üksjagu kõrgele ka, siis loomulikult pakub see tohutult võimalusi ja naudingut.
Lohetamisel on selle koha pealt üks suur eelis purjelaua ees. Nimelt väike laud. Lohe võib suur kolakas olla, aga see on kusagil üleval taevas. Iga purjelaudur teab, et väiksema lauaga on ägedam sõita. Lohelauad ongi väikesed ja ongi äge. Ainuke suur miinus selle juures, et lohetamine on märjem. Nimelt laua alt pritsib vett palju rohkem, kui purjelaual. See muutub oluliseks külma ilmaga. Ka kaldast minema saamiseks tuleb vähemasti algajal vette istuda. Purjelauaga kõmbid põlvesügavusse vette, astud peale ja märjemaks enam ei pruugi saada. Tugeva tsopiga pritsib lohelaua alt niipalju, et peab ühtelugu silmi pühkima ja see on üsna ebameeldiv. Purjelauaga on sõita oluliselt kuivem, kui muidugi pöörded juba käpas.
Wake vs kepikõnd
Kui Trepikal või Tammel ei puhu, siis rohkem polegi midagi mõelda ja tuleb Rahingele minna. Ainuke, mis mind wake sõidu juures tugevasti häirib on sõltuvus operaatorist. Üks inimene on sellega otseselt seotud, et sa sõita saaksid. Esmapilgul ei tundu wake teab mis odav lõbu, aga kui logistikat ja päevaplaani lihtsustumist ja tuuletünni stressist vabanemist arvestada, siis on see pigem odavam, kui purjelauasõit või lohe. Wake on väga intensiivne ja ega üle 10-20 minuti jaksagi. Tegemist siis 100% freestyle ja füüsiliselt raskema alaga, mis ei pruugigi kõigile meeldida.
Vaiksetel suvekuudel on Rahinge vesi nii soe, et shorty võib mõne jaoks olla liialdus. Soe on ilus asi. Rahinge seltskond on ka äge. Noored ässad teevad ise sealsamas kõrval asja hingega ja see nakkab. Kokkuvõttes võib see olla põhivalik, või ka lihtsalt tore lisa purjelauale ja lohele tuulevaesel juulikuul. Kord küsisin kohaliku ässa Simoni käest, kas ta pole lohetamisele mõelnud? Ta vastas: "Milleks? Mul on siin ju kõik olemas."
SUP ehk stand up paddle.
Kui ma esimest korda sellest kuulsin, siis mõtlesin, et ikka täiesti totakas ala. Kes tahaks aeruga vehkides kursisõiduvõistlust pidada või mis lainesõidust me räägime, kui laud on nagu laudauks? Tasapisi mu arusaam on muutunud. Tarifal nägin, kuidas SUPiga mindi läbi 2m murdlaine välja. Kuna laud on suur ja aer annab hea kiirenduse, siis saab lainel üsna vara glissi ja nii tegid SUPi sõitjad lainel rohkem pöördeid kui lainelaudurid. Tundus päris tore. Nüüd olen ise mõned korrad metsajärvedel proovinud ja korra Ristnas Paabu lahes. Tookord puhus 3-4m/s otse edelast. Isegi lohed olid maas. Paabu ees oli kerge rull nagu tavaliselt. Ja uskumatult äge oli neid 10m juppe seal batuudist rannani täispuhutava SUPiga sõita. Tõesti äge. Laine valik, käimasaamine, kõik nagu päris lainelauasõidus. Mitu tundi lõbutsesin ja igav ei hakanud kordagi. Metsajärvel niisama kruiisimisest ei oska ma väga pidada, aga selline vaikse ilmaga Tallinna laevalaine või Ristna või mõni muu koht, miks mitte. Ainuke miinus, et kolahunnik kasvab väga suureks, kui kõike omada. Algajad veesportlased saavad siledal veel SUP lauaga üldiselt kohe hakkama. Naised ja tüdrukud ehk lihtsamini. Mehed kipuvad enam krampi minema ja siis kaob tasakaal. See on muidugi ühine sarnasus nii purjelaua, wake, kui lohe õppimisel.
Kepikõnd? See isegi ei vääri mainimist.
