LÕUNA SURFARID

Tegelikult olen ma laua peal käinud kaks korda. Esimese hooga sõitsin kohe kalavõrku ja jäin kinni. Nagu Baywatchi uppumisstseenis, täielik paanika ka. Ja ekstaas, kui jälle kaldale sain. Teisel päeval tuli mulle paat järele, sest oli maatuul ja mina sõitsin hooga mere poole. See oli eelmisel suvel, Nõval. Pärast seda olin ma tahtmist täis ja plaanisin omale Vigrit osta, aga sügis tuli peale ja plaan jäi katki.

Sellega see üritus lõppeski ning mul ununes üldse, et mulle meeldis laua peal olla. Aga internet on täis lehekülgi surfamisest, mis ei lase inimesel rahulikult elada. Ma saatsin kirja küsimustega www.windgirls.com ja sain vinge vastuse. Nii ma siis sattusin ekslema surfilinkide rägastikku ja nüüd ma olen niikaugel, et täna oli minu esimene jääsurfi päev.

19.01.02. Saadjärv

Sõitsin 5,4 purjega. Alguses tundus see nii suur, et mul käisid hirmujudinad üle selja. Ja jää tundus liiga kõva ja tuul puhus. Hirmuäratav. Purje oli keeruline kätte saada, sest kelk libises minema (Martti naeris), aga kui esimest korda kelgu koos endaga liikuma sain oli tuus tunne küll. Otse allatuult, päris hea hoog oli sees. Hakkas jälle hirmus nii et ma lasin purjest lahti ja hüppasin kelgu pealt maha. (Martti itsitas) Põmm, käis poom vastu jääd, tuli tagasi kõmpida. Kuidas ma küll nii kaugele sain? (Martti naeris, ta vist ei pannud tähele, mis ta poomiga vahepeal juhtus, jumal tänatud) Triibutada oli päris tore, ühtepidi kalameeste poole ja teisipidi koti poole. Tuule suunast ei saanud ma midagi aru. Proovisin keerata nõnda, et ma ei peaks laua pealt maha tulema. Esimene paudi katse lõppes sellega, et ma olin purje all, põmm, käis mul pea vastu jääd, nagu ennist poom. Ai ai ai. (Martti irvitas) Aga ma triibutasin edasi. Proovisin uuesti pauti, ei tulnud välja. Kukkusin ka paar korda. (Martti naeris jälle) Haiget rohkem ei saanud, lihtsalt jäin purje alla. Siis näitas Martti jibe ja pauti ja muud värki. (Mina ei naernud) Kui ma kelgu jälle enda kätte sain, proovisin jibe teha. (Martti irvitas) See keeramine on ikka keeruline küll. Aga siis tuli mul jibe välja. Kohe päriselt. Juhhei! Ja põmm, crash, pikali ja purje all (Martti väänles naeru käes) Aga ikkagi oli hea tunne. Vahepeal läks üks kalamees minema ja ma ei saanud enam aru, kuhu ma sõita saan. Õnneks jäid kaks tükki veel istuma. Kaks kalameest ikka parem kui mitte ühtegi. Kui tuul tõusis sõitis Martti ka ja siis läksid kelgul mõlemad poldid pooleks, kelk enam ei keeranud. Aga mina ei teinud seda, ausõna. Martti parandas kelku tükk aega. Ja sõitis siis veel natuke. Aga hakkas pimedaks minema ja tuiskas midagi, nii et varsti me läksime kaldale ära kah. Elus! Pea natuke veel kumiseb, jalad surisevad all, käed on läbi külmunud, aga hea tunne on. Tahaks varsti veel! Aga järgmine kord ma panen kiivri ja küünarnukikaitsmed ja põlvekaitsmed ja padja kah püksi

26.01.02. Anne kanal

Sain mastiga hea laksu vastu pead, aga olin nii ettenägelik, et panin kiivri varakult pähe. Mõnikord mul ikka veab. 5,4 purjega ei tundunudki täna tuul nii tugev, ime kah, sest lõpuks kadus ta üldse ära. Aga alguses sai päris hästi sõita. Harjutasin ikka seda keeramise värki. Paar korda jäin keset jibe lihtsalt seisma. (Ei tea, mis küll vees oleks juhtunud?) Üks kord vist tuli korralikult hoo pealt välja kah. Paudi parim katse lõppes sellega, et ma jäin küll püsti, aga seisin paigal. (Jää ruulib!) Ühe olulise asja õppisin täna ära - kui tuul puhub, siis tuleb minna KOHE. Ei tohi igasugustele kiusatustele järele anda. Selle ma jätan endale nüüd meelde.

16.02.02. Saadjärv

Äge! Kõige lahedam päev siiani. Hakkan juba aru saama, kuhu saab sõita ja kuhu ei saa, aga märgid (näiteks õllepudel jääl) annavad ikkagi kindlust juurde. Tuul oli tugev, nii et hoog sai päris kena, kuigi vahepeal läks jälle liiga tugevaks - tsahh, sain purjega vastu pead. Sain hakkama sellega, et tegin kaks korda järjest jibe ilma, et vahepeal seisma oleks jäänud. Tunne oli küll nagu oleks ei tea kui uhke trikk välja tulnud. Tahtsin siis näidata, kui tegija ma olen ja sõitsin, nii suure hooga kui sain, Marttist mööda, aga järgmisel hetkel jäi mu kelk lumme kinni ja ma lendasin kõhuli jääle, käed-jalad laiali. Puri kukkus kah veel pähe. See võttis mind natsa tagasihoidlikumaks ja triibutasin niisama edasi-tagasi. Lõpuks väsisin nii ära, et purje hoidmine tundus üle inimvõimete piiride olevat. Hakkasin siis asju kokku panema. Martti veel sõitis, nii et mul oli aega mässata ja ikkagi jõudis tema enne oma purje lahti võtta. Ma ei saa aru, kuidas ma kunagi ise selle kõik õieti kokku saan. Selleks tuleb vist küll juba varavalges järve äärde minna ja pusima hakata.

08.03.02. Anne kanal

Naistepäeva eri. On ikka tuus küll otse koolist purjetama minna. Koolikott jää äärde maha ja.. allatuult kaugele, kaugele. Oli ikka tegemist, et jälle tagasi saada. Aga lõpuks jõudsin ikkagi samasse kohta, kust alustasin. Täna tuli üldse kõik hästi välja, eriti kukkumised - mina maoli maas, kelk libiseb omaette kusagil eemal. Ja paut tuli täna välja (hurraa!), esimest korda üldse. Minu vingeim surfitrikk on praegu see, et teen jibe ja kohe otsa paudi (tundub surfiajaloo ülim saavutus). Ühe korra sain sellega hakkama ja tunne oli tõsiselt võimas. Jee! Jee!

09.03.02. Anne kanal

Ilm kehva - vihm ja pilved. Üritasin ise purje kokku panna. Pusisin tükk aega (küll see nöörimajandus on keeruline), aga lõpuks tuli ikkagi Martti ja pani üks-kaks tagalase valmis (mina krigistasin hambaid). Aga järgmine kord SAAN ma ISE purje kokku! Kui ma selleks ajaks nii suured musklid kasvatan, et jõuan downhaulida.
Tuult oli küll ja sõita sai päris hästi, ainult kelk kippus lumme kinni jääma. Kus lund ei olnud, seal oli vesi, nii et vahepeal pidi kinnastest vett välja väänama. Peale paaritunnist sõitu olime kõik märjad nagu uppunud kassipojad. Ja vähemalt mina olin sama läbi ka - märg puri on palju raskem, kui ma arvasin.

17.03.02 Saadjärv

Meil oli kahepeale ainult üks kelk ja Martti kannatus lõppes enne otsa, kui mina üldse rigamist alustada jõudsin. See oli isegi hea, sest ta pani ise purje kokku ja mina ei pidanud eriti midagi tegema :) Ainult kuulama, kuidas vee peal ära uputakse kui ise hakkama ei saa. Ja kuidas tüdrukud üleüldsegi millegagi hakkama ei saa jne.. (Häh, see Martti ei tea kah midagi) Igatahes hea, et praegu veel jää on ja ennast osavana tunda saab!
Tuul oli vaikne ja tingimused harjutamiseks head. Sõitsin täna 6,5 purjega. Esimesel korral tundus väike puri palju jubedam kui nüüd see. Pööramised tulid vahepeal välja ja vahepeal ei tulnud. Kui teised vaatasid, siis ei tulnud. (Ma arvan, et nad vaatasid kogu aeg :) Siis ma lendasin uperkuuti. Mina ei saa aru, mis juhtus. Tahtsin jibe teha ja kõik oli normaalne, aga järsku oli kelk ühe otsa peal püsti ja mina lendasin jääle pikali. Päris valus oli - põlved täitsa sinised. Aga enne seda tegin ma ühe korra oma Anne kanali supertrikki ka. Ausõna! Kuigi keegi seda ei näinud.

10.05 - 11.05. 02 Tallinn

Esimesel päeval käisin kõik teadaolevad Tallinna surfipoed läbi. Kui ma Surfhousest lahkudes olin veel üsna optimistlik, siis Piritalt tagasi kõmpides tundus millegi sobiva leidmine täiesti võimatu. Enamik tüdrukute kalipsosid oli mõeldud minust suurematele (nr 40). Väiksemaid leidus ka, aga need olid jälle liiga väikesed. Võib-olla olen mina lihtsalt liiga paks, või on naissurfarid eriti kõhnad (arvestades kui raske on kalipsot selga ajada, ma eriti ei imesta). Ainuke, mis mulle paras oleks olnud, ületas mu eelarvet umbes poole võrra. Esimese päeva lõpus tegin plaane, kuidas panen kogu oma raha mängu ja ostan selle kalli kalipso ikkagi ära. Pärast hääletan Tartusse ja elan kuu lõpuni vee ja leiva peal. Aga surfilaat (minu suur suur lootus) oli veel ees.
Laadal läks jälle lahti kalipsode selgaproovimine. Enamik olid muidugi meeste mudelid ning hästi suured, aga ei läinudki kaua aega, kuni ma nägin seda taeva kingitust, mis praegu minu garaazis ripub. Päris minu oma, päris paras ja päris pro-limit. JESS!!! Laadal oli muidu ka päris tore, aga mina ei saanud sinna kauemaks jääda, sest sussid oli tarvis ära osta. Kõmpisin siis jälle kesklinna (ega bussiraha ei või raisata) ja kontrollisin iga 10 sekundi tagant ega mu varrukad pole ära kadunud. Vastutulijad vaatasid mind küll veidi imelikult, sest ma irvitasin neile näkku, aga ma ei saanud sinna lihtsalt midagi parata. Nii hea oli olla :)
Kahe päeva peale proovisin kokku umbes viitteist kalipsot. Soovitan kõigil, kes kalipsot ostma lähevad, võtta kaasa ohtralt vett, sest nende selgaajamine ajab päris januseks.

08.05.02 Saadjärv

Minust saab surfar! Kunagi. Täna sain sel aastal esimest korda vee peale. Sõitsin Fanatic Skate lauaga (114 liitrit, 7 kg) ja 5,4 purjega, kuigi rohkem viibisin küll vees kui laua peal. Tuult ka kuigipalju polnud (0-4m/s) ja kui ta korraks tuli, sulistasin mina muidugi vees. Alguses ei osanud suurt midagi peale hakata - mina ja laud ja puri ja vesi - seda oli liiga palju. Isegi laua peale saada tundus võimatu, aga kui proovima hakkasin, siis polnudki. 114 liitrit ei ole liiga vähe, aga veidi laiem võiks olla küll. Kui esimest korda laua liikuma sain (külg ees) ja umbes kaks meetrit püsti suutsin püsida, tundusin endale lausa imeosavana. Megasaavutust kroonis plartsakas, mille tekitajaks oli minu järve kukkuv keha. Marttil oli muidugi väga lõbus (ei tea küll miks?) Purje üles sikutamine võttis parajalt võhmale ja üsna varsti lõõtsutasin nagu väsind koer. Martti sõitis siis ka natuke ja näitas, kuidas peaks purje tuulde tõmbama ja lauda keerama ja igast sellist värki. Väga kasulik, kui keegi teadjam kõrval on ja aeg-ajalt kommenteerib, (Irvitamine on muidugi kommentaaride lahutamatu osa) sest ise ei taipa mõnikord ikka üldse, mis teha tuleks. Kuigi see tundub nii lihtne!! Aga ega ikka ei ole küll. Selles võisin ise veenduda kui uuesti laua peale ronisin. Kõige pikemalt õnnestus sõita vähemalt sada meetrit. Küll ma olen osav :) Ei julgenud sel ajal liigutada ka, et mitte jälle vette kukkuda. Aga tunne oli viimase peal, naeratus ei tahtnud näkku ära mahtuda.
Internetis kirjutatakse, et surfamine on füüsiliselt sama kerge kui golfimäng. Häh, tühjagi, tund aega järvel ja ma olin paras laip. Aga hirmus õnnelik. Tahaks veel!

26.05.02 Saadjärv

Päev juba algas hästi. Sain rigamisega peaaegu ise hakkama. Isegi selle keerulise nöörimajandusega. Edasi läks üha paremaks. Laua peal püsisin märksa rohkem kui eelmine kord ja liikuma sain ikka ka. Paar korda oli isegi valge jutt taga! Siis oleks küll karjuda tahtnud või vilistada. Aga ma ei oska kahjuks vilistada. Sõitsin ikka ühte ja sama ringi - kõrgust võtsin nii, et kõmpisin kalda äärt mööda tagasi. Ega väga kaua ei jaksanudki ukerdada. Tunnikese pärast olin juba täitsa väsinud ja kobisin kaldale. Aga hiljem proovisin ühte suurema mahuga sverdiga lauda ka. Naljakas oli see, et sõita sai igale poole. Isegi vastu tuult - täielik müstika. Kui seitsmeruuduse purje kaks korda veest välja sikutasin, olin nii läbi, et liigutamine tundus võimatu. Ühe triibu järel vahetasin purje ära - 5.4 on ikka parem kui miski muu.
Surfamine on vist üldse parem kui miski muu ja aina paremaks läheb.

28.05.02 Saadjärv

Tuult oli täna rohkem kui kunagi varem. Teised sõitsid seitsmestega ja mina ikka oma 5.4ga. Õppisin kaldastarti, aga ei tulnud välja. Mitte kordagi. Niipea, kui ma purje veest kätte sain keeras laua nina vastu tuult. Kui nina õigele poole sain, läks puri vee alla nagu titanic. Purje oli raske üles tirida, sest tuul oli tugevam ja lained kõigutasid lauda rohkem. Sõita oli jällegi ägedam. Kaks korda sain laua nina veest välja ja laud ei läinud mitte enam ühtlaselt üle vee, vaid hüppas kuidagi edasi - megavinge tunne!!! Kõik muu oli suva, ainult see oli oluline, et see hetk edasi kestaks. Aga ta ei kestnud. Pahh, olin jälle vees ja kaugel kaugel sellest kohast, kus oleks pidanud olema - pikk tee mööda kalda äärt tagasi vantsida. Martti ütles pärast, et ma sain kaks korda glissi. See vist oligi see vett mööda hüppamine. Kaif!

04.06.02 Saadjärv

Jõudsime järve äärde just õigel ajal, kui tuul tõusma hakkas. Suur pilv oli taevas - tume ja hirmuäratav. Vihma tibutas ka pisut. Kiiresti 5.4 taglas kokku ja kalipso selga (käed värisesid, mis kole - ma ikka kardan veel, kui tuul puhub:) ja veele. Kohe oli ka pilvealune puhang kohal. Täna ma ei vajunudki nii allatuult. Isegi sõitsin samasse kohta tagasi, mitte ei kõndinud. Jalgu tahtsin aasadesse toppida, aga ei tulnud välja. Kaks korda kiskus tuul purje käest ära ka ja see lendas kaarega vette - õnneks jäi lauale nina alles, kuigi ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Õppisin jälle kaldastarti ja tulemus oli ikka sama - kordagi ei saanud peale. Aga järgmine kord kindlasti saan!! (Võib-olla)
Varsti kukkus tuul päris ära. Vaatasin siis Jussi trikitamist - äge! Miks mina küll nii ei oska? Juss näitas mulle, kuidas jalgadega lauda ümber pöörata. Proovisin ka ja päris lõbus oli, aga iga kord käisin vette. Ja iga kord lendas mast laua nina poole. Ma tahan omale päris enda lauda! Martti Skate hakkab juba ninast pudedaks minema ja kui tal ükskord nina ära tuleb, siis võib arvata, keda süüdistatakse, kuigi mina pole midagi teinud.

05.06.02 Saadjärv

Tuult oli vähe, kuigi hommikul puhus normaalselt. Sõitsin ikka 5.4 purjega. Ma saan rigamisega juba ise hakkama. Alles hiljuti tundus see võimatu.
Proovisin igasuguseid manöövreid. Enamik lõppesid muidugi vees, aga lõbus oli ikka. Ühe korra tuli paut välja nii, et ma jäin püsti ja sain tagasi sõita. Lahe! Natuke jibe'i moodi pööre tuli ka, aga ma ei keeranud lõpuni ja jäin valele poole purje. Tegelikult on igat moodi lahe, isegi siis, kui ei tule välja ja vette käid. Ainult tuul võiks puhuda, tahaks glissi.

09.06.02 Saadjärv

Rahvast oli murdu, vähemalt 20 purje. Polegi kordagi nii palju olnud. Päike paistis ja tuul puhus ka natuke. Harjutasin kaldastarti (areneb, aga päris välja veel ei tule) ja sõitsin niisama kuni enam ei jaksanud. Tegelikult pole kaldal ka igav, kui nii palju rahvast on - saab surfielu elada ja vaadata, kuidas teised glissavad oma suurte purjede ja laudadega. Mina ise täna glissi ei saanud. Tuleks ometi rohkem tuult!

10.06.02 Saadjärv

Hommikul puhus ilusti. Mõõtjad näitasid 5 m/s. Aga selleks ajaks kui meie järve äärde jõudsime oli maha vaikinud. Surfarid pakkisid oma kamasid kokku. Oli selline tunne, et oleme vastikult hiljaks jäänud. Panin siiski purje üles ja tasapisi tõusis isegi tuul veidike, nii et vaikselt sõita sai. Harjutasin kaldastarti. Täna sain isegi laua peale ja jäin püsti, aga puri kukkus teisele poole vette. Nii et päris välja ikka ei tulnud. Pikapeale kogunes jälle rahvast järve äärde ja purjesid tuli veele rohkem. Koos teistega on julgem sõita, isegi kui kõik võõrad on. Üksinda ei julgenud kaldast kuigi kaugele minna. Harjutasin pauti, paar korda tuli isegi välja, aga vahepeal seisin täitsa paigal (tuletab jää peale ukerdamist meelde).
Ilm oli hästi ilus, päike paistis ja see oli palju suplejaid ka vee äärde meelitanud. Vahepeal oli päris õudne, kui märkasid mõnda peanuppu otse kursil, paar meetrit eemal. Ma ei oska ju kuigivõrd manööverdada, aga ujujad sellest eriti väja ei teinud. Nad ilmselt ei saanud lihtsalt aru, kui suur oht neid ähvardas.

13.06.02 – 16.06.02 Saaremaa, Harilaid

13.06.02 Harilaiu majaka juures

Juba Pärnus saime esimese Saarele suunduva surfariga kokku. Koos sõitsime Virtsu poole. Raskuste kiuste üritasime Koidul sabas püsida. Väike auto tegi, mis suutis ja sadamas oli ainult üks auto meie ja Koidu vahel. Aga just see üks auto oli viimane, mis praamile sai. Meie jäime vihmasele kaile maha. Varsti jõudis kohale uus seltskond tartlasi, kes tõid maasikaid. Tuju tegi paremaks ka see, et me teadsime, et Koit ootab teisel pool vett täpselt samamoodi :)
Lõpuks me saime ikkagi üle ja kella üheteistkümne paiku olime juba Harilaiul. Tuul puhus. Hästi puhus. Koit lubas kell 4.00 üles tõusta ja merele minna. Teised lihtsalt muhelesid rahulolevalt. Ainult Taavi korrutas iga natukese aja tagant: "Küll te näete, homme on plekk." Aga keegi ei kuulanud teda nagunii. Nad nägid juba vaimusilmas järgmise päeva
mõnusid.

14.06.02 Uudepanga laht

Hommikul kogunes rahvast aina juurde - tallinlasi ja hiliseid lõuna-eestlasi. Saabunud olid ootusärevad, veidi väsinud pikast sõidust ja eelmise päeva töörabamisest (et surfipäevad ette ära teha). Aga näod venisid järjest pikemaks - tuult ei tulnud ega tulnud. Lõpuks olid kõik masendunud ja närvilised. Süüdistati kõike ja kõiki - tuuleprognoosi, ilmaennustajaid, Taavit, kes tuule ära sõnus, ilmavana ja üksteist - "Kes kurat sellele idiootsele mõttele üldse tuli, et siia tulla?"
Kella 16.00´ i ajal hakkas tuul kiiresti tõusma. Hurraa!! Järsku hakkas meestel kole kiire - rigati, aeti kalipsosid selga, tassiti kamasid. Peagi võis merel näha kihutavaid surfareid, aga mitte kauaks. Üsna varsti siblisid paljud jälle kaldal - rigati väiksemaid purjesid. Nii kauaks kui kellegil jaksu jätkus, jätkus ka tuult. Puhuma jäi ta hommikuni.

15.06.02 Uudepanga laht

Mehed jälle merel, aga sellist lõbu enam polnud. Kõige pisemate purjedega käima ei saanud. Selline vist ongi surfarite elu. MILLAL MINA SEDA PÄRISELT TUNDA SAAN?
Aga kuigi enamik sufareid mässas päev ikkagi päev läbi merel, peesitasid osad ka
kaldal - grillisid liha ja nautisid päikest. Miks nad ei sõida, kui neil on ometi võimalus? Sellest ma ei saanudki aru. Õhtupoole pakiti asjad kokku ja jälle minek. Kohale jäi ainult paar autot. Meie ei läinud, me jäime. Õhtul istusime tallinlastega grilli juures ja rääkisime
juttu. Vastupidiselt minu varasemasele arvamusele ei räägigi surfarid ainult tuulest, purjedest ja merelainetest. Vahepeal jõudis jutt hoopis kosmosesse ja seal rändavatele lainetele. Purjetajad on ilmselt laia haardega.

16.06.02 Haagi lõugas

Jess!! Jess!! mina sain ka veele. Õigemini küll vette. Veele oleks saanud siis, kui kaldastart oleks õnnestunud. Aga ei õnnestunud. Ukerdasin kalda all vahurullide keskel ja nägin silmanurgast, kuidas Virko sõidab. Paar korda sain laua peale, aga iga kord juhutus midagi plaanivälist - kas kukkus puri vette või kaotasin ma ise tasakaalu. Lõpuks olin nii väsinud, et isegi millegi üritamine tundus võimatu. Kobisin siis kaldale. Kui ega seegi kerge olnud. Kõigepealt laud ja siis taglas. Aga enne peab need veel üksteisest eraldama ja laineid muudkui tuleb ja tuleb.
Pärast proovisin natuke veel, aga kaugemale ma oma stardiga ikka ei jõudnud.
Vahepeal vaatasin, kuidas teised sõidavad. Surfarid tunduvad mulle nagu mingid üliinimesed. Tahan kord saada selliseks nagu on Taavi või Penny või Virx või Juss. Nad on nii vaimukad, nad on nii vabad ja kogu aeg glissis...

19.06.02 Võrtsjärv

Esimest korda Võrtsul. Saadjärvel on ikka hoopis teistmoodi. Purje oli raskem veest kätte saada, sest laine kõigutas ja tasakaal kippus selle tõttu ära kaduma. Kui liikuma sai, oli lahedam. Kaldastart ei ole ikka veel välja tulnud. Aga kindlasti on põhjus selles, et tuult polnud piisavalt, mitte et mina oleks koba või midagi :) Teiseks probleemiks sai see, et kuna Saadjärvel on tuul alati puhunud ühest suunast, siis ei saa ma teiselt poolt purje käsitlemisega sugugi hakkama. Oskajatele võib küll tunduda, et vahet pole, aga tegelikult on küll. Teine käsi ei oska ennast niimoodi liigutada nagu vaja oleks.
Tiksusin niisama edasi-tagasi ja harjutasin pööramist. Paar korda tuli paut välja - ilma tuuleta ta ikka mõnikord tuleb. Üks jibe-i katse lõppes eriti laheda keeruga. Kui keegi võõras oleks pealt vaadanud, siis oleks ma võinud talle öelda, et proovisin helitacki teha, kuigi päris välja ei tulnud :) Kahjuks vaatas ainult Martti ja millegipärast ta ei uskunud mu helitacki juttu.

28.06.02 Võrtsjärv

Sõitsin suure Fanaticu lauaga - 195 l, 65 cm, 317 cm. Alguses oli hästi võõras ja harjumatu, nii et ma hakkasin natuke Skate´i järgi igatsema. Aga pikapeale harjus sellegagi ära.
Tuult oli enamasti parajalt. Korra tuli pilvealune puhang. Jaan ütles, et umbes 12 m/s. See viis mind laua pealt vette. Ujusin koos lauaga kalda poole ja lubasin mõttes kirikule kroonlühtri kinkida, elu lõpuni lahke inimene olla ja muud säärast. Küll oli hea tunne kui jalad lõpuks põhja sain. Enne seda oli tuul jõudnud mind piki kaldaäärt parajalt kaugele viia - tuli tagasi sumada. Proovisin veel sõita, aga ei saanud hakkama. Purje sain veest välja (Skate´iga poleks ilmselt sedagi saanud), aga kui peale tõmbama hakkasin käisin mast ees vette. Lõpuks olin ennast täitsa rootsuks ukerdanud ja kobisin kaldale. Tuul vaikis päris ära. Natukese aja pärast hakkas paras naistekas puhuma. Ronisin siis vette tagasi. Hoolimata suurtest pingutustest ei suutnud ma tükk aega taglast laua külge saada. Pusisin ikka päris kaua ja ise ka ei saanud aru, mis toimub. Lõpuks tuli Kolk appi ja pani taglase külge. Ta õpetas mulle paar päris head nippi kaldastardi kohta. Proovisin seda ikka uuesti ja uuesti kuni lõpuks tuli välja - hurraa!!! Päris kasulik oli see, et ta tõstis mind paar korda laua peale. Palju ei olnudki tarvis, aga see, et ma laua peale sain andis kindlust ja tahtmist juurde. (Tõstmise fakt läks ruttu meelest ära.) Harjutasin ise veel ja sain mitu korda järjest liikuma. Megalahe tunne.
Veel üks uus "trikk," mida esimest korda proovisin, oli trapetsis sõitmine. Kohe, kui trapetsi külge haakisin, kukkusin selili vette - täielik paanika, sest arvasin, et olen ikka veel koksuga trapetsiotsa küljes, kuigi tegelikult tuli see vist kohe lahti. Proovisin veel ja tasapisi hakkas välja tulema ka. Palju kergem on kui kätega purje kakkumine, kiirus läheb ka kohe suuremaks. Aga kõrgust kaotan millegi pärast kõvasti. Trapetsis krüssamine ei lähe kohe mitte.
Koduteel olin hirmus väsinud ja hirmus õnnelik. Igati lahe ja kordaläinud surfipäev. Tahaks veel ja veel.

31.06.02 Võrtsjärv

Linnas puhus juba hommikust saati. Mina ignoreerisin oma talvel saadud teadmisi sellest, et tuleb minna kohe ja nii me jõudsimegi järve äärde alles kolme ajal.
Natsa ikka puhus. Trapetsit mul seekord polnud, nii et lusti lüüa ei saanud. Kogu aeg tuli käte jõuga purje küljes rippuda (õhtul andis see valusalt tunda).
Skate-i järgi igatsen juba kõvasti. Suur laud on hea ja stabiilne küll. Ja paudid tulevad tihedamini välja. Ja kaldastart ka. Ja ümber see laud naljalt ei lähe, aga Skate-iga on ikkagi parem. Ei oskagi seletada, miks. Vist sellepärast, et ta pole nii tuim.
Vahepeal puhus tuul natuke kõvemini ka, kuigi mulle see eriti ei lugenud, sest iga kord suutsin just selleks ajaks ennast vette kukutada. Karta on, et varsti hakkavad surfarid vältima minuga samas kohas sõitmist, sest ma jään kogu aeg kõigile ette. Aga ma ei tee seda nimelt. Lihtsalt juhtub nii, et ma plartsatan vette täpselt siis, kui oleks vaja eest ära sõita.
Aga vahepeal on tunne, et ma olen supertegija. Näiteks siis kui kaldastart välja tuleb ja samal korral paut ka, nii et ma sõidan järve peale ja tagasi ja ei kuku kordagi vette ega pea purje välja sikutama. Kas saaks veel osavam olla? Aga järgmisel korral ei saa kaldastardiga hakkama ja kui purje välja olen sikutanud, kukun selili vette ja nii ikka mitu korda järjest. Siis jään veel purje alla ja tekitan paanika - osavusest ainult mälestus. Kuigi purje alt veest jälle õhu kätte pääseda on iseenesest ka tore.

01.07.02 Võrtsjärv

Kui järve äärde jõudsime tundus, et tuult on isegi minu jaoks vähe, vaatamata sellele, et Tartus oli paras torm ja kõigi teeäärsete puude ladvad lookas. Rigasin ikkagi purje üles ja otsustasin niisama natuke ukerdada - seda saab ilma tuuleta ka suurepäraselt teha. Martti tuli ka peale, sest ta arvas, et kaugemal, kui nuka tagant välja saab, on tuult rohkem.
Häh, tuult oli ju nii vähe. Mina liikusin edasi vaid hästi tasakesi, aga siis jõudsin vist seisualast välja, sest sõit läks üha kiiremaks ja kiiremaks. Mul oli meeles küll Martti hoiatus, et ära liiga kaugele mine, aga ma ei tahtnud selle peale sel hetkel mõelda. Kogu aeg oli tunne, et kohe kohe saan glissi. Ja nii ma siis muudkui üritasin ja üritasin. Lõpuks vaatasin igaks juhuks korra selja taha - täisa lõpp, mul pidi ehmatusest süda seisma jääma. Kuidas ma nii kaugele sain? Üritasin siis ringi pöörata, aga nagu arvata oligi, kukkus puri vette ja enam seda kätte ei saanud. Veest välja sain, aga peale tõmmata ei jõudnud - käisin koos purjega sisse. Mässasin seal tükk aega. Lõpuks sõitis Martti minu juurde ja ütles, et see ongi liiga kõva laks. Mis mul ikka üle jäi, istusin siis laua peal, ootasin, et tuul järgi annaks ja vaatasin, kuidas ma üha enam kalavõrkude poole triivin. Mõne aja pärast andis tuul nii palju järele, et ma sain veidsa sõita. Ent ta oli ka natuke pööranud ja kaldale sõites oleks ma autodest väga kaugele jäänud. Vahepeal olin juba kalavõrkudeni jõudnud. Need saidki nüüd mu teemärgiks - ühe käega hoidsin lauast ja teisega tõmbasin ennast piki võrku edasi. Võrk oli nii palju vee all, et teda näha ei olnud. Võtsin tast kinni täitsa tunde järgi. Jube oli. Jõudsin läbi mõelda kõik õudusfilmid, kus veeelukad kedagi ründavad. Kallas lähenes ka visalt. Aga kindlalt.
Siis tuli Martti mind merehädast päästma. Ta võttis mult purje ära, nii et ma sain ainult lauaga kaldale ujuda. Sõudsin siis kätega kalda poole ja kujutasin, et ma olen päris surfar, kes lainet püüdma läheb. Igasuguseid asju võib ette kujutada :) Lõpuks olid mul käed õlgadest juba nii valusad, et ma ei mõelnud enam midagi, tahtsin ainult kaldale jõuda. Suurivaevu tirisin laua veest välja ja vajusin ise sinnasamasse maha. Lõpuks ometi kaldal! Natukese aja pärast jõudis Martti ka kohale. Ta vahetas purje tagasi ja läks uuesti veele.
Konutasin kaldal päris kaua ja võtsin hoogu, et hakata riideid vahetama, aga siis tuli tahtmine natuke veel sõita. Tirisin kama vette tagasi ja ronisin peale. Olin nüüd arg nagu jänes. Kui natukenegi tuult tuli, vaatasin, kuidas tagasi saaks. Ja üldse tiirutasin ainult kalda all. Kiirusest oli mul kõrini (selleks korraks). Harjutasin hoopis pööramist. Kuna ma võtsin kogu aeg nii palju kõrgust kui sain ja tegin ainult paute, olin lõpuks jälle autodest parajalt kaugel. Aga õnneks õigel pool :) Proovisin siis jibe ka ja korraga tuligi välja. Jepii! Sellest sain hoo sisse ja proovisin veel. Ühe korra tuli veel välja, aga enamasti käisin vette. Eelnev ujumine oli ikka parajalt hea õppetund, sest nii ennastunustav ma seekord polnud ja allatuult väga kaugele ei sattunud.
Lõppeks oli ikkagi vinge surfipäev ja õppisin ma ka hästi palju. Näiteks seda, et ujumine on ikka üks väga kasulik oskus ja seda ka, et kui kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikkagi saab.

22.07.02 Võrtsjärv

Hea tükk aega polnud jälle vee peale saanud ja päris hirm oli nahas, kui järve äärde sõitsime. Tuult oli parasjagu. Kuna Martti sõitis ise Skate-iga oli minul valida, kas pusserdada Saxoga (85 l, 54 x 264 cm) või passida kaldal. Saxo oli nagu puupilbas. Selle peal purje veest välja sikutamine tundus mõttetu üritusena. Iga kord kui proovima hakkasin läks laud ümber ja ma kukkusin vette. Üritasin siis kaldastarti. Ikka uuesti ja uuesti. Suurt välja ei tulnud ja ma läksin järjest kurjemaks. Ma tean küll teooriat, et käed peab sirged hoidma ja kaua ei tohi oodata, aga mis sellest kasu on, kui praktikasse panna ei oska.
Siis tuli Martti ja võttis väikse laua ja purje. Mina vedasin Skate-i kaldale ja olin tige kui herilane. Istusin laua peal ja mossitasin. Kirusin enda ja Saxo ja kõik muu maa põhja. Aga kui Martti tuli uuesti lauda vahetama, võtsin mina jälle Saxo ja läksin tagasi ukerdama. Martti vaatas natuke aega ja ütles siis: "Ära karda seda hetke kui tuul sind laua peale tõmbab." Ja siis äkki tuligi välja. Ise ei saanud arugi, mis toimub, aga üks hetk olin laua peal ja liikusin edasi. Umbes kaks meetrit, siis kukkusin vette. Tunne oli ikkagi viimase peal. Mässasin veel. Paar korda sain laua peale, aga laud keeras nina vastu tuult ja edasi minema ei hakanud. Martti tuli vahepeal kaldale puhkama ja ma sain natukeseks ajaks Skate-i. Kaldastart tuli kohe välja! Jess! Mul on ujumise mälestus veel hästi meeles, nii et ma ei julgenud eriti kaugele sõita. Ümber keeramise ajal kukkusin vette. Ronisin laua peale tagasi ja üritasin purje kätte saada, aga ei õnnestunud. Ma ei mõista, mis valesti oli, aga kukkusin järjest vette. Lõpuks sain kuidagimoodi tiksuma. Aga kuna ma olin üsna allatuult triivinud üritasin kõvasti krüssata. Tiksusin aeglaselt ja olin kogu aeg tasakaalu kaotamise äärel. Lõpuks jõudsin ikkagi enam-vähem õigesse kohta tagasi. Paar korda käisin veel veidi kaugemal. Siis harjutasin ainult kaldastarti. Vahepeal tuli välja ja vahepeal ei tulnud. Ühe korra olin peaaegu rinnuni vees ja sain ikkagi peale, aga kui seda "trikki" uuesti proovisin, siis ei saanud enam hakkama. Ära hakkasin ka väsima. Puhkasin veidi kaldal ja läksin uuesti Saxoga vette. Mässasin tükk aega. Lõpuks mõtlesin, et proovin veel viimast korda ja just siis sain peale ja laud ei keeranud vastu tuult ära, nii et ma tiksusin natuke edasi. Kaugele minna ei julgenud, sest teadsin, et kui mul jalad enam põhja ei ulatu, ei saa ma kuidagi purje kätte. Hüppasin vette ja sumasin tagasi. Oleks tahtnud lendu minna, nii hea oli olla.
Olude sunnil peab proovima varustust, mis vist ei ole algajale kõige sobivam. Aga kui sellega midagi välja tuleb on ikka super hea meel. Tegelikult tahan ma omale päris enda lauda ja trapetsit ka. Ja tuult, iga päev.

02.08.02 – 05.08.02 Hiiumaa, Lehtma

02.08.02 Reis läbi Eesti

Alguses läks kõik libedalt. Auto sõitis ilusti, ilm oli sõiduks suurepärane, tuju hea ja meel veidi ootusärev. Mõttes oli juba uus surfikoht.
Veidi enne Põltsamaad hakkas auto jukerdama. Martti siis natuke parandas teda ja me saime linna sisse sõita. Peatusime ühe lammutuse juures, aga neil polnud vajalikku juppi, nii et meil oli valida, kas sõita Tartusse tagasi või riskida ja jätkata oma teed Hiiumaa poole. Mina tahtsin edasi sõita ja Martti tahtis Tartusse tagasi minna. Nii me siis läksime tagasi. Auto sõitis jälle nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Jõudsin juba mitu korda mainida, et tagasi pööramine oli ikka väga vale valik, aga enne Tartut hakkas auto jälle turtsuma ja ei tahtnud enam sõita. Igatahes oli Tartu lammutuses vajalik jupp olemas ja me alustasime oma reisi teist korda. Seekord läks õnnelikumalt ja õhtul kell üheksa saime praami peale. Järjekorras oli ka üks Tallinna surfarite auto, aga nemad ei saanud peale ja pidid järgmise praamiga tulema. Sellega tuli ka Kaska, nii et õhtuks oli Lehtmas juba väike surfarite laager. Tuul oli paljutõotav.

03.08.02 Tõrvanina

Juba hommikul puhus parasjagu. Martti võttis Skate-i ja 7.3 purje. Mulle jäi Saxo ja 5.4 puri. Pusserdasin kalda all murdlaines. Nagu peale sain keeras laud nina vastu tuult. Või kukkusin ma teisele poole vette. Tükk aega ei tulnud midagi välja, aga korraga sain laua peale ja see ei keeranud nina ära. Hakkas hoopis edasi liikuma. Jehuu!! Kilkasin seal peal täiega. Lahe oli! Glissi ei saanud, kuid ma liikusin edasi. Murdlainest sain välja, aga tasakaal kadus ära ja kukkusin vette. Purje veest välja sikutada ei saanud. Sain ta kätte küll, aga kukkusin koos purjega teisele poole sisse. Veestarti ma ka veel teha ei oska. Üritasin küll, aga ei saanud purjegi veest välja. Õnneks oli tuul otse ranna poole, nii et tuli ainult oodata ja lained kandsid mind nii palju kalda poole, et jalad ulatusid põhja. Tuli tagasi punnida. Olin jälle murdlaines, nii et sellega oli samuti paras mässamine. Tagasi ma ühe korraga ei sõitnudki. Iga natukese aja tagant kukkusin vette ja pidin kogu laua peale saamise protseduuri (kaldastardi!) uuesti läbi tegema. Kui tagasi jõudsin olin parasjagu väsinud. Puhkasin natuke kaldal.
Kaska oli ka kaldale tulnud. Kaldast umbes 40 meetri kaugusel ja veepinnast umbes 10 cm madalamal oli olnud suur kivi ja ta oli sellele otsa põrganud.
Natukese aja pärast läksin uuesti vette. Ukerdasin veidike Saxoga ja siis veel veidike Skate-iga. Põhiliselt harjutasin kaldastarti, aga ega kaua enam ei jaksanud ka. Üsna varsti ronisin kaldale. Martti sõitis pärast seda Skate-iga veel ikka hea mitu tundi.
Surfipäev oli ikkagi korda läinud. Kasvõi selle ühe pika Saxoga tehtud sõidu pärast.

04.08.02 Tõrvanina

Ilm oli otsekui jumala kingitus, aga seda mitte surfaritele vaid päevitajatele. Päike lõõskas ja tuul puhus parasjagu niipalju, et hingata sai. Vedelesime niisama kuni lõunani. Siis vedas Kaska oma uue 5-ruuduse purje vette ja tiksus sellega veidi edasi tagasi. See ajas endale ka isu peale ja ma läksin Skate-iga vette. Mängisin friistailerit ja proovisin igasuguseid trikke teha. Heli tack-ki ja nose tack-ki ja sail 360-et. Mitte midagi välja ei tulnud. Aga mul ei tulegi tavaliselt eriti midagi välja, nii et vahet pole. Sellegi poolest tundus mulle, et ma näen välja nagu friistailer :)
Õhtul hakkas veidike rohkem puhuma ja ma läksin uuesti Skate-iga. Esimesel korral oli kogu aeg selline tunne, et kohe-kohe saan glissi ja nii ma lasingi päris kaugele. Glissi ei saanud ja tagasitulek oli jälle vaevaline murdlaine vahel tiksumine. Martti hoiatas mind kivide eest, mis seal kaugemal vees olid, nii et pärast ma enam sinnani minna ei julgenud. Tiksusin niisama edasi-tagasi üsna lühikest maad ja harjutasin trapetsis sõitu.
Kui veest välja tulin, ei suutnud kuidagi purje kaldast eemale vedada. Vees ei saanud arugi, et ma nii väsinud olen.

05.08.02 Tõrvanina

Olime jälle viimased meie laagris. Alguses läksin mina Skate-iga. Puri tundus kuidagi erakordselt raske, aga kui ma ta kaldale tagasi vedasin ja vett tahtsin välja võtta, siis avastasin, et vett polnudki sees. Lihtsalt mina ise olin vahepeal nõrgemaks jäänud. Tiksusin niisama. Aeg-ajalt üritasin veestarti teha. Parim saavutus lõppes sellega, et sain purje kätte ja üritasin teda meeleheitlikult veest väljas hoida. Aga ta vajus alati vette tagasi. Kuna mul pööramine niiviisi veel välja ei tule, et ma vette ei kukuks, siis pidin iga kord purje välja sikutama. See oli päris väsitav. Aga trapetsiga sõit hakkab üha paremini välja tulema ja see jällegi säästab päris palju jõudu. Nüüd on mul oma trapets ka.
Aitähh Tallinna friistaileritele ja teistele asjaosalistele!!!
Ühe korra sain glissi!! Siis läksid muidugi kõik hoiatused kivide kohta meelest ära ja ma lasin täiega nii kaua kuni vette kukkusin. Jehuu! Nii kaua polnud seda tunnet tundnud. Kui jälle kodu juurde tagasi sain võttis Martti mult Skate-i ära. Tuul oli nii palju tõusnud, et ta sai suure purjega sõita.
Sel päeval juhtus see, mida oli karta juba minu surfamise algusest saati. Sktate-i ninas on suur auk sees. Otse pehmenduse all. Aga see ei ole minu süü. Või, noh, natuke vist on. Igatahes on mul nüüd esimene laua nina kirjas.

Kokkuvõttes oli minu jaoks päris kordaläinud surfireis. Sain kõvasti kaldastarti harjutada ja laine peal kiikudes tasakaalu õppida. Tundsin uuesti glissi-tunnet ja lõhkusin laua nina ära. Mida sa hing veel oskad tahta. (Aga see viimane oleks ikkagi võinud juhtumata jääda.)

17.08.2002 Saadjärv

Sõitsin Saxoga ja 5.4 purjega. Lahe oli see, et kaldastart tuli kohe esimese korraga välja. Tuult eriti polnud, nii et ma tiksusin niisama edasi tagasi. Kõik manöövrid lõppesid vees ja kuna ma veestarti veel ei oska tuli iga kord purje veest välja sikutada. See oli päris raske. Tasakaal kippus ära kaduma ja kui vette kukkusin läks hulk aega ja kõvasti jõudu, et puri uuesti õigesse asendisse saada. Tuul oli sellisest suunast, et oli võimalik ka kalda äärde hoida, nii et jalad põhja ulatuvad ja kaldastarti teha saab. Nii ma siis tegingi. Kui Martti seda nägi, tahtis ta mind sealt muudkui ära ajada. Kartis, et ma sõidan vastu kivi ja uim läheb puruks. Ukerdasin siis kaldast eemal, aga kui Martti kaugemale läks ja mina enam ta vaateväljas polnud, siis läksin ikkagi kalda äärde tagasi. Uim jäi õnneks alles. Jumal hoiab rumalaid surfareid?
Kuna tuult oli tõesti vähe, siis ei olnud varsti enam kedagi peale minu vee peal. Üksinda sõita on natuke jube. Juba ainuüksi teise purje nägemine vee peal annab julgust juurde. Nii ma siis hakkasingi juba veest ära tulema, kui tuul järsku tõusis. Tahtsin hästi kiiresti laua peale saada ja hakkasin rahmeldama, mille tagajärjel läks mul kaks korda rohkem aega. Aga lõpuks sain ikkagi sõitma. Päris hea oli, aga glissist jäi natu-natukene puudu. Martti ütles pärast, et ma olin olnud päris glissi ääre peal. Seda on varemgi olnud, et ma olen glissile nii lähedal, aga glissi ei saa.
Võib-olla Skate-iga oleks saanud, aga seda ma ei julge enam võtta. Üks laks veel ja tal on nina päris küljest ära. See laks võib väga lihtsalt tulla kui ma trapetsis sõitu harjutan.
Lõppeks oli ikkagi päris tore surfipäev. Kahju ainult, et see gliss kuidagi ei õnnestu.

19.08.2002 Toila

Koht oli hästi ilus. Männid, rohi ja rannas lamedad kivid. Ainult kama pidi üle kivivalli tassima. Vedasingi parasjagu kama (Saxo ja 5.4 puri), kui mu juurde tuli rannavalvur ja rääkis hästi kiiresti vene keeles. Ma ei saanud midagi aru. Ta rääkis uuesti, aga taipas siis vist, et ma olen lootusetu ja läks minema. Ma ei teagi, mida ta tahtis. Võib-olla tahtis öelda, et rannas ujujate vahel ei tohi purjelauaga ukerdada. Selle peale ma tulin hiljem, kui vee äärde jõudsin ja nägin kui palju ujujaid seal oli.
Mässasin kalda all. Laud keeras kogu aega vastu tuult ja kui mul õnnestuski ta allatuult saada ja peale ronida, sain sõita ainult paar meetrit ja siis kukkusin uuesti vette. Nende lühikeste sõitudega kandis laine mind tükk maad allatuult ära, nii et ma pidin tagasi kõmpima. Ühe sellise kõrguse võtmise ajal tuli minu juurde keegi noor venelane ja ütles midagi, millest ma aru ei saanud. Siis võttis ta mu purje otsast kinni ja hakkas sikutama. Mina sikutasin jälle enda poole. Vaatasin ringi, et ega ühtegi surfarit parasjagu läheduses pole, kes saaks mulle appi tulla, aga kedagi polnud. Venelane oli päris agressiivne ja ma hakkasin kartma, et ta võtab mult kama ära ja jookseb minema. Näitasin talle kätega, et ta ära läheks ja mõtlesin, kas peaks mõned venekeelsed sõimusõnad meelde tuletama või mitte. Aga siis läks ta õnneks eemale ja hakkas ujuma. Ei teagi, mis ta tahtis.
Mina ukerdasin edasi. Ühe korra sain päris pika sõidu ja jõudsin murdlainest välja, glissi ei saanud ja õige pea kukkusin jälle vette. Seekord maabusin eriti kaugel ja tagasitee oli päris vaevaline. Aga see sõit andis indu juurde, et edasi pusserdada.
Vahepeal käisin kaldal ja panin kardaani nii ette kui võimalik. Pärast seda oli natuke lihtsam ja Saxo ei keeranud enam nii kõvasti vastutuult.
Paari tunni pärast kukkus tuul ära ja me tulime kaldale. Teised eemalt merelt lainete vahelt ja mina kalda äärest, murdlainest. Päris kadedaks teevad need jutud, kui lahe surfipäev oli. Eriti siis kui tuult oleks küllalt selleks, et mina ka glissi saaks. Aga ma lihtsalt ei oska. Veel!

21.09.02. Peipsi, Kodavere + LISA

Vahepeal on ilma surfita palju aega mööda läinud. Kõvasti liiga palju. Aga selle aja sees on igasuguseid toredaid asju ka juhtunud. Kõige kõige megalahedam uudis on see, et mul on nüüd päris oma laud! (Skate 63) Tänusõnad selle eest Marttile ja Taavile!
Hommikul oli väljas läbilõikavalt külm. Sooja oli kõigest 4 kraadi. Vaatamata sellele, et surfipäev oli väga oodatud, ei kutsunud külm vesi küll mitte sugugi. Aga välja sõitsime ikkagi. Sihtmärgiks Saadjärv. Ma loodan, et kõik inimesed, kellest me mööda sõitsime, panid tähele, et autol on kaks peaaegu ühesugust lauda katusel. Ja nad tulid selle peale, et üks laudadest on MINU oma.
Saadjärve ääres puhus küll, aga kedagi teist peale meie seal polnud. Alustasime juba rigamist, kui telefon helises ja me saime teada, et paljud sõidavad hoopis Peipsi poole. Tükk aega nuputasime, kumb oleks parem valik. Aga lõpuks viskasime ikkagi asjad autosse ja kimasime ise ka Peipsile.
Oi kui jube oli. Minu meelest oli seal päris torm, aga teised arutasid millegi pärast, kas panna 5-ne, 6-ne või hoopiski 7-ne puri. Mina võitsin igatahes kõige väiksema, mis võimalik (4.4 Aerial). Tuule kiiruseks mõõdeti 7-8 m. Kuna ilm polnud eriti soojemaks läinud, pakkisin ennast nii sisse kui sain. Kalipso alla jätsin tavalise polo, susside sisse sokid ja varrukad teipisin käte külge kinni. Kuna mul kapuutsi ei ole, siis sidusin räti kõrvade ümber. Vaatasin küll hoolikalt, et kõik, mis kinni annab panna oleks korralikult, aga ikkagi tundsin vette astudes, kuidas susside vahelt vesi sisse tuleb.
Kaldastart tuli kohe ilusti välja, aga see oli ka kõik. Kohe kui ennast trapetsisse sain, tõmbas puri käest ära ja ma käisin vette. Tegin hästi lühikesi sõite. Osalt selle pärast, et oli hea turvaline kalda lähedal sõita. Aga peamine põhjus oli see, et ma lihtsalt kukkusin iga kord üsna ruttu sisse. Üks trapetsis katapult oli eriti lahe. Lendasin kena kaarega vette, aga kuna trapets oli kinni, käisid mul jalad mingit moodi üle pea. Olin parasjagu kuidagi kägaras purje peal ja üritasin trapetsit lahti saada, kui tuli üks kuri murdlaine. Mu pea käis millegi kõva vastu. Oli see mast või laud, seda ma ei tea. Lõpuks sain ennast kuidagi lahti haagitud. Pea oli parasjagu segane ja pilt käis ringi. Kahju, et keegi ei näinud kui laheda triki ma tegin :)
Ühe korra tegin peaaegu veestarti. Jalad ulatusid küll põhja, aga vesi oli kaelani. Ja paar korda sain glissi ka. Aga seda gaifi jagus ainult paariks sekundiks enne järjekordset crashi.
Kaua mässata ei jaksanudki. Ja kuna pikema puhkamise jaoks oli ilm liiga külm, vahetasin riided ära. Käed värisesid nii hullusti, et kalipsot oli päris raske ära saada. Õnneks oli kalda peal üks väike saun, mille uks polnud lukus. Seal sees oli riideid päris hea vahetada. Vähemalt tuul ei puhunud. Pärast tegime sinna ahju veel natuke tuld, nii et suurema külma sai seest välja. Ega vees polnudki külm. Rabelemine andis vist hästi sooja.
Üldse oli kõik hirmus äge. See Kodavere on praegu üks mu lemmikutest surfipaikadest ja tänane surfipäev oli vist ka üks selle hooaja parimaid. Ja oma lauaga sõita on ka ikka hoopis teine tunne. Missest, et laud on tegelikult seesama :)

LISA: 22.09 tuli välja, et eilne surfipäev ei lõppenud siiski nii õnnelikult. Mu laua ninas on jälle auk. Ah, õige oleks võtta omale nimeks Lais-Laualammutaja.
Tegelikult on see kuri murdlaine kõiges süüdi, mitte mina. Ma loodan, et nina saab jälle terveks teha. Hea, et ta vähemalt veel küljes on.

27.09.02 Saadjärv

Üle pika aja jälle hea ja tasane Saadjärv. Ilma murdlaineta on ikka väga palju lihtsam. Puhanguti oli tuult parasjagu, aga vahepeal jäi jälle väheks. Vesi oli normaalse temperatuuriga. Ainult käed võttis nii kangeks, et lõpus ei tundnud enam midagi. Ma püüdsin küll vette kukkumist vältida (eriti hästi ei õnnestunud), aga paar korda käisin niimoodi sisse, et vesi pea kohal kokku lõi. Oi, kui "mõnus" tunne see on, kui luku vahelt vesi sisse tuleb ja mööda selga alla jookseb. Paar pauti tulid välja. Aga see pole praegu üldse oluline. Ja vee temperatuur pole ka oluline. Ainus, mis loeb on see, et ma sain glissi. Ja nii kauaks, et jõudsin taibata, mis toimub. See oli kaif. Ei, kaif on liiga vähe öeldud. Selle kohta, mis tunne oli, polegi sõna olemas.
Sõidu ajal tuli mul trapetsiots konksu tagant ära. Mispeale hakkas muidugi kõik hirmsasti loperdama ja ma olin sunnitud tuule purjest välja laskma. Sellepärast mu glissi-triip ära lõppeski. Pärast istusin laua peal ja mu käed värisesid nii hullult, et ma kartsin, et ei suuda poomi käes hoida. Mitte külmast, vaid millestki muust.
Ma pole kunagi varem midagi sellist tundnud. Ja kahju on kõigist neist, kes seda kunagi ei tunnegi. Ja nad ei teagi, millest nad on ilma jäänud.

29.09.02. Trepimäe

Hull tahtmine oli sees ja terve tee järve äärde ma muudkui kibelesin seal autoistme peal. Kui me lõpuks kohale jõudsime oli järve äärde juba päris kena kamp surfareid kogunenud. Tuult eriti polnud ja nad passisid seal niisama. Kogu tähelepanu oli meie peal ja mulle tuli selline tunne, et ma vist ikka ei tule autost välja. Teist valikut aga polnud nii et ma tõmbasin mütsi silmadele ja läksin ikka. Ei olnudki nii väga hirmus. Taavi kargas ja itsitas seal kõigi üle. Tal oli vist väga hea meel, et ta ainuke pole, kes sõita ei saa. Teised kirusid ilma. Peeti ka plaani Pärnusse edasi minna. Järgemööda hakati siiski rigama. Mina olin vist esimene, kes taglase kokku sai, aga ma passisin tükk aega ja ootasin, et keegi ometi esimesena vette läheks ja tähelepanu endale tõmbaks. Mul poleks küll erilist tahtmist olnud seal kõigi ees pusserdama hakata. Lõpuks sain ikka vette. Vesi oli hullult külm, aga ilm oli ilus ja päike paistis. Laua peal oli igati hea, aga vette kukkumine oli päris karm. Sel aastal jääb veestart vist õppimata, sest vees on ainuke mõte ruttu-ruttu tagasi laua peale saada.
Tasapisi hakkas tuul ka tõusma. Lõpuks oli ta mulle täpselt paras - vahepeal glissasin ja vahepeal ei glissanud. Täitsa õppimise sõit oli. Proovisin, mis juhtub kui mina oma asendit kuhugi poole muudan jms. Vinge oli! Jalgu püüdsin jala-aasadesse toppida. Tagumise isegi sain, aga esimest ei saanud, sest siis pööras laud ära ja kukkus glissist ka ära. Trapetsist tulin jälle lahti. Ma arvan, et mu trapetsiotsad on liiga pikad. Üldse juhtus igasuguseid naljakaid asju. Näiteks kukkusin äkki heast peast selili ja ise ei saanud üldse aru, mis valesti oli. Aga hullult lahe oli kõik!
Kahju, et just nüüd kui surfamine täiesti võimatult lahedaks muutus, on ilmad ja vesi juba külmad. Aga glissi-tunne on igal juhul väärt ka külma ilmaga vees solberdamist.

07.10.02. Saadjärv

Jee jee, osade loengute asemel valisin täna surfamise. Polnud sugugi halb valik, ma arvan.
Tuul puhus hästi. Taavi, kes oli juba enne meid järve ääres, soovitas mul panna 4.5 purje. Taavit võib uskuda ka pimesi ja 4.5 oligi täitsa õige suurus. Alguses läksin kinnastega. Õhukesed villased all ja kollased kummikindad peal. Väka, kui vastik oli. Ma arvasin, et ei saagi enam tagasi. Purje ei saanud kuidagi veest kätte ja siis kukkus ta teisele poole vette ja oli valel pool. Ja kui ma ta õigele poole sain ja uuesti välja sikutama hakkasin, kukkusin ise vette. Vastikud kindad! Nad olid nii libedad ja rasked. Lõpuks sain ikka kuidagimoodi tagasi. Ühe tiiru proovisin ka ilma kummikinnasteta, ainult villastega. Aga see polnud eriti parem. Paljaste kätega on ikka kõige normaalsem. Natsa külm oli, aga Ain õpetas mulle ühe hea nipi, kuidas verd tagasi kätesse saada, nii et käed jälle liikuma hakkavad. Tuleb mõlema käega hästi kõvasti vehkida. Mitte randmetest vaid õlgadest. Mul oli alguses natuke piinlik seista vööni vees ja kätega vehkida nagu tuuleveski. Aga see aitab tõsiselt hästi, nii et pärast ma vehkisin peaaegu iga triibu järel natuke. Ain andis mulle ühe hea soovituse veel. Siiamaani ma olen alati püüdnud tagumist jalga esimesena aasa toppida. Ja esimest pole kordagi saanud. Aga Ain soovitas mul panna esimene jalg enne ja hästi tasakesi ja rahulikult. Proovisin nii teha ja sain esimest korda mõlemad jalad aasadesse. Aga ainult hetkeks, enne glissi ära vajumist.
Ühe korra lasin crashi ajal kamast lahti ja see lendas veidsa eemale. Ma tean küll, et Saadjärvel ei saa nii eriti midagi juhtuda, aga jube oli ikka. Sprintisin lauale järgi, mis kole. Ja oi kui hea oli, kui poomiotsa jälle pihku sain.
Lõpuks olin juba päris väsinud, aga kuidagi ei tahtnud ära kaldale minna. Siis aga juhtus jälle üks kena crash, poomiotsa suund otse laua ninale. Ja selle peale tuli pehmendus nina pealt ära. Nina ise jäi õnnekombel terveks. Krabasin pehmenduse pihku, aga kaldale transpordiks ei olnud teda kuskile panna. Võtsin ta siis hambusse ja pakkusin kindlasti päris naljakat vaatepilti kui ma seal hoolega kalda poole krüssasin, endal suur tükk valget penoplasti hammaste vahel tolknemas.
Üldiselt oli tuult just parasjagu glissamise õppimiseks. Pärast, kaldal, ütles Taavi mulle, et ta vaatas jah, et ma glissasin päris uhkelt. Ma arvan, et keegi pole väga kaua mulle nii hästi öelnud :)

13.10.02 Saadjärv

Kuigi prognoos oli normaalne, ei paistnud hommikul tuult kuskilt. Puhus just nii palju kui suvel siis kui igavuse tõttu kõik Saadjärvele tiksuma ja trikitama sõidavad. Aga ega talvel ometi keegi sellise ilmaga vette roni! Nii ma arvasin, aga siis helistas Taavi, et on minek. Ja kuis siis teisiti saab, ikka tuleb ennast ka välja ajada.
Saadjärve ääres kaaluti küll, kas minna sõitma või mitte, aga lõpuks oli otsus, et niisama tagasi Tartusse minna pole ka mõtet. Teised olid juba vees, kui mina enda sissepakkimisega valmis sain. Räti panin kaela ja pähe, kiivri alla, villase tutimütsi. Taavi andis oma lahtise peopesaga käpikud mulle ja nagu pärast selgus oleks ta ise pidanud paljaste kätega sõitma. Õnneks oli Viljar ka Saadjärve äärde tulnud, lihtsalt surfielu elama, ja Taavi sai tema käpikutega sõita.
Kui ma oma purje vee äärde vedasin, tuli Viljar mulle appi ja tõi laua. Oleks ma teadnud, et ta appi tuleb, oleks ma ise laua enne võtnud. Purje on ju palju raskem tassida.
Vesi oli kahtlaselt jahe. Aga hullult lõbus oli tiksuda. Siinkohal peab nõustuma ühe Eesti surfiklassikuga, kes on öelnud, et külm ilm annab surfamisele väärtust juurde.
Tuult eriti ei olnud, nii et glissi sai harva (paar korda ikka õnnestus ka!). Naljakas oli jälgida seda, kuidas vette kukkumist üritati vältida. Mul endal kukkus ka ühe korra puri niimoodi vette, et ma trapetsis olin ja ise purjele järgi kukkusin. Haakisin ennast siis ülikiirelt lahti ja et mitte üleni vette käia, ronisin nagu ahv mööda masti laua peale tagasi. Külmale veele ja ettevaatlikusele vaatamata õnnestus ikkagi paar korda ülepea vette käia, laud tagurpidi saada ja muud tavapärased trikid. Harjutasin pauti ja sattusin aeg-ajalt backwind'edisse. Sellele järgnes muidugi plartsatus ja purje alt välja sukeldumine - ja minu tutimüts tilkus pärast mõnusat külma vett krae vahele. Lahe juhtumus oli ka siis kui Taavi ja Alar istusid kõrvuti laudade peal, purjed kahele poole laiali. See moodustas laia tõkke. Ühe korra sattusin ma just nii, et kurss jäi täpselt nende peale. Maad oli liiga vähe, et neist mööda manööverdada. Tahtsin juba purje vette lasta, kuid Alar oli kiirstardi teinud ja seega jäi mulle võimalus kõvasti krüssates ka Taavist mööda saada. Kõik läks ilusti, kuid just kõige kriitilisemal hetkel hõikas Taavi: "Ära sa nüüd kuku!" Selle peale oleks ma peaaegu vette lennanud.
Lõpuks hakkasin jalad juba kangeks muutuma. Midagi ei tulnud enam välja ja tuli kaldale ära tulla, kuigi tuul hakkas tasapisi tõusma. Riiete vahetamisega külmusid mul varbad nii ära, et neid ei olnud enam üldse tunda. See pärastine riietevahetamine ongi kõige külmem, aga autos soojades ja kuivades riietes hakkab ruttu soe.
Õhtul käisime veel Taavi juures "aftersurfi" pidamas. Taavi on muide parem kokk, kui pealtnäha paistab. Üldse oli hea: surfivideod, surfipildid, purjetmise-õppimise-raamat, kus muude toredate soovituste kõrval oli näiteks selline kaval nipp, et merehaiguse vastu aitab natuke kerget õlut ja, et algajaid surfareid võib edasijõudnute seast eristada selle tunnuse järgi, et neil on tagumik upakil jms.. Igaljuhul soovitan lugeda, väga õpetlik raamat.
Vaatamata hommikustele kahtlustele tuli lõpuks ikkagi välja üks ülitore surfipäev: hommikust õhtuni 100% lusti.

27.10.02 Trepimäe

Eelmisel päeval olime käinud Hiiumaal surfireisil (mina kahjuks ainult operaatorina kaasas). Pikk sõit ja öine Tartusse jõudmine andsid ennast vastikult tunda hommikuse hea une näol. Aga tuul oli halastamatu ja ei kavatsenudki mitte puhuda. Nii ei tulnud mõnusast vedelemisest midagi välja.
Võrtsu ääres päikest ei olnud, vee piiril aga oli veidi jääd. Sellele vaatamata tundus vesi päris kutsuv. Juba esimeste vette vette astumise sammude ajal läks see tunne üle. Aga laua peal polnud hullu midagi. Sain kohe glissi ja toppisin mõlemad jalad aasadesse. Viie sekundi pärast keeras laud vastutuult ja ma olin sees. Brrr, oli kole küll. Kui uuesti sõitma sain, oli ainult üks mõte - kaldale. Sõrmed olid nii külmad, et nad isegi ei valutanud enam vaid tundusid lihtsalt ärakukkumise eelses seisundis olevat. Vedasin kama kalda äärde, ise kuri nagu herilane. Olin päris kindel, et vahetan riided ära ja enne kevadet enam vette ei lähe. Aga kama tassimisega said sõrmed sooja ja kui ma lõpuks auto juurde jõudsin olid nad päris talutavad. Ma päris tahtsin, et tuul lõpetaks puhumise ära nii et mul oleks hea vabandus, miks mitte vette minna. Aga ta ei lõpetanud. Lõpuks ma andsin ikkagi kiusatusele järele ja vedasin kama vette tagasi. Ma arvan, et see oli õige otsus.
Triibutada oli tore ja sõrmed ei külmetanud enam üldse. Väga ei julgenud jalgu aasadesse toppida, sest nii on sissekukkumise protsent praegu 100. Ja ujumisest ma ei olnud väga vaimustuses. Kaks korda proovisin jibe. Minu esimesed glissis jibe katsed!! Mõlemad lõppesid uhkete plärtsudega.
Vesi on hästi madal ja sellepärast ei julgenud ma kaldale eriti lähedale sõita. Ühe korra, kui ma omast arust oleksin pidanud umbes vööni vees olema ja vette hüppasin, käis vesi tsahh ülepea kokku. Nii ma päris ka ei planeerinud. Sekundi murdosa jooksul olin laua peal tagasi.
Lõpuks hakkas juba igalt poolt kangeks jääma ja ma läksin kaldale ära. Riiete vahetamise ajal lõdisesin hullupööra. Hambad käisid laks ja laks kokku, aga kuivades riietes, tekk ümber, hakkas ruttu soe ja hea. Kahju, et glöggiga pidi ootama õhtuse aftersurfini. Aga siis maitses see ka topelthästi.

20.12.02 Saadjärv (jää)

Sain ka lõpuks jää peale. Esimest korda sel talvel.
Linnas tundus, et ilm on hästi soe ja sellepärast olin üsna kergelt riides. Aga järvel tuiskas mingit lörtsi ja tuul oli päris kõva. Juba rigamise ajal hakkas külm ja pärast paari sõiduminutit võis kinnastest vett välja väänata. Sõrmi eriti ei tundnud. Vahetasin kindad ära ja pärast seda oli natuke aega päris hea ja tore sõita. Proovisin backwinded sõitu ja helitacki, aga ei tulnud välja. Jibe ainuke manööver, mis aeg-ajalt välja tuli. Tuul oli ka pagiline ja veids liiga kõva. Lõpuks oli juba ainult külm ja paha ja hirmus tahtmine koju saada. Huhh, soe on ikka ilus asi.
Ma tean küll, et jääsurf võib lahe ka olla. Lihtsalt täna oli halb päev.

21.12.02 Saadjärv, lõpetamine

Panime Lõuna-Eesti surfihooajale punkti. Saadjärve jääl. Lohede, kelkude, grilli, pannkookide, veini, hõõgveini, glöggi ja muu hea paremaga. Mõnus! Kuna jää oli kehva ja tuult palju, siis minu meelest sõita eriti hea ei olnud. Teised sõitsid küll ja loheprod lennutasid oma imeloomi taeva alla. Päeva ekstreemseimaks sportlaseks oli kindlasti Koit, kes katsetas oma uut kelku. Sai 50 km/h sisse!! Ja augu pähe.
Veri on muidugi lahe, aga jää peal oli muud toredamatki teha, näiteks pannkooke. Taigna tegime kodus valmis ja kui lõpuks küpsetamine pihta hakkas, oli ta veidi ära külmunud. Koogid läksid sellegi poolest nagu soojad koogid. Ja küpsetajat (mind! mind!) peeti ka pidevalt meeles, nii et tass ei jõudnud tühjaks saadagi, kui juba uus kuum glöggi sinna sisse tuli. Salakaval on see värk. Kui hõõgveini tass on lume sees, siis jahtub ta ju ruttu ära. Seda aga ometi ei tohi lubada. Lõpuks muutus küpsetamine juba päris raskeks. Taldrikute piirjooned muutusid ähmaseks ja kuigi tuli polnud enam kuum, küpsesid pannkoogid kuidagi liiga kiiresti. Õnneks sai tainas õigel ajal otsa ja ma võisin maha istuda. Istumiseks pole teatavasti erilist koordinatsiooni vaja.
Igal juhul oli hästi sheff. Rahvast oli päris palju ja kõik olid midagi kaasa toonud. Lahe, et tahetakse midagi koos teha ja koos tähistada. Nagu see kogemus näitas, ei ole selleks üldse palju vaja. Piisab kui asi välja kuulutada ja natu-natukene ette valmistada. Viimase peal lõpp minu esimesele (aga mitte viimasele!!) hooajale.