esileht  »  Lais  »  JEROME

Minu esimesed kogemused purjetamises.

(Raamatust: "Kolm meest paadis, koerast rääkimata.")
Jerome K. Jerome

Purjetamine on kunst, mis nõuab samuti teadmisi ja harjutamist – kuigi poisieas ma seda ei arvanud. Mõtlesin, et see tuleb iseenesest, nagu näiteks palli- või kullimäng. Mul oli tuttav poiss, kes samamoodi mõtles, ning ühel tuulisel päeval otsustasime sel spordialal katset teha. Olime tookord Yarmouthis ja leppisime kokku, et läheme Yare’i jõele sõitma. Üürisime paadisadamast silla lähedal purjepaadi ning asusime teele.
“Täna on päris kõva tuul,” öeldi meile sadamas, kui me minema hakkasime. “Te peaksite rehvi sisse võtma ja tublisti loovima, kui te käänaku taha jõuate.”
Ütlesime, et võtame need nõuanded arvesse, hüüdsime rõõmsalt nägemiseni ning asusime teele, omaette aru pidades, mismoodi see “loovimine” käib ja kust me “rehvi” peaksime saama ning mida sellega tegema.
Sõudsime, kuni linn jäi seljataha, ja siis laius meie ees avar veteväli, millest risti üle puhus tõeline orkaan, ning me tundsime, et nüüd on paras aeg alustada.
Hector – nii ta nimi vist oli – jätkas sõudmist, sel ajal kui mina purje lahti rullisin. See oli keeruline ülesanne, kuid lõpuks tulin ma sellega toime, ja siis seisime probleemi ees: kumb ots on ülemine?
Loomuliku instinktiga taipasime lõpuks muidugi, et alumine ots on ülemine, ja hakkasime purje tagurpidi üles panema. Võttis tükk aega, enne kui me ta nii või teisiti üles saime. Puri ise näis arvavat, et me mängime matuseid ja et mina olen surnu ja tema on surilina.
Kui ta aga aru sai, et see polegi nii, lõi ta mulle poomiga vastu pead ja keeldus üldse midagi tegemast.
“Tee ta märjaks,” ütles Hector, “kasta vette ja tee märjaks."
Ta ütles,et laeva peal tehakse purjed alati märjaks, enne kui need üles tõmmatakse. Tegingi siis purje märjaks, aga see muutis asja veel hullemaks. Ei ole meeldiv, kui kuiv puri teil vastu jalgu lööb ja ümber teie pea keerdub, aga kui puri on läbimärg, siis mõjub selline teguviis lausa ärritavalt.
Saime kahekesi selle värgi lõpuks siiski üles. Sidusime ta – mitte päris tagurpidi, vaid rohkem poolpõiki – masti külge, kasutades selleks paadi kinnitusköit, mille me selleks otstarbeks ära lõikasime.
Et paat ümber ei läinud, seda mainin lihtsalt kui tõsiasja. Miks ta ümber ei läinud, seda ma ei tea. Hiljem olen selle üle sageli juurelnud, kuid iialgi ei ole mul õnnestunud seda asjaolu rahuldavalt seletada.
Võib-olla aitas siin kaasa loomupärane kangekaelsus, mis on omane kõikidele asjadele selles maailmas. Võib-olla oli paat meie tegevusest mingil moel järeldanud, et kavatseme hommikust enesetappu, ning otsustanud meie plaanid nurja ajada. See on ainus seletus, mida ma oskan anda.
Paadiservast surmahirmus kinni hoides suutsime kuidagiviisi paadis püsida, kuid see oli vaevarikas töö. Hector ütles, et mereröövlid ja teised meresõitjad seovad ägedate tormihoogude puhul tüüri millegi külge kinni ja võtavad topsli maha. Ta arvas, et me peaksime ka midagi sellesarnast tegema, aga mina tahtsin lasta paadil tuule järgi minna.
Kuna minu ettepanekut oli kaugelt lihtsam ellu viia, siis toimisimegi nii, et lasime paadil tuule järgi minna, ise ikka serva külge klammerdudes.
Me sööstsime vastuvoolu kiirusega, millisega ma kunagi hiljem pole purjetanud ega kavatse seda ka enam teha. Umbes miili järel tuli käänak ja paat kaldus küljeli, nii et pool purje läks vee alla. Seejärel ajas ta end imekombel jälle püsti ja lendas pehmesse mudakaldasse.
See mudakallas päästis meid. Paat kündis end ninaga mudasse ja jäi seisma. Tundes, et meid ei raputata ega loobita enam siia-sinna nagu herneid kõristis ja et me saame jälle oma tahtmist mööda liikuda, ronisime masti juurde ja lõikasime puje masti küljest lahti.
Purjetamisest oli meil villand. Me ei tahtnud sellega liiale minna, sest nii võib ära tüdineda. Olime purjetanud – see oli tõesti huvitav ja põnev olnud – ja leidsime, et nüüd võiks vahelduseks jälle sõuda.
Võtsime aerud ja püüdsime paati mudast lahti tõugata, ning murdsime ühe aeru pooleks. Pärast seda olime ülimalt ettevaatlikud, kuid aerud olid vanad ja viletsad ning teine murdus veelgi kergemini kui esimene ja jättis meid täiesti abitusse olukorda.
Umbes saja jardi ulatuses meie ees oli muda ja selja taga oli vesi. Ei jäänud muud üle kui istuda ja oodata, kuni keegi tuleb.
Ilm ei olnud just niisugune, et oleks inimesi jõele meelitanud, ja kulus umbes kolm tundi, enne kui esimene hingeline nähtavale ilmus. See oli vana kalamees, kes meid lõpuks suurte raskustega vabastas, ning häbistaval kombel pidime tema slepis sadamasse tagasi minema.
See sõit maksis meile õige mitme nädala taskuraha: andsime jootraha vanale kalamehele, kes meid koju vedas, maksime välja lõhutud aerud ning tasusime nelja ja poole tunni eest, mis me paati olime kasutanud. Aga me olime kogemuse võrra rikkamaks saanud ja, nagu öeldakse, kogemuse eest ei ole ükski hind kõrge.