esileht  »  Lais  »  OMALOOMING

Mõnikord ei tule tuult väga pikka aega. Siis kui kogu LE surfileht on viimse sõnani läbi loetud, kõik surfivideod on juba nii peas, et ei ole vahet, kas hoiad neid vaadates silmi kinni või lahti ja arvuti ekraan on tuuleprognoosi linkide koha pealt juba ära kulunud, hakkavad mõned inimesed luuletama. Ei maksa neid värsse sahtlisse visata, pange parem lehele üles, et teistel ka tore lugeda oleks. Või saatke mulle. Ma panen ise üles ja teie saate surematu kuulsuse surfikirjanikuna.
Siin aga mõned luuletused ja jutud, mis juba valminud on (kronoloogilises järjekorras).

Surfama minek.

Avan hommikul silmad, mis on juba lahti tehes suunatud aknast paistvatele puulatvadele. Kõik on korras - oksad liiguvad täpselt nii nagu sellisele varajasele hommikutunnile kohane: mitte liiga hoogsalt, aga täpselt niipalju et asi oleks kontrolli all. Ka mõnusad valged rünkpilved liiguvad täpselt sealt, kust nad peavadki tulema. Sellest piisab, et pilt kiirelt ette saada. Kohvi pole vaja. Hambahari liigub üle hammaste kuidagi eriti hoogsalt, kätt polegi nagu vaja liigutada.

Kontorihoonest sisse astudes tervitan valvurit nagu kombeks - kõik normaalsed inimesed käivad ju tööl. Arvutile tuleb pilt ette ning nagu muuseas liigub nooleke favoriitide alt lingile WIND/WINDGIF.GIF. 13 sõlme läänest ja tõusev trend. Igaksjuhuks tuleb kontrollida ka HALO viimaseid näite - kõik on korras - kauaoodatud madalrõhkkond on kohale jõudmas, veel mõni tund ning pidu võib alata. Aga normaalse inimesena, kes käib ju tööl, tuleb nüüd need mõned tunnid absoluutselt mitte surfamisele mõeldes (see on ju nii lihtne) lihtsalt vajalikud asjad ära teha. Mobiililt kõlab "Surfing USA", "Ja-jaa vaatasin jah HALOT, kõik on kontrolli all, Pirtal on mingi 13 knotti. Ilmselt jah Pirtale, OK helistame!"

Nii, sellele e-mailile PEAN veel ära vastama. Kiire näpuliigutus hiirele, kollane seier on juba tõusnud 20 sõlme peale. Fakk. Kõlab "Surfing USA". "Jaa nägin jah, praegu just laksas... Kust ta peale läheb? Ookei, näeme!" Ahh, sitta kah ega see e-mail ei olegi nii tähtis, tulen pärast kontorist läbi.

Nüüd läks kiireks. Miks ma küll kunagi ei tule selle peale et surfiasju õhtul kotti panna. Ja see kuradi kalipso on ka alati pahupidi ning kus kurat need surfisussid siis on? Nii, korras, loodan et kõik asjad said kaasa. Kott autosse, laud katusele. Laua kinnitamine rihmaga käib väga pädevalt, kui mõnel Vormel 1 teamil oleks kunagi vaja boksi mõnda rihmadega lauakinnitajat, saaksin ilmselt kindlasti tööd. Auto nihkub paigalt väikse vilinaga.

Loomulikult on kolm esimest foori punaste tuledega. Kurat no kas aeglasemalt ei saa kohalt ära minna. Kuidas nad saavad kõik nii pagana aeglaselt sõita, sa ei pea ju siin teises reas seisma. "Tubli, tegid just oma päeva parima otsuse" - see lause oli suunatud tüübile, kes oli kõrvalteele keerates vabastanud mu ette tervelt 100 meetrit ilma autodeta teed. Kõlab "Surfing USA". Haaran toru nüüd juba nagu tegija. "Jah, lähen ja Pirtale, mingi 5 mintsi pärast olen seal. Jaa, nad tulevad ka jah, okei, tsau!" Juba puude vahelt näen päikese käes valgeid täppe täis tumesinist vett. Jess! Nagu ma poleks teadnud et meri just selline välja näeb. Jalg vajub märkamatult veelgi tugevamalt gaasipedaalile. Samas on ju kõik kontrolli all, ega ma siis mõni selline haige ei ole, kes 120-ga mööda Pirta teed kihutab. 90 km/h on ju normaalne kiirus, ainult et sa võiksid siiski siit vasakust reast ära minna... OK, võin ju ka paremalt mööda sõita.

Merel liigub väga nobedalt üks värviline puri. Kurat, Andres on juba peal, passis nagunii terve hommiku siin. "Tsau jah, millega ta on? Mis ise paned? Ole mõistlik, vaata kangutab päris normaalselt! Ilmselt peaks veel tiba tõstma..." Nii, puri lendab rullist lahti, mast sisse. Mastijalg masti, tugev tõmme nöörist - #!¤%&! Telefon heliseb taskus, ah minge p___e! Kas see nöör peab just alati siis katki minema, kui puhub!? Kuskilt saan uue nööri, poom masti külge, taglas laua külge. Korras! Kalipso, sussid, trapets. Haaran ühe käega poomist, teisega jala-aasast, tunnen kuidas sisenesin omasse elementi, vesi on ju nii lähedal.

Mida lähemale merele jõuan, seda meeldivamaks tuul muutub. Juba tunnen kuidas kohe-kohe haaran poomist ja tõmban tuule purje. Nii, lõpuks lasen laual kukkuda vette, veel mõned meetrid, tegelt peaks vist veel kaugemale minema, liiga madal on, aga pole hullu, hüppan lauale, tõmban purje peale. Assa pagan, paari meetriga olen glissis, trapets taha, jalad aasadesse nagu astuks hommikul toasussidesse. Kiirus kasvab ja tunnen kuidas kõik mis oli oluline muutub hetkega tühiseks. Esimeselt murdlainelt tõmban ennast veest lahti ning koos veepritsmetega jäävad maha ka viimased maised mõtted...

Virx 747

Päike, Tuul, Ristna

Tere, mina olen Päike ja mina Tuul.
Merel kavalalt silma teeb rull.
See ongi just see, mida vaja.
Aga, kas oled piisavalt hull?

Tormisel lainel vahune tipp.
Murdub just sääl, kus on kivi.
Puri vurrina keerleb ja kaob.
Mis küll on selle surfari nimi?

Nägudel särab, vallatleb rõõm.
Isegi kui rinnus peaks pistma.
Alla on neelatud merevee sõõm.
See on me kodu - RISTNA.

Martti, juuli 2005 

Kes me siis sellised oleme?

Kes me siis sellised oleme?
Millist ühiskonnakihti esindame?
Kas jumalast või kuradist põlvneme?
Või hoopis kolmandaid jõude kummardame?

Me pole kindlasti pessimistidest kannatajad,
kes televiisori ja õlleklaasi ees vananevad.
Oleme leidnud tee, mida mööda rännata
läbi selle uusi inimesi ja situatsioone kogeda.

Aga äkki on meil probleem identiteediga?
Ja tahame hirmsasti kuhugi kuuluda.
Kardame halli massi sulanduda
ning sellepärast püüame endid määratleda.

Ehk oleme omamoodi looduse vaatlejad-
loodusjõudude heatahtlikud tarbijad.
Püüdes tuultes ning tormides elus püsida,
nagu maausuline "loodusega lepingus elada."

Või oleme kurjusel ja materialismil lasknud endist läbi imbuda?
Aga Jumal otsustas me patused hinged siiski säästa,
et me oma saamahimust ning ülbusest võitu saaks
ja hoopis vaimset maailma paremini mõistaks.

Või oleme boheemlased ja väikestviisi revolutsionäärid,
kes pole rahul elukorraldusega ja seepärast hinges käärib.
Oma elustiili eest oleme nõus barrikaadidele minema,
et mitte lasta endid ühiskonna poolt loodud standarditel allutada.

Me pole kaheksast-viieni töörügajad.
Kui tuul ei puhu, alles siis töö tehtud saab.
Seda kõike raske on sõnadega selgitada,
et mõista, pead üheks saama loodusega.

Lihaline meelestatus kindlat surma tähendab,
surm aga igasuguse surfamise välistab.
Vaimne meelestatus tähendab igavest elu,
elu õieti elades: õnne, rõõmu ja lõputut surfimelu!!!

Gunnar, märts 2005

 Issanda loomaaed on ikka ääretult lai.

Issanda loomaaed on ikka ääretult lai,
nii mõne aastaga tosin surfarit kokku sai.
Nüüd püüangi mõne lausega ma
neid enda silmade läbi kirjeldada. 

Toiduahel peab alati kusagilt algama,
ilma varustuseta oleks ala võimatu harrastada.
Õnneks või kahjuks ei pea me sellepärast muretsema
Ain ja Tom on alati nõus lahkelt ja „soodsalt“ aitama! 

Nemad kahekesi ilmselt peaksid ka
surfivankri liikumapanev jõud olema.
Aga raha on poliitika rinnapiim
kahjuks kehtib sama reegel ka siin. 

Õrnem sugu on esindatud väga väärikalt
Erika ja Lais meil naistest ainsatena kaasa rääkimas.
Laisi suhtes mul isiklik sümpaatia,
kuidas jõuab üks tütarlaps nii lainetes rassida? 

Eriti surfi äärmuslikud Taavi ja Martti,
nende fanatismi nähes ka maailma vägevatel karp jääks lahti.
Kui tohib siin islamiga paralleele tõmmata
siis surfimaailma vahhabiitideks võiks neid nimetada. 

Ettevõtjaid edukaid lausa jalaga segada
alates Juhanist, Gapsist, Jaagust ja lõpetades Viljari ja Jussiga.
Polegi oluline, kas neid saab võrrelda Rockefelleri või Gatesiga
üks on kindel, ka mitte Avo Viioliga. 

Ka moodsate elukutsete esindajad olemas,
Indrek ja Erko IT-keerukast maailmast.
Ma isegi täpselt ei tea, mis see IT tähendab 
raha lihtsalt omaniku teadmata kontot vahetab.

Kogu selles surfi filosoofias
on ka aftersurfil, oluline koht olemas.
Lõkke ääres koos Alari, Jaani, Raini ja Marxiga
on alati meeldiv Bacardit manustada.  

Vabandan ette, kui mõni persoon välja jäi
või kui kellegile iseloomustus ülekohtune näib.
Lohutuseks võin öelda ma
mis ei tapa teeb inimese tugevaks 

Luuletuse autor on keegi lohesurfar Gunn,
kes loodab et peale avaldamist
pole ta saatusekaaslaste arvates suur m…!

Gunnar, jaanuar 2005

Jänesed.

Jänesed hüppavad rohumaa ees,
jänesed elavad lainete sees,
on sõbraks neil hülged ja kalad ja haid
ja luubid ja spokid ja vahel ka tsaib.

Ja mõnikord poevad kalipsosse ka
ja pükstesse tahavad teha pesa.
Oleks parem kui sealt nad minema läeks
ja lainete sisse elama jääks.

Lais, jaanuar 2005

sirutad hetkeks end, kohvi tood.
paotad kord akent, näe, tuulehoog.
kiikad nüüd õue, oh kurat, latv käib.
ei, enam ei tule sul töömõtteid häid.

korraks veel proovid. las puhub, mis siis.
sul tähtsamaid tööasju teha veel viis.
alustad ühega, korraks vaid vead
hiirega sinna, kus ilmalink tead.

puhub, no puhub, suur kama küll käib.
äkki kõik töö juures mõttetu näib.
jäägu projektid, küll õhtul saab ka
pärast nad üle veel vaadata.

arvuti sulged. üritad sa
salaja autoni lipata.
kolleegid küll muidugi sõbrad on head,
kuid kolmas kord nädalas, mine neid tea.

autos helistad, ei vasta telefon.
kurat, kindlasti juba vee peal kõik on.
kiirustad käiku, vaid punased tuled.
no neetud, kas tõesti sealt politsei tuleb?

lõpuks ometi kodus, käes kogu tavaar.
ei, mastijalg kadund. põrgut, kuhu see saand?
ah, siinsamas ta ongi! nüüd autosse kõik
ja kiiresti kiiresti alaku sõit.

puudel ladvad on lookas, kindlasti hea
sõidupäev tuleb. sul trikid on peas.
keskendud autole, tuleb nüüd meelde:
söönud ei ole. sa hammustad keelde.

tuleb veel peatuda poe juures ka.
ah, milleks! aeg pole ju raisata.
lõpuks ometi paistma peab sinine vari,
mil jänestest hele on tormine hari.

viimane kurv. see sirgelt saab võetud
kõik närvid on pingul ja meeled on laetud.
kuid mis see siis olgu? miks tiksuvad sealt?
võib rahuldust lugeda nägude pealt.

kuhu nüüd jäid puude kohinad head?
ainus mis kohiseb - veri su peas.
kes kurat on vaigistand pilliroo hoo?
see pole ju võimalik! dünamo!

Lais, august 2004