Ma arvasin,et esimene jaanuar on sõitma minemiseks väga ebasobiv päev. Magamata öö ja muu säärane. Nii et kui Martti hakkas hommikul pihta jutuga tuulemõõtjatest, siis ma pidasin teda segaseks ja teatasin resoluutselt, et mina sõitma tulla ei kavatse. Oioi, millise vea ma peaagu oleks teinud. Ma ei tea, mis nipiga ma ennast lõpuks jää peale vedasin. Igaljuhul pressisin Marttilt välja lubaduse, et tund aega ja mitte rohkem. Idioot!! Jää oli super ja vett polnud mitte kübetki. Tuult oli enamjaolt parasjagu. Tegin niipalju trikke esimest korda, et mul läheb loetelu segi. Päris 360 (allatuult), helitäkk, sail&body 360, hoo pealt purje eest läbi backwindi hüppamine. Lisaks veel normaalne duck jibe ja hoo pealt sail 360. Nii lahe oli! Soe ja mõnus.
Ei pea vist mainima, et "ainult tund ja mitte rohkem" lubadus tuli mul meelde alles siis kui väljas oli juba pime ja enam sõita ei saanud. Ja siis ma ainult naersin oma rumaluse üle. Esimene jaanuar on suurepärane päev jääsurfi tegemiseks!!

Head uut aastat!!!

02.01.2004 Anne kanal (jää)

Tegelikult oleks ma pidanud õppima, sest eksamitega hakkab juba kriitiline piir kätte jõudma. Aga päike paistis ja ma lihtsalt ei saanud koju jääda. Ma ei kahetse! (Veel).
Jälle oli super mõnus. Jää oli kõvem nii et kelk ei pidanud pööramise ajal ja tegi kraapsu. Mulle tundus, et see näeb väga tuus välja. Libisemine ja poiste keerutamised inspireerisid mind ka vulcanit proovima :) aga tuleb tunnistada, et midagi vulcani sarnast neis üritustes küll polnud.
360 tuli täna kehvemini kui eile. Iga kord jäin täpselt sama koha peal seisma. Aga esimest korda õnnestus ära teha parema halsi 360.
Sain teada, et see vastutuult 360, mida ma siin vahepeal tegin, ei olegi 360 vaid hoopis donats. Näed, mis kõik välja tuleb :)
Päris palju aega läks täna ka sõprade ja sõprade tüdrukute peale, kes tahtsid surfi proovida. Algõpetus on ikka üks keeruline asi. Ja see, kuidas mu poom ikka läraki ja läraki vastu jääd käis, pani tagasihoidlikult öeldes juukseid kakkuma. Ma ei mäletagi enda juures seda päris algust jää peal, aga poom, mida ma tookord kasutasin sõidab igatahes tänini.
Sõitmine läks jälle tublisti pikemaks kui planeeritud. Peaks ma ainult eksamitel mitte läbi kukkuma. Sellegi poolest hoian ma pöialt, et homme saaks jälle jää peale minna. Küll oleks hea.

07-01-2004 Saadjärv (jää)

Tuult oli vähe ja lumevaalud jäid ka kogu aeg ette. Põhiliselt üritasin ducktacki. Aga see tundub tõesti koleraske trikk ja ei mõju ka mu poomile ja mastile kuigi hellitavalt. Täitsa jube, mis neist niimoodi alles jääb. Alar näitas, kuidas seda teha ja tema esituses on see hästi rahulik ja elegantne trikk. Tundus, et seal pole midagi keerulist. Proovisin siis ka samamoodi, aga välja tuli ikka nii, et ma lihtsalt virutasin poomi vastu jääd ja sellega kogu "trikk" lõppeski. Tegelikult sain ma lõpus vähemalt teoreetiliselt aru, mismoodi see käima peaks. Martti ütles, et see nõuab hästi õiget tuuletunnetust. Võib-olla ma proovin seda mõni päev uuesti.
Veel üritasin neid kraapsuga trikke, mis viimasel ajal kole moodi on läinud. Ma ei saanud kuidagi kelku ümber pööratud, aga siis avastasin, et kui toetada esimesele jalale ja tagumise jalaga lüüa kelgu serva pihta, siis läheb ta üsna kergesti libisema. Ilusaim saavutus oligi selline, et tegin vastutuult kraapsu ja jäin ise backwindi.
Proovisin Martti uut kelku ka. Nii armas! Ma tahan endale ka sellist :)
Tegelikult ei olnud väga hea päev, aga seltskond ruulis. Ja esimesed sammud uue triki tegemiseks sai ka tehtud. Olen rahul.

20-01-2004 Saadjärv (jää)

Mul oli päeval eksam, nii et jääle minek jäi natuke hilja peale. Kui meie kohale jõudsime, siis Juss juba sõitis ja kukkus kogu aeg. Aga kreisskelk nägi väga äge välja ja tekitas väljakannatamatu tahtmise ka oma uut kelku proovida. Minu pisike Õnnelend. Nii nunnu :)
Alguses tundus ta imelik. Kuidagi liiga väike ja jäik. Tegelikult tuli see ainult harjumatusest ja tillukesest jääplatsist. Natukese harjumise järel oli temaga juba mõnus sõita. 360 ja donuts tulid lõpuks mõlemad. Vulkan tuli niipalju välja, et kelk tegi kraapsu ja keeras peaaegu ära, aga mina kukkusin iga kord pikali. Päris valus oli. See on muidugi hea, et kui ei saa eputada trikkide oskusega, siis vähemalt võib verevalumite ja siniste plekkide üle uhke olla.
P.S. Suur aitähh Eigule, et ta võttis vaevaks platsi sisse lükata.

08.02.2004 Anne kanal (jää)

Täna oli jälle üks selline päev nagu peab olema. Tuul oli kõva ja jää hea. Ma harjutasin vulkanit ja muudkui kukkusin kogu aeg. Aga üha napimalt ja napimalt kuni ta lõpuks välja tuli ja hakkaski tulema. Alguses arvasin, et teen midagi valesti, sest vulkan ei saa ju ometi nii lihtne trikk olla, et isegi mina ta ära teen. Aga on, ausõna. Tuju läks kohe megaheaks. Tuul tõusis tasapisi ja ühe korra ma kukkusin järjekordse vulkani pealt ja sain päris korralikult haiget. Siis ei julgenud tükk aega enam proovida. Lõpuks tegin ikka veel. Vulkan on kõva tuulega igatahes lihtsam manööver kui 360.
Avastasin, et eneseusaldus on vist ülioluline. Olulisem kui ma arvanud oleks. Ma olin täitsa kindel, et mul ei saa vulkan välja tulla, sest see on minu jaoks liiga keerline. Ja kuigi ma püüdsin seda teha küll, olin kogu aeg veendunud, et ma ei saa sellega hakkama. Kui ta minu veendumuste kiuste lõpuks ometigi välja tuli, läks nagu mingi kramp lahti ja kohe muutus ka trikk lihtsamaks. Imelik. Ja vahva ka :)
Igatahes, kui ma selle eneseusalduse ära tabasin, tuli mul tunne nagu oleks ma üliosav ja kõik trikid on kukepea ära teha. Tahtsin selle “kõikide trikkide ärategemisega” kohe algust teha ja proovisin pardipauti (ducktack). Taglas käis haleda prõntsuga vastu maad ja Martti tegi salvavaid märkusi minu uute ja tulevaste poomide kohta. See tõi mind pilvedest tagasi jää peale, reaalsusesse. Aga olgem ausad, reaalsus oli ka päris tore.
Uisutajaid oli hakanud jää peale kogunema ja neid tuli üha juurde. Mõnes mõttes on muidugi lahe kuulda kuidas väikesed poisid meie sõidu kommentaariks ütlevad, et “päris hästi panevad,” aga teisest küljest muutub pidev uisutajate vahel tiirutamine tüütuks. Suvel, ujujatega, on lihtsam. Need ei saa sulle vähemalt järgi tulla. Lõpuks kihaski kogu jääväli uisutajatest ja kuna me ühtegi teist siledat platsi ei leidnud, tulime ära koju.
Hea päev oli. Nii hea, et isegi kurb meel Tartu Maratoni pärast jäi väiksemaks.

07-04-2004 Räpina, Skate 63 + Expression 6,2

Jälle on kätte jõudnud see aeg, kus koolist popi tegemiseks on põhjus. Täna oli selle aasta esimene surfipäev. Tartus puhus ilusti ja närv oli hullupööra sees. Terve tee Räpinasse vahtisime puid ja arvamused käisid alates sellest, et “tuuleõhk ka ei liigu” kuni selleni, et "neetud küll, oleks pidanud ikka väikesed lauad ka kaasa võtma."
Kohale jõudsime me esimestena. Tuult oli vähe. Paar meetrit kaldast kaugemal oli suur jäälatakas. Arutasime, et kas see kannab ja kuidas sealt mööda, üle või läbi võiks saada. Martti viskas seda kiviga, aga ta ei läinud katki. Istusime ja molutasime niisama. Rigasime purjed üles, aga ei olnud vetteminekus päris kindlad. Lõpuks ajas Martti kalipso selga ja ronis vette. Jäälahmakas kandis peaaegu ilusti. Ainult äär murdus natuke ära. Martti kõndis jääd mööda ringi ja uuris olukorda. See tundus mulle maru huvitav ja tahtsin ka jää peale kõndima minna. Ma polnud veel kalipsotki päris selga saanud kui kohale jõudis terve kamp LE surfareid. Kui Martti nägi, et fotokaga tullakse ronis ta muidugi kohe vette ja hakkas purje keerutama. Ma läksin ka jää peale. Oma varustust ei võtnud, sest plaan oli sõita Martti lauaga üks triip. Et ots saaks lahti tehtud. No, aga selle triibu ajal nägin ma kõrkjaid ja otse loomulikult ma kohe pidin täiega neisse sisse sõitma. Uuel aastal ikka uue hooga... Õnneks läksid mul ka keset kõrkjaid jalad põhja, aga ikkagi oli kama välja sikutamine raske, tüütu ja aeganõudev. Kui ma lõpuks välja sain, tahtsid sõrmed küljest ära kukkuda, sest mul olid ainult lahtised käpikud käes. Andsin kama Marttile tagasi ja jooksin ise kippelt kaldale. Lõdisesin, vahetasin riided ja mõtlesin, et vesi on surfiks ikka veel liiga külm. Aga siis läks Alar jää ja vee peale ja jehuutas seal maru õnneliku häälega. Kiibitsesin peale kaldal ja käisin kümme tiiru ümber auto. Aga lõpuks sai veeisu võitu ja ma toppisin märja kalipso jälle selga. Asi, mida ma mõnikord isegi suvel ei viitsi teha. Vedasin oma kama üle jää vette ja hakkasin ka purje keerutama. Nüüd olid mul kollased kummikindad ja need ikka ruulivad. Oli soe ja hea. Käed väsisid ruttu ära küll, aga tiksuda oli tore. Hooaeg on avatud!

P.S. Aitähh Ainile ja Jaanile piltide eest. (Neid saab muide siit näha ka
www.lesurf.ee/index.php?ID=8,965)

14-04-2004 Trepimägi, Skate 63+Expression 6,2

Pärast kooli otse surfama - justnagu Lõunamaal elaks. Tuulemõõtjad näitasid ilusaid numbreid , aga vee ääres ei tundunud eriti puhuvat. Kuna prognoos oli tõusev panime ikka kamad kokku ja vette. Alguses tuli tiksuda. Aga kaugemal puhus päris ilusti. Ainult kole puhanguline oli. Trapetsiotsad sattusid kah vale koha peale ja see tegi sõitmise kole raskeks. Hoidsin kahe käega poomil eest kinni, aga ikka tahtis käest ära rebida. Tsaibikatsetused olid nii nirud, et neid võib ka lihtsalt kräshideks nimetada. Ja paremal halsil kõrguse võtmine on täiesti võimatu. Laual peaks esimene parempoolne jalaaaas olema kusagil mastist natuke eespool ja teine seal, kus praegu on esimene. Siis oleks normaalne.
Kui päike ära läks, hakkas väga külm. Olin parasjagu allatuult ära ka vajunud ja tundus, et õige koha peale tagasi jõudmine on lootusetu ettevõtmine. Aga kohe mitte üldse ei tahtnud ma enam pilliroos ujuda ja kama sikutada. Ja pealegi, ma olen juba piisavalt suur tüdruk küll selleks, et osata natuke kõrgust ka võtta. Nii, et ma siis triibutasin ja manööverdasin ja keerasin ennast laua peal peaaegu kahekorra, aga sain tagasi täpselt õigesse kohta. Läbikülmunud aga hea tundega. Pärast istusime Alari autos soojas.
Kokkuvõttes oli tegelikult päris vahva päev. Päike ja aasta esimene gliss. Tuleks nüüd veel tuult!

18-04-2004 Räpina, Skate 63 + Expression 6,2

Päev oli lahe - päike, tuul, vesi - Räpina ruulib! Glissi sai vast poole ajast. Proovisin ikka tsaibi ja ühe korra oli väga napikas. Aga lihtsalt triibutamine oli ka mõnus. Väga väga mõnus. Kogu varustuse trimm klappis. Eriti käib see trapetsiotste kohta, mis sattusid täpselt õigetele kohtadele, nii et sõiduasend oli parem, kiirus suurem ja kõrguse võtmine lihtsam. Päeva tipphetk oli muidugi see, kuidas me tulime Marttiga alguses täpselt kõrvuti ja siis sain mina mööda ja sõtsin eest ära. "Koba!" Oooo... ma usun, et ma näen seda täna unes ka..
Lõpus hakkas mul põlv valutama. Mul on sussid täitsa katki ja sellepärast panin kilekotid susside sisse. Need ulatusid mulle veidi üle põlve ja hakkasid mingil hetkel hõõruma. Lõpuks kraapisid nad põlve marraskile ja see hakkaski haiget tegema. Külm hakkas ka, nii et ma tulin ära kaldale. Kokku sõitsime vast paar tundi. Hullupööra hea tunne jäi sisse. Tahaks veel!

25-04-2004 Saadjärv, Skate 63 + Expression 6,2

Jube on see hommikune otsustamatus. Lähme Toilasse, lähme Pärnusse, lähme Ninasse, lähme Räpinasse... Igatahes lõpuks olime me Saadjärve ääres. Jänes oli peal ja tundus, et saab sõita. Üritasime teistele ka infot anda, aga minul polnud telefoni ja Martti omal oli aku tühi. Helistamine nägi välja niimoodi, et Martti seisis kalda peal, valis numbri ära ja hakkas siis närviliselt karjuma: "Jänes! Jänes! Saadjärvel!" nii, et kogu rand kajas. Aga telefon viskas ikkagi enne pildi eest ära kui keegi aru sai, mida ta öelda üritab. Ma käisin mingite kohalike päevitajate käest telefoni laenamas, aga need ainult vaatasid mind imeliku näoga (ei tea küll miks?) ja ei andnud. Loobusime üritamast ja läksime vee peale.
Juhtusime jälle võidu sõitma. Maru põnev oli. Läksime tükk aega täpselt kõrvuti, aga lõpuks kukkusin mina glissist ära. 3 meetrit hiljem ka Martti. Okei, okei.. võib-olla see oli natuke rohkem kui kolm meetrit. Igatahes Lustitiimi parima kihutaja tiitel läks praegu jälle Martti valdusse.
Põhiteema on muidugi tsaib. Alguses tegin seda viga, et keeramise ajal lasin purje hästi taha (helikopter-täki mõju ilmselt). See võttis kiiruse maha ja laud ei keeranud ära. Kui ma selle vea ära tabasin, tuli uus mure. Ilmselt astusin liiga laua serva peale, sest laud läks iga kord ümber. Aru ma ei saa.. “How hard can it be?” Lars Peterselli videot vaadates see küll kuigi keeruline ei tundunud..
Praegu ma jätan pööramise ajal ühe jala aasa. Mõtlesin, et peaks proovima seda varianti, kus mõlemad jalad võetakse aasadest välja. Aga tuul kukkus ära ja mul ei õnnestunudki seda katsetada. Pärast, kaldal, laitis Martti selle variandi maha ja ütles, et temal hakkas tsaib välja tulema just siis, kui ta ühe jala aasa jättis. Aga ma arvan, et järgmine kord ma proovin ikkagi mõlemat välja võtta.

27-04-2004 Räpina, Skate 63 + Aerial 4,4

Ooo kui kaua ma olen tahtnud sellist päevikut kirjutada. Täna! Jepijee, jepijee, lõpuks ometi.... Täna, 27. aprill, on minu, Laisi, ESIMESE TSAIBI PÄEV!!! Surf ruulib! See tunne, mis mul praegu on ruulib.
Alguses oli Aeriali jaoks tuult vähe ja sõita vastik. Vahepeal ei saanud glissi ja kõrgust võtta oli väga raske. Sõrmed hakkasid ka külmetama. Kobisin ära kaldale ja soojendasin ennast päikese käes. Külmavärinad jooksid ja vettemineku tahtmist polnud enam üldse. Aga kuna järjest tõstis ja kõik sõitma tõttasid, läksin ka vette tagasi. Ma lõdisesin üleni ja tundus, et midagi eriti head küll oodata pole. Aga päike paistis ja tasapisi hakkas soe ja hea. Väga väga hea. Tuul oli tõesti tõusnud ja sõita täiega mõnus. Täisgliss ja väiksed hüppeid. Nii hea lihtsalt ei saa olla. Nii õnnelik ei saa olla. Aga, näed, vee peal saab. Ja edasi läks isegi veel paremaks. Kuna kõrgust võtta oli lihtsam, sain üsna mitu tsaibi-katsetust teha. Ja ma tabasin ära, mida ma kogu aeg valesti teen. Ma võtsin alati hästi terava kurvi. Sellepärast mul läkski laud ümber ja kiirus kukkus täitsa ära jms. Proovisin sõita sujuvamat pööret ja (nüüd on see koht, kus mul silmad särama lähevad ja käed värisema hakkavad) välja tuli. Puhas. Ilus. Päris tsaib. Jehuuu!! Jalg jäi teisele poole jalaaasa veel kinni ja selle kätte saamine oli suht raske. Aga kätte ma ta sain ja kisades ja huilates tagasi kalda poole sõitsin. Päike säras veel eredamalt ja tuul puhus veel kõvemini ja taevas oli veel sinisem ja vesi veel mudasem ja Räpina ruulis veel rohkem. Rohkem kui kunagi varem..

Kokku kolm ja pool tundi lusti + suurepärane aftersurf, mis muutus päris rajuks kuna kõik kättesaadud LE surfarid olid ametis muude toimetustega ja Lustitiim pidi kahe peale ära lahendama kogu kraami, mis kõigile mõeldud oli.. :)

03-05-2004 Räpina, Skate+Expression

Täna oli ikka tõeline surfipäev meil. Prognoosid olid täitsa olemas ja Tartu mõõtja näitas superilusaid numbreid. Olime peaaegu kindlad, et tuleb väikse laua päev. Kõigepealt sõitsime Ninasse, siis Saadjärve äärde ja siis Tartusse tagasi. Purjelauaga sõita ei saanud. Kuigi tee ääres ladvad liikusid ja Tartus olid puud lausa vastu maad. Puhus täiega – igal pool, ainult mitte järve ääres. Vaiblast tuli teade, et seal midagi head ei ole. Jäi üle ainult Räpina. Viskasime kulli ja kirja ja asusime pärast seda Räpina poole teele. Olime just linnast välja saanud, kui helistas Alar ja ütles, et Räpina mõõtja ei näita enam midagi. Keerasime siis otsa ümber ja sõitsime kõva kilomeetri kodu poole tagasi enne kui Alar uuesti helisatas ja ütles, et nüüd näitab jälle. Keerasime otsa uuesti ümber ja otsustasime telefoni enam mitte vastu võtta.
Räpinas puhus natuke. Aga päike paistis ja ilm oli väga soe. Esimest korda ei pannud kollaseid kindaid, vaid lahtised käpikud. Külm ei hakanud üldse, aga pihud sain rakku küll. Valus. Oleks pidanud talvel rohkem puid lõhkuma, siis ei oleks käed praegu nii õrnakesed.
Kõrguse võtmine oli kuidagi väga lihtne ja ma olin kogu aeg Marttist tükk maad ülalpool. Üsna suure osa ajast me siiski tiksusime, aga kui vahepeal jälle glissi sai, proovisin tsaibi ja üks koperdis tuli enam-vähem välja. Hindeks panen ise 3-.
Lõppkokkuvõte: 250 kilomeetrit autoga ja 2,5 tundi purjelauaga. Jee..

04-05-2004 Räpina, Skate+Expression

Täna oli täpselt samasugune päev nagu eile, ainult et meie “Tunne oma kodumaad” reisist jäi välja Ninaküla osa. Ehk siis, et sõitsime kohe Räpinasse. Sest nagu Jaan eile õhtul messingeris tabavalt ütles: “Põrgusse need Vaiblad ja Ninad, Räpina on ikka õige koht.” Tuult oli vahest tiba rohkem kui eile, aga mitte oluliselt.
Minu meelest on Skate ära õppinud selle, kuidas krüssatakse ja nüüd ta muud teha ei tahagi. Ma läksin kogu aeg vastutuult ja pigem oli probleem see, et ma sattusin liiga kõrgele. Sõit käiski nii, et Skate keeras ennast vastutuule nurga peale ja mina lükkasin ta tagasi otse ja tema keeras jälle vastutuult jne. Hästi ebamugav, aga sellest, mis valesti oli, ma ei saanudki aru.
Sõitsime tund aega ja tulime siis kaldale ära. Olime juba valmis purjesid lahti võtma kui tuul tõusma hakkas. Martti läks vette ja ma lubasin, et kui ta on pool tundi glissanud, siis ma tulen ka. Ma olin päris väsinud ja käed olid ka puruks ja valusad. Aga ma ei saanud poolt tundi oodata, sest puhus tõesti hästi. Ohates vedasin ennast ka uuesti vette. Tuul oli väga imelik. Kalda ees oli mingi koridor, kus ta puhus. Ühekorra sõitsin mina kalda poolt järve poole, täisgliss ja päris hea oli. Samal ajal sõitis Martti mulle vastu ja tiksus. Aga asi oli selles, et mina tulin tuulekoridorist ja mul oli veel hoog sees, aga tema tuli teiseltpoolt (vähemalt nii seletas tema seda mulle :) Nojah, igatahes sain ma vist esimest korda üldse karjuda: ”Pumpa! Pumpa!” ja see oli ka päris tore. Välja tuli jälle üks koperdav tsaib. Aga üks tsaibikatse oli nii hea nagu päris. Oluliselt parem kui see väljatulnud koper-tsaib.
Lõpuks vajus tuul ära ja me tulime koju. Kokku umbes kolm tundi purjelauga sõitu 140 kilomeetri autosõidu vastu. Kilomeetrite ja sõiduminutite suhe on igaljuhul parem kui eile.

07-05-2004 Saadjärv, Äksi. Skate+Expression

Eilsest surfipäevast jäin ma haledalt ilma ja seetõttu oli täna eriti suur tahtmine. Lõppeks tegime me vist ikkagi natuke vale valiku - oleks pidanud Vaiblasse minema. Aga Saadjärvel sai ka sõita, nii et kõige hullem altminek ponud.
Vee peale sain just siis kui oli parasjagu hea puhang. Kohe kalda alt glissi, järvele, puhas tsaib ja tagasi. Tuus värk. Mõtlesin, et nii hakkabki nüüd olema. Aga ei. Edasi kukkusin iga kord sisse. Põhjuseid oli igasuguseid. Põhiliselt vast ikka see, et ise olen koba. No ei saa lauda ära keeratud. Hoog saab otsa ja laud jääb seisma. Ühe korra uputasin sellise seismajäämise ajal laua saba nii ära, et laud tõusis päris püsti. Ta on ikka täitsa suur kui niimoodi alt üles vaadata.
Kui ma piisavalt varakult aru sain, et hoogu ei ole, tegin helitäkki. Osad katsed tulid ilusti välja, osad olid päris koperdised. Selles mõttes on helitäkk küll halb, et haiget võib saada. Ühe katsega kukkusin väga õnnetult põlvega vastu masti. Silmist lõi tuld välja. Ja hullem veel, et järgmise triibuga kukkusin uuesti täpselt samamoodi. Jala peale eriti toetada ei saa ja põlv on väga valus. Ma loodan tõesti, et ta paraneb ära enne kui homne tuul kohale jõuab.
Aga selles mõttes on helitäkk hea, et isegi kui sisse käid jääb puri üsna mugavasse asendisse ja tuleb lihtsalt veest välja.
Pärast, kaldal, ütles Kolk, et mul liigub puri juba päris ilusti :)
Ja tiitel "Lustitiimi Parim Kihutaja" sai jälle minu kapinurgale, sest taas kord õnnestus mul Marttist mööda glissata. Mina olen boss! :)

08-05-2004 Saadjärv, Äksi. Skate+Expression

Jälle Saadjärvel. Tuul oli parem kui eile. Sama puhanguline küll, aga need puhangud olid tugevamad. Ilm oli soe, päike paistis.
Mu põlv ei olnud üldse veel ära paranenud. Hommikul oli paistes ja valutas. Kartsin isegi natsa, et ei saa sellisega sõita. Aga nagu vette sain, oli valu läinud. Külm vesi teeb ju teadupoolest head.
Muud täna ei olnudki kui tiksumine või siis tsaibi õppimine. Välja tuli viis tsaibi, neist kolm puhtad ja kaks koper-tsaibid. See on vahva, et halsil pole mingit vahet. Mõlemat pidi on täpselt sama hea tunne ja väljatulemisvõimalus ka sama suur.
Avastasin, et purje nöörist üles sikutamine on tsaibi tegemiseks väga kasulik harjutus. Mõlemal juhul on purje tuulde tõmbamise liigutus ühesugune.
Hoog peab hea olema. Tegelikult ma alguses kartsin. Puhangute ajal oli kohati ikka päris palju ja 6.2 mulle suur, mis suur. Ja kiirus oli tõesti üsna kõva. Siis ma kartsingi allatuult lasta ja tsaibi proovida. Mitu katset rikkusin niimoodi ära, et venitasin ja venitasin kuni lõpuks sai puhang otsa. Siis tuli mulle meelde jutt minu enda lehelt, et karta ei tohi ja miks karta ei tohi. Ja kui ühe korra ära proovisin, läkski lihtsamaks. Ei ole õudne, ei saa haiget. Tuleb lihtsalt allatuult pöörata ja kõik. Mõtelda pole vaja.
“Lustitiimi Parim Kihutaja” läks jälle Marttile. Kõik on nende puhangute süü. Mina olin just tuuleauku jõudnud ja glissist ära kukkunud kui Martti tuli, sõitis minust mööda ja karjus: “Ma sain endale selle tiitli!” Ja kukkus siis ka glissist ära. Aga jah, tiitli sai ta praegu tagasi. No vaatame, vaatame..
Võib-olla sellepärast, et mul nüüd tsaib aeg-ajalt välja tuleb, või võib-olla sellepärast, et Martti oma vulkaaniga nii piiripeal on ja sellest kogu aeg räägib, aga hullupööra suur tahtmine on jälle vee peale minna. Süües tekib isu!
Tuult! Tuult!

09-05-2004 Saadjärv, Äksi. Skate63+Expression 6,2

Päeva ja tingimuste kohta on enamik juba kirja pandud. Algul oli põhiliselt tiksumine ja mõned vaiksed puhangud. Hiljem hakkas laksama nii mis kole. Ainult hoia kinni. Kihuta ja hüppa. Kuna Saadjärve tuul on väga ebakindel, ei tahtnud ma kaldale purje vahetama minna. Mõtlesin, et selle ajaga lõpeb tuul ära. Kangutasin hoopis 6,2 'te. Väga hull ei olnudki. Ainult Martti mõnitas mind ja ütles, et mu varustust on formula varustus ja mina ise olen formulist. Häh, kihutada on igaljuhul parem kui kaldal purje vahetada.
Esimest korda elus tundsin, mida tähendab kui laud spinnab. Täitsa jube küll. Kihutasin parasjagu ja väga hea oli olla, kui äkki libises laud jala alt minema. Esimene mõte oli, et nüüd on uim läinud. Aga kuna ta natuke jälle pidas ja siis uuesti libises, ajas see mind täitsa segadusse. Lasin purje vette ja katsusin järgi - uim olemas. See ei saanud muud olla kui spinn. Huhh, vastik tunne. Aga maru huvitav.
Väljatulnud tsaibide lugemine läks vahepeal sassi, aga neid tuli umbes samapalju kui eile. Märkamatult on helitäkid paremaks muutunud. Osad olid päris ilusad ja isegi üsna kõva tuulega.
Sõitjaid oli palju. Kokku lugesin seitse purje ja kaks lohet. Korra oleks peaaegu Gunniga kokku põrganud. Tema lendas õhus ja mina tulin vettmööda ja see, et me kuidagi üksteisest mööda saime, oli küll üsna õnnelik juhus.
Kokku sõitsime neli tundi.

11-05-2004 Räpina raju, Saxo 85l + Aerial 4,4

Oi, oi, milline päev. Puhus. Täiega. Isegi liiga täiega tegelikult. Kuigi mu väike laud on 85 liitrit, tundus ta alguses kohutavalt kipakas ja ebastabiilne ja imelik. Aga harjus ära. Esimesel triibul isegi hüppasin natuke. Kuigi enamik aega läks selle peale, et “minna nii vastutuult kui võimalik, et laud jumala eest glissi ei läheks.” Aga sellest kõvast kõrgusevõtmisest polnud ikkagi kuigi palju kasu. Veestart tuli nii raskelt, et lõpetasin esimese triibu paadisadamas. Neetult kaugel allatuult sellest kohast, kus ma oleks pidanud olema. Esimene emotsioon oli ikka suur rõõm, sest kindel pind jalge all tundus lausa uskumatu. Puhkasin natuke ja otsustasin, et minu imagole mõjuks kohutavalt halvasti kui ma läbi kõrkjate tagasi ujuks või maad mööda walk of shame’i teeks. Nii ma siis sõitsin uuesti välja ja sain kohe, sama triibuga õigesse kohta tagasi. Jeee!! Uhke maabumise rikkus küll natuke ära see, et kuna mul oli kole hea meel õigesse kohta tagasisaamise pärast, ei näinud ma kõrkjapuhmast enne, kui olin sellest ühe meetri kaugusel. Ja muidugi panin sinna täiega sisse. Nojah.
Vahepeal istusin kaldal. Martti sõitis minu purjega ja pealegi oli mul jõud ka täitsa otsas. Lõpuks hakkas hullult külm. Nii külm, et ei saanud isegi heast seltskonnast rõõmu tunda, vaid pidi üksi autos lõdisema. Kui Martti lõpuks kaldale tuli, käisid mul hambad suus juba nii kõvasti üksteise vastu, et pealuu hakkas vibreerima. Vettemineku tahtmist eriti polnud. Aga siis ma mõtlesin, et ega kaldal ei muutu iseenesest ükski oskus paremaks ja kobisin uuesti vette. Külm läks peaaegu kohe ära. Aga minu meelest oli tuul veel natuke tõusunud. Surusin hüppeid maha ja krüssasin kõvasti, et kiirus suureks ei läheks. Argpüks!
Lõpuks otsustasin, et aitab küll. Aga tahtsin ühe triibu veel teha. Ma teadsin, et see triip on liiast! Algus oli ok, aga veestardiga hakkama ei saanud. Kole laks oli ja jõud otsas. Laud läks ümber või keeras vastu tuult (kui vees jalad aasadesse toppisin) või kiskus tuul purje käest. Paar korda lõi laine mulle kurku ja hinge kinni. Küll oli kole. Ma arvasin, et ei saagi välja ja lõpuks viivad lained mu täpselt sinna, kuhu neile meeldib. Aga ma ei saanud kuidagi järele ka jätta. Ikka uus katse ja uus katse ja jõudu jäi järjest vähemaks. Lõpuks sain laua peale. Krüssasin ja maabusin jälle seal paadisadamas, kus päris esimese triibuga. Ooo.. jalad põhjas! jalad põhjas!!! maa!! jess! mina võitsin! Olin nüüd samas seisus, mis alguses. Ainult selle vahega, et alguses olin ma väsinud, aga nüüd olin ma rampväsinud. Ja ma leidsin, et imago imagoks, aga vee peale mina küll tagasi ei lähe. Nõnda sumpasingi läbi pilliroo tagasi. Läbi, alt, üle, vahelt… Ja mõnitatud sain ma muidugi ka.. “Noh, Lais, mitu tsaibi tuli?” “Ja mitu koper-tsaibi?”
Oh, jah, ärme tsaibidest räägi :) Aga päev oli tore ja kindlasti ma õppisin rohkem kui ma-ei-tea-mitme tiksumispäevaga.

12-05-2004 Räpina, Saxo 85 l+ Aerial 4.4

Täna oli oluliselt lihtsam kui eile. Tuult veidi vähem ja sõita palju palju mõnusam. Lihtsam. Kergem. Laine oli küll täielik tsopp ja kartulipõld. Mõned hüpped ikka sain teha. Ja üldse vist esimest korda sain sellise hüppe, mis ka natukene kontrolli all oli.
Kõige suurema adrenaliiniannuse sain muidugi siis, kui ühe tsaibikatse ajal oleksin peaaegu vees lebavast purjest üle sõitnud. Ma ei tea, mida ma mõtlesin või kas ma üldse midagi mõtlesin. Igatahes oli väga napikas. Brrr, kui jube. Niigi pean ma iga natukese aja tagant veenma Marttit selles, et minu varustuse parandamine on möödapääsmatu. Kui ma veel teiste oma ka lõhkuma hakkan, siis võib sellest päris probleem kujuneda.
Täna võib natuke tsaibist ka rääkida. Mitte, et sellest midagi väga head rääkida oleks. Tsaibikatseid tegin küll palju ja mõned isegi päris ilusad, aga ära ei tulnud. Isegi koper-tsaib mitte. Aga ma vähemalt üritasin.
Tegelikult polnudki täna nii oluline, et minul midagi välja tuleks. Pidu saab sellegipoolest. Põhjuse tekitamise võttis enda kanda Martti. Üks hetk püüdis ta mu vees kinni ja teatas, et vulkaan tehtud. Pealtnägijate silme all ja puha. Tubli poiss! Olen rahul :)
Räpina tänase üldpildi muutis kõvasti uhkemaks ka Sinikas, kes triibutas seal oma lohega ja tegi selliseid hüppeid, et ossaa. Vaadata oli seda igatahes väga äge.
Ilus oli. See, et päike paistis ja et tuul oli enamjaolt mõnus ja et ei olnud sellised ellujäämiskursused nagu eile.
Pärast kõht täis ja sauna. Super päev!
Kokku umbes poolteist tundi.

14-05-2004 Võrtsjärv, Trepimägi. Skate 63/Saxo +Aerial 4,4

Ega mul vee peale minekuga eriti kiiret polnud. Vaevaliselt rigasin purje üles. Kõik lihased on valusad. Talv on kah tagasi jõudnud. Kogu aeg on külm. Aga vesi on soe, nii, et vette kukkuda on aeg-ajalt päris hea.
Alguses oli ikka tiksumist ka. Paar korda sattusime Alariga kõrvuti tiksuma. Ta tegi igasuguseid kommentaare Võrtsjärve, tuule ja purjede kohta. Mul oli väga lõbus. Aga siis kui teised glissasid ja mina üksi tiksusin tuli küll kuri tunne. Õnneks tuul tõusis ja pärastpoole polnud gliss enam probleem.
Kõige lahedama osa tänasest päevast moodustasid hüpped. Ma natukene osasid suudan kontrollida ka, aga enamasti on ikka täiesti tuule ja laine meelevald ning ma lendan täpselt nii nagu loodusjõud heaks arvavad mind lennutada. Aga väga põnev on. Ma arvan, et mul on hüpetel keha asend vale. Piltide pealt on näha, et jalad peaks kuidagi päris kõhu alla kõveraks tõmbama. Aga ma ei oska seda teha.
Ühe korra sain korraliku katapuldi ka. Kui jalad tulid õhus aasadest välja. Siis käis mingi jube kukerpall või salto või ma ei tea, misasi. Lendasin täie hooga vastu masti. Valus.
Tsaibe tuli paar tükki ja paar koper-tsaibi ka. Aga kõik suure lauaga. Saxoga ei miskit.
Kokku sõitsime paar tundi.

16-05-2004 Räpina, Skate63+Expression 6,2/Aerial 4,4

Üldse mõnus ei olnud. Hullult palju aega läks purjede vahetamisele ja ikkagi oli kas liiga palju või liiga vähe. Ühtegi tsaibi ei tulnud, kopertsaibi ka mitte. Ja kui peakski üliharva juhtuma mõni napikas tsaibikatse, siis ei tee see enam heameelt vaid ajab kurjaks.
Peale selle oli külm. Päike küll paistis aga sellest hoolimata ajas üleni lõdisema.
Mitte ei tule pähe, mis tarvis see päev hea võis olla?

21-05-2004 Võrts, Trepimägi. Skate63+Aerial 4,4

Varastasin omale eksamite ja magamata ööde vahelt ühe surfipäeva. Jube närviliseks teeb kui tuul puhub ja kõik muudkui sõitmas käivad ja mina samal ajal kodus õpin. Jäka.
Täna tundus, et puhub küll. Martti läks minust enne vette, tegi ühe triibu, tuli tagasi ja ütles, et kole kõvasti puhub. Võtsin siis väikese laua, aga see osutus üsna rumalaks sammuks. Natuke sai glissi, aga poole ajast mõttetu tiksumine. Vahetasin laua suuremaks ja kohe läks sõit palju paremaks.
Poisid tegid oma kaapekaga hüppamisi, mida nad kõiki vulkaniteks nimetavad. Vaatad ühele poole: hüppab ja teeb päris ilusa krässi, vaatad teisele poole: ka hüppab ja teeb täpselt sama ilusa krässi. Ainult purje värv on erinev.
Kuna tegelikult ei ole ju vahet, kas teha vulkanit ja kukkuda vette või teha tsaibi ja kukkuda vette, harjutasin mina tsaibi.
Ühe korra, kui olin juba keeramisega alustanud, tuli mulle meelde, kuidas Alar eelmine kord Räpinas ütles, et ma peaksin purjeflipi varem tegema. Lasin siis kohe purjest lahti ja voila!, tsaib tehtud ja enne kui ma arugi jõudsin saada, sõitsin juba teisele poole. Hästi loomulikult käis see, justkui polekski seal mingit probleemi. Järgmisel katsel pomisesin juba varakult: "Purjeflip varem, purjeflip varem." Tuli küll ainult koper-tsaib, aga hea seegi. Olin juba kindel, et nii, nüüd on korras ja tsaib selge. Aga edasi ei tulnud enam ühtegi korda, kuigi ma kogu aeg raevukalt mõtlesin: "Purjeflipp varem, purjeflipp varem."
Kokkuvõttes oli tore päev. Ikka parem kui kohvi juua ja geneetikat lugeda. Ja üldse, minu meelest on Eesti koolisüsteem valesti välja arendatud. Eksamid peaks olema keset suve, siis kui tuult nagunii ei ole. Ja kevadel ja sügisel kui tuul puhub, peaks olema vabadus. Kui ma suureks saan, siis üritan selles vallas reformi korraldada. Võib-olla.

30-05-2004 Üks mere-koht. Skate63, Saxo, + Aerial 4,4, Expression 6,2

Alguses seoti silmad kinni ja keerutati mitu tiiru. Siis topiti autosse ja sõidutati kaua aega. Kui lõpuks autost välja sain keerutati veel paar korda ja võeti siis side silmilt ära. Olime jõudnud ainult surfi-VIP’idele mõeldud vabastiili paradiisi.
Päris alguses oli hästi puhanguline, kord täislaks, siis tiksumine. Siis muutus küll ühtlasemaks, aga kahjuks sinna vaiksemasse punkti, nii et 4,4 jäi väikseks. Päris kaua ma tiksusin sel ajal kui teised sõitsid. Suuremat purje ka polnud. Vahepeal kui Martti kaldale läks võtsin tema purje koos vastikult jämeda poomi ja ülipikkade trapetsiotstega ja tegin sellega paar triipu. Aga siis hakkas puhuma. Saxo ja Aerial ja tunne super. Super väsinud.
Põhiliselt harjutasin muidugi tsaibi. Skeitiga ikka tulid mõned. Üks värisevate-makaron-jalgadega ukerdis jäi isegi video peale. Ja esimest korda tuli väikese laua tsaib. Avastasin selle ka, miks väikese lauaga tsaibi nii raske teha on. Ma teen kõik samamoodi kui suure lauaga, aga väike laud upub ära kui seal nii kaua peal kohmerdada. Kiiremini on vaja liigutada. See väljatulnud tsaib käiski palju suurema hoo pealt.
Välja tulid ka paar helitäkki, üks neist jummalast puhas ja päris tugeva tuulega.
Peale selle õnnestus mul Alarile peaaegu otsa sõita, endal mastiga nina lömmi lüüa, teistel mõnuga ees koperdada (mitte kõigil ei lähe jalad igal pool põhja), anda oma panus missiooni “kividest priiks” ja kõige suuremaid kivikoletisi uimega rünnata, välja teenida nimetus “Päeva kõige rahulikum surfar”, liitrite kaupa soolast vett alla neelata ja taaskord Võsatiimi seltskonnast vaimustuda.

Ilus pikk päev ja õige otsus.

06-06-2004 Topu. Skate 114 l, Saxo 85 l + Expresson 6,2; Aerial 4,4; Peak 4,2

Kuigi kalda peal geneetikat lugeda ja samal ajal teise kõrvaga surfijuttu kuulata on ka vahva tegevus, läks päris toredaks ikka alles siis kui puhuma hakkas. Järjest tõstis ja varsti oli mul juba kõva ülepurjestus. Lisaks sellele ründasid mind kohalikud hiidkajakad. Pareerisin nende nokahoope purjega ja põgenesin hirmsa kriiskamise saatel kaldale. Ise pääsesin peaaegu terve nahaga, aga Aerialist lendas üks täie hooga läbi. Alguses plaanisin rebestust halli teibiga kinni mätsida, aga targemad teadjamad ütlesid, et hall teip riidele ei jää. Õnneks leidus kaldal sõbralik Tige, kes võttis selle riski ja laenas mulle oma 4.2 purje. Aitähh aitähh.
Super uhke oli! Mina Võsatiimi lipu all :) Ja muidugi hakkasid väikse laua tsaibid kohe tulema. Nagu kuulipildujast. No vähemalt iga kümnes tuli küll välja. Katsun järgmine kord jälle oma purje ära lõhkuda.
Ma ei tea, kas see oli sellest 0,2 ruudusest vahest, või Tige tehtud trimmist (nagu Martti ütleb) või sellest, et ART’i vedu oli väiksem kui Aerialil, aga sõita oli kindlam ja kõik oli rohkem kontrolli all. Enamus ajast vähemalt. Vahepeal ei olnud ka. Näiteks tegin mina parasjagu tsaibi ja äkki käis mingi tsahh-pauhh-ttuvhhh.. olin surfarile otsa sõitnud. Sellega on nagu autoga sõites. No mina ei saa aru, kus see auto lõpeb ja nii juhtub ikka vahel, et mõni peegel tuleb küljest ära või midagi. Samamoodi, ega mina ei tea, kus mu tsaib lõpeb kui ma sellega alustan. See selgub alles protsessi käigus. Igatahes oli jube. Minu enda varustus ja kondid on muidugi kõvad nagu kivi, aga mingi ime läbi ei juhtunud TripleX’iga (oli vist säärane laud) ka midagi. Edaspidi üritan taas jälgida seda poliitikat, et tsaibi ajal oleks vähemalt 50 meetrit igasse suunda vaba vett. Topus on muidugi sellist kohta ja hetke suht raske leida.
Kokku vast neli tundi vee peal ja umbes kuus tundi autosõitu. Päris hea tulemus!
Ja üldse, las lennata see keskmine hinne ja stipendium jms.. vee peal ongi ju elu.

P.S. suurimad tänud Jaagule transpordi eest.

08-06-2004 Toila. Saxo 85 l + Aerial 4,4

Minu esimene lainepäev.

Kõige parem surfipäev, mis minul kunagi olnud on. Mis on need sileda vee päevad sellise actioniga võrreldes väärt?
Aga kes seda teab, see teab nagunii, ja kes ei tea, sellele ei saa seda seletada.
Ma sõitsin lainet. Ma tõesti sõitsin lainet. Ilmselt küll kobalt ja ukerdadades, aga on sellel tähtsust?
Kõrgele hüpata ei ulgenud, tsaibi ei üritanud ja jala väänasin välja.

Ma tahan tagasi! Tagasi Toilasse!

P.S. see on natuke tähtis, et mu mast süsinikku ei sisalda. See päästis teda mitu korda hävingust. Tugevad mastid ruulivad!

27-06-2004 Võrtsjärv, Tamme. Skate 63 + Expression 6,2

Eilselt Laulupeolt jõudsime koju öösel ja seetõttu teatas Martti täna hommikul, et tema üles tõusta ei kavatse. Tartus ei puhunud ka mitte sugugi. Aga natuke veenmistaktikat ja lubadus, et mina vastutan, kui me tünga peaks saama ja varsti me startisime Võrtsu poole.
Tee peal ei puhunud sugugi, aga järvel laksas mis kole. No okei, suurele purjele puhus enamjaolt parajalt, vahepeal oli ülepurjestus.
Harjutasin kõvasti tsaibi. Vahepeal tulid järjest, vahepeal ei tulnud tükk aega ühtegi. Ühe korra ukerdasin parasjagu kopertsaibi kallal ja tahtsin jalaga lauda ära keerata. Sellesama jalaga, mille ma kolm nädalat tagasi Toilas välja väänasin. Hull valujutt käis läbi ning pärast seda hulpisin tükk aega niisama ja ainult vingusin valu käes. Lõpuks sai tsaibidest kõrini ja hakkasin 360’t proovima. Kui tuul teiselt poolt sisse lööb, siis on ikka vastik küll. Suud ja silmad puha vett täis. Nina muidugi kõige rohkem.
Alariga sõitsime ühe korra võidu. Alguses läks Alar ees ja mina järel. Mina tegin puhta tsaibi ja Alar mingi vabastiili asja, mis muidugi vees lõppes. Nii et ma sain mõningase edumaa. Maru põnev oli. Alar jõudis hästi tasapisi järgi, aga mööda sai alles päris kalda juures. Ah, ma oleks pidanud õigel ajal ära keerama. Võidu sõita on täitsa tore. Pärast tegime Marttiga ka võidu. Mina võitsin ja tema peab nüüd nõud ära pesema :) Aga tegelikult oli enamasti pigem nii, et Alar või Martti sõitsid minust nagu peaaegu seisvast postist mööda.
Oli väga tore päev. Üle hulga aja jälle vee peal. Villid on pihus ja käed puruks nagu kevadel. Ja kõik kohad on mõnusalt valusad, kanged ja väsinud. Hea tunne.

30-06-2004 Võrtsjärv, Tamme. Skate 63+Aerial 4,4

Alguses võtsin NR 5,4 purje. Jäka, kui raske. Esimese paari triibu järel oli tunne nagu oleksin mitu tundi sõitnud. Mulle meeldib küll tõmmata tähelepanu ranna kõige rondima varustusega, aga NR on siiski liig. Kui ma lihtsalt tugevaks tahan saada, siis võib ka jõusaali või ma ei tea.. aeroobikasse minna. Surf peaks ikka lust olema. Ja siis võtsin oma Aeriali ja kohe oligi väga hea.
Tsaibidega on imelik. Vahepeal tulevad järjepanu välja, siis ei tule jälle tükk aega ühtegi. Täna proovisin esimest korda ka ducktsaibi. Ei tulnud välja :) Hüpata proovisin ka. Täiesti müstika on see, kuidas Alar ja Martti laua õhku saavad. Ma tegin omast arust täpselt samasugust liigutust, aga laud tuli vast 5 cm veest välja.
Vahepeal läksid käed katki ja ma käisin kaldal neile side+hall teip mähist ümber mässimas. See töötas päris hästi ja sõita sain nendega nii kaua kuni kogu jõud otsa lõppes.
Tuul aga jäi meist veel puhuma.

Kokku umbes viis tundi.

Suurimad tänud Sinikale, kes mu kindad vee äärest leidis ja üles korjas.

02-07-2004 Räpina. Skate63 + Expression 6,2

Tundus täielik tüng. Istusime kalda peal ja vaatasime tuuletust. Olin just umbes kolmandat korda öelnud, et "kõht on tühi, meel on kurb" kui vee äärde jõudis Taavi, kes tõi autost välja saia ja moosi. Super ajastus! Sõime moosisaia ja varsti tõusis ka tuul natuke.
Tingimused olid nagu mõne ajakirja kaanepildil. Päike paistis. Vesi sillerdas. Sõitsin ühe käega, huilgasin ja laulsin omaette Tuljakut (nagu ühele õigele eestlasele praegusel ajal kohane). Ühesõnaga triibutasin ja kaifisin seda täiega.
Pärast ronis Taavi pumbajaama katusele, et tuulemõõtja küljest ämblikke minema ajada. Ma ronisin ka järgi. Ülesminemine on kukepea, aga katsu sa alla tulla. Täpselt nagu suurest lainest hüppamisega. Ja lõpuks tuli välja, et see pole sugugi raske või jube. Kas lainetega on samamoodi?

10-07-2004 Saadjärv; Skate+Expression

Sõitsime täiega. Nagu ikka viimasel ajal.

Surfireis: Kuus päeva puhast lusti.

Surfireis 14.07.04 – 24.07.04: Tartu-Pärnu-Saaremaa-Hiiumaa-Tartu

14-07-2004 Pärnu. Rannahoone. Skate+Aerial

Üliõige otsus oli Tartust jalga lasta. Vaevalt oli meie reis alanud kui surfipäev juba käes. Tuul oli otse sisse ja sõita sai edasi-tagasi. Teadjamad rääkisid, et Pärnu kohta olid need lained päris suured. Õppisin hüppamist ja veivi. Martti ütles selle veivi kohta päkapikuveiv. Mulle sobis. Ma olen päkapiku mõõtu kah.
Ühe korra tuli kogemata välja selline tagasipööre, mida Inglismaal nimetatakse vist off the lip. Laua nina läks korraks, enne tagasipööramist, üle laine. Jube lahe oli. Aga pärast, kui tahtsin seda nimelt teha, siis ei saanud enam nii.
Suhtlesin veidi surfikuulsuse Pärnu Jürkaga. Ta oli tore.

16-07-2004 Pärnu. Vanaka. Skate+Expression

Jälle puhus. Pärnu ruulib. Käisime ka Rannahoone juurest läbi, aga täna oli seal roheline lipp üleval ja ujujaid rohkem. Õnneks sattusime õigel ajal õigesse kohta ja saime Vanakasse minejatele jälilie.
Tuul jälle otse sisse ja kurss piki kallast. Harjutasin hüppamist ja tsaibe. Hüppamisel olid maandumised ülipehmed. Nagu vati sisse maanduks. Aga ma ei tea, millest see tuli. Kui iga kord niimoodi maanduks, siis oleks teravad lained ju ainult lust ja lillepidu. Proovisin ka õhus jalgu kõveraks tõmmata ja maandumisel mitte spinni minna.
Tsaibid tulid vahepeal välja ja vahepeal ei tulnud ka. Üldiselt jäin rahule.
Muidu oleks olnud väga mõnus sõita, aga lohemehi oli palju ja nad muudkui tolknesid jalus oma vastikute nööridega. Nende puhul ei saa ju üldse arvestada, kuhu nad järgmisena suunduvad. Mõtled, et saad ilusti mööda, aga täiesti järsku hakkab see tegelane hoopis sulle vastu sõitma. Või hüppab õhku ja sa pead pea ja purje kippelt eest ära tõmbama, et ta neist läbi ei tuhiseks. Nagu hiidkajakas.

Toimus intsident tervitamisega. Osad inimesed annavad tervitamisel kätt, osad ei anna. Inimesed on erinevad. See on ok. Aga mõnel on kombeks mind tervitamisel ignoreerida ja ainult meestele kätt anda. Mulle ei meeldi kui mind ignoreeritakse. Mõtlesin kättemaksuks auto kummi läbi torgata, aga ei tahtnud hea tuulise päeva kaotamisega riskida (vahelejäämise korral). Nii jäigi.

19-07-2004 Saaremaa.Nasva. Skate+Expression

Eile õhtul aga tegime tuult. Tequila ruulis. Kella kuuest hakkas tuul autot kõigutama. Ärkasin üles ja vedasin ennast autost välja. Puri kokku. Natuke hommikusööki ja merele. Martti ajas ennast ka üles. Saime sõita vast tunnikese, aga trend oli langev ja lõpuks vaikis päris ära.
Läksime kaldale. Magasin paar tundi, lugesin raamatut ja pärast jalutasime Nasva poodi jäätist ostma. Kui tagasi jõudsime kobis Martti autosse magama, aga viie minuti pärast pidin ma ta üles ajama. Ma ei saanud sinna midagi parata, sest tuul oli tõusnud.
Ikka 6.2 ruutu. Sõita sai hästi lühikest triipu- sadamast võrkudeni ja tagasi. Tänu sellele pidi kogu aeg manöövreid harjutama. Ikka seesama kava: helitäkk või tsaib.
Lõpuks tuul kustus ja pidime juba kaldale tagasi minema. Aga kuna ma olin paar korda (tulemusteta muidugi) proovinud keha&puri 360’t tahtsin, et Martti seda korraks ette näitaks. Ta näitaski. Tegi mitu korda järjest ja hüppas nagu linnuke ümber purje. Proovisin ka. Kukkusin lõua katki ja kõrvad läksid vett täis. Aga trikist polnud ilmselt isegi aru saada, mida ma teha üritan. Salapärane vabastiil. Keegi ei saa aru, mida sa teha üritad ja pealtvaatajad võivad ise oma fantaasiat rakendada.
Igatahes, enne kui me kaldale jõudsime minna tõusis tuul uuesti. Läks isegi päris tugevaks. Harjutasin jälle tsaibi ja vahepeal tulid päris ilusti üksteise järel. Tegin ka esimesed glissis tsaibid. :) Tore!
Surfiklubi lapsed (vähemalt ma arvan, et nad olid) tulid ka vee peale. Kõik laht oli purjeid täis. Seda oli ilus vaadata.
Olin juba väga väsinud, aga kuidagi ei raatsinud kaldale minna. Ei tea ju kunagi kunas jälle tuult saab. Aga kui ma lõpuks viis korda järjest kaldastardiga vette kukkusin ja lihtsalt, mitte millegi pärast, sõidu ajal katapulte tegema hakkasin, otsustasin enda ja oma kama säästmise nimel kaldale minna. Kama oli vahepeal kole raskeks muutunud. Vaevaliselt tuikusin veest välja.
Kogu päev kokku umbes 6 tundi vee peal. Tunne on hea ja tuju on mega.

20-07-2004 Ristna. Militaarlaht. Skate+Expression

Erilist sõiduisu ei olnud. Kogu keha valutas eilsest pikast päevast. Ilmselt nii mina kui Martti oleks vähemalt osa tuulest maha vedelenud, aga Alar läks vette. Ta glissas seal niikaua kuni meil ei jäänud enam mingit viilimisvõimalust. Puri kokku ja surfama.
Peale läksime Paabu lahe lõunapoolsest küljest, aga sõitsime Lõunalahes.
Actionit oli ka veidi. Ise tegin. Kui olime umbes poolteist või kaks tundi sõitnud kadus tuul ära ja ühes sellega ka Martti ja Alar. Ma ei näinud kunas ja kust nad kaldale läksid. Tahtsin ikka samast kohast maale minna, kust me vee pealegi tulime. Aga koht oli võõras ja ma ajasin sopid sassi. Võtsin suuna just kõige kivirohkema ja kõige kõvema rulliga koha poole. Nii minu moodi. Tark tüdruk! Tiksusin laineid pidi veidi lähemale, täpselt allatuult ja sain lõpuks ise ka aru, et see pole eriti kaval koht kaldale minekuks. Aga sel hetkel kui ma seda taipasin, kukkusin sisse. Ujusin rullis ja vaatasin hirmuga, kuidas kallas koos oma kividega lähenes. Kolm korda kiskusin purje veest välja, aga tuult polnud ja veestarti teha ei saanud. Enne lükkas laine kõik asjad jälle pahupidi. Vaatasin kuidas päästemeeskond (mis koosnes Alarist ja Marttist) end kaldal stardivalmis seadis ja valmistus mu kama riismeid vastu võtma. Jätsin mõttes oma purje ja mastiga hüvasti ja üldse valmistusin korralikuks hävinguks. Lõhutud varustus pluss perekonnatüli. Aga samal ajal tuli idee proovida purje nöörist välja sikutada. Ronisin lauale ja kohe tuli rull selga. Niimoodi ma pole vist kunagi laua külge klammerdunud kui siis. Sain aru, mida tähendab väljend “hoidis küünte ja hammastega kinni.” Aga peale jäin. Ja siis hopp-hopp, erikippelt. Vähemalt niipalju on sellest tsaibiharjutamisest kasu olnud, et olen õppinud purje kiiresti veest välja tõmbama – et keegi ei jõuaks näha ja aru saada, kui ma järjekordselt sisse olen käinud. See oskus kulus nüüd marjaks ära. Üks-kaks oli mul puri käes ja tiksusin juubeldades järgmise murdlaine eest ära. Rahulikemate vete poole. Edasi sain ilusti kaldale ja olin eluga rahul. Pärast tuli välja, et poisid olid täpselt samas kohas maale tulnud, kus minagi lõpuks randusin. Tubli, Lais!

Vedelesime niisama rannas ja nautisime ilusat suveilma kui Alar hakkas jälle närviliselt tuulemõõtjaga ringi käima. Oli tõesti tõstnud ja me läksime kõik uuesti vette. Lained olid minu, järvemulistaja, jaoks suured. Hüppelainet eriti polnud ja ka veivi sõita väga hästi ei saanud. Võib-olla ma lihtsalt ei osanud õigeid lained leida või neid ära kasutada.
Sõitsime väga väga pikka triipu. Lainete vahel oli kõva tsopp ja keeramisel tasakaalu hoidmine keeruline. Minul vähemalt. Seega puhtaid tsaibe eriti ei tulnud. Paar tükki vast kokku. Aga hästi palju tuli selliseid, et kukkusin sisse, aga jäin täpselt veestardi asendisse, nii et paari sekundi pärast sõitsin uuesti. Neid võiks ju peaaegu koper-tsaibideks nimetada. Lihtsalt, et endal tunne parem oleks. Muidugi, ega meri ei peagi olema nagu mingi järvelomp, kus vesi sile ja tsaib kukepea :)
Lahe oli veel see, kuidas meri sillerdas. Ja kui puhas ja läbipaistev vesi oli. Vastu päikest sõites tundusid kivimürakad otse uime all olevat. Brr, jube. Aga tegelikult olid nad ikka sügavamal.
Ilus!

Muide, see, et minul oli kõige kehvem nurk ja kiirus on puhas laim. Kiirus võib-olla küll, kuivõrd ma pole mingi formulist, aga nurk mul küll kõige kehvem polnud. No vähemalt mitte niipalju kehvem, et seda peaks eraldi mainima. Tegelt oli mul hea nurk. Jah, tegelikult oli mul tõesti väga hea nurk. Mulle meeldib selline nurk nagu mul sel päeval Ristnas oli. Olen oma nurgaga rahul.

Terve päev kokku umbes neli tundi.

22-07-2004 Hiiumaa. Tõrvanina. Skate+Expression

Eile õhtul tegime jälle tuult (rumm ruulis) ja hommikuks oligi ta kohal. Sõime hommikusöögi ära ja läksime merele. Aga kerge pohmelitsa mne dai mistõttu õhtune rumm ja hommikune rassolnik võitlesid kõhus paremate kohtade eest.
Sõita oli ikkagi mõnus. Ristnas olime läbi lõkkesuitsu vaadanud uut eestikeelset surfi õppevideot. Ainuke asi, mis mulle sealt meelde jäi oli see, et tsaibi juures on oluline kiirus. Lasingi siis allatuult ja tsaibid hakkasid tõesti välja tulema. Ma arvan, et nii head protsenti polegi varem olnud. Tuul järjest tõusis ka ja hoog oli hea. Minu kohta vähemalt. Lõpuks oli juba liiga kõva ülepurjestus ja läksin kaldale väikese purje järele. Aga kui selle kokku sain ja uuesti vette, oli tuul ära kukkunud. Tiksusin paar triipu ja tulin kaldale.
Purje vahetamise ajal panin tähele, et lohemehed on kuhugi kadunud. Hakkasin juba veids muretsema, et äkki kellegagi juhtus midagi, aga tuli välja, et nad olid hoopis terve kambaga sööma läinud. Kõige parema tuule ajal! Ma ei tea, mulle tundub see lohefilosoofia ikka veidi imelik

23-07-2004 Hiiumaa. Tõrvanina. Skate+Expression

Prognoosid olid vägevad, aga hommikuks olid nad kahjuks maha võetud. Liiga vähe tegime tuult. Läksime ikka veele. Nipa-napa gliss või päris tiksumine.
Vahepeal sai veidi hoogu ka. Ühe korra sõitsin Marttist mööda. Tema tiksus ja mina glissasin täiega. Muidugi kasutasin kohe juhust ja karjusin: “Pumpa! Pumpa!” Ja järgmise triibuga oleks Martti loomulikult kasvõi oma naba paigast venitanud, et ennast glissi punnida ja minust mööda saada. Nii me siis koos sõitsime. Lõpuks tegime ühe pika retke. Peaaegu Lehtma sadamani. Sinnamineku ajal sai uhkeid jahtisid vaadata. Muhuregati võistlejad olid just stardi saanud. Aga tagasitulek oli veel lahedam. Tuul oli vist veidi tõstnud ja terve tee hoidis täisglissis. Kursisõitja tunne tuli peale. Tõmbasin oma Expressioni peaaegu vastu lauda. Lauda oli raske maha kallutada. Oleks tahtnud, et sträpid oleks päris külje peal. Aga kift oli. Kiirus ja puha. Jõudsime laagri juurde tagasi ja tiksusime vaikselt kaldale.
Kokku umbes kaks tundi.
Lohemehed täna eriti sõita ei saanud.

Kümnest reisipäevast saime sõita kuuel. Päris hea tulemus ju. Peale surfamise lugesime veel raamatuid. Sõime jäätist. Käisime mustikal. Tegime lõket ja lõkke peal pannkooke ja praetud kartuleid. Nautisime head seltskonda. Kollasime Pärnus ja Kuressaares ringi. Külastasime igasuguseid sugulasi. Petsime natuke laevakompaniid. Nägime jänest ja kitsesid. Ja Martti nägi ussi ka, aga mina ei näinud.

Ja laupäeval, 24. juuli, tulime koju, Tartusse tagasi. Sain tee peal herilase käest suraka ja mingi puuk oli ka ennast minu sisse kruvinud. Elusloodus ruulib! Nende armsate putukate ja osalt ka pika autosõidu väsimuse tõttu jätsime folgile minemata. Natsa kripeldas küll. Aga õnneks avastasime koju jõudes ja interneti avarusi nautides, et lõpuks ometi on välja pandud kauaoodatud surfiklassiku päevikud. Ma ei tahaks OMA PÄEVIKUT väga läbipaistva REKLAAMIGA RISUSTADA, aga need on Goyapunasel leheküljel, mille aadressi võib leida näiteks LE lehe eesti surfilinkide esireast. Aga nagunii on see igal tõsisurfaril ka peas või vähemalt favourites’ide all.
Igatahes, meie leidsime selle üles, saime naerda ja veetsime mõnusalt aega.
Tuleb välja, et Eestis surfata on lahedam kui Euroopa või Ameerika surfimekades. Vähemalt kui viimasel ajal kätte sattunud surfikirjanduse põhjal otsustada. Või on sellega nii, et kui ikka ei oska midagi öelda, siis tuleb ka kirjutis välja selline, nagu poleks midagi öelda. Ei aita siin raamatuesitlus ega ilusa kujunduse ja kõvade kaantega trükk.

Aga ma loodan, et meie stardime teisipäeval uuesti, sest LE’s pole praegu ju tõesti mitte midagi teha. Ja nagu Martti ütles: “Siin, surfireisil, saad aru kui mõttetud kõik probleemid on. Mitte, et nad ära kaoks...”

Surfireis: Viis päeva puhast lusti

Surfireis 27.07.04 – 04.08.04: Tartu-Tallinn-Topu-Hiiumaa-Tartu

28-07-2004 Topu. Skate+Aerial

Jälle reisil. Prognoosid ilusad ja esimene ilus päev kohe ka kirjas. Täna juhtus midagi täiesti ootamatut ja uskumatut. Ma tegin parditsaibi. Ducktsaibi. Päris ise. Mõlemal halsil. Ausõna.
Puhas üllatus. Ma pole seda varem eriti proovinud ja ilmselt seetõttu ei ole mingit erilist joovastust või tähistamistunnet. Liiga lihtsalt tuli. Pärast esimest õnnestumist läksin hasarti ja tulemuseks oli kaks paremal ja üks vasakul halsil. Lisaks veel mõned napikad sissekukkumised. Tuleb välja, et see jutt, et trikkide tegemiseks ei peagi muud olema kui õiged tingimused ja õige varustus, ongi tõsi. Sile vesi, keerav laud ja jõukohane puri ja VOILA!. Aga hea on, et neid tingimusi alati pole, sest kui kõik trikid nii lihtsalt tuleks, kaoks ju väljatulemise rõõm ära.
Laenasin paariks triibuks Taavi käest vöötrapetsit. See oli päris teistugune küll ja harjumatu. Ma ei oska seisukohta võtta, kas ta oli mugavam või mitte. Harjumatu.

Lõpuks olin täitsa väsinud. Et kaldale minekuks ettekäänet saada lõin küünarnukiga kaks korda kõvasti vastu masti. Käsi paistetas üles ja hakkas valutama ning mina sain ilma süümepiinadeta tuule puhuma jätta ja kaldale kobida.

29-07-2004 Topu. Saxo+Aerial

Praegu, kui ma seda päevikut kirjutan, istun Topu rannas Maui Projecti peal, et see minema ei lendaks. Martti kihutab eemal minu varustusega. Ma käisin ka enne vees. Oi-oi-oi. Mulle ei meeldi “spiidi panna.” Vähemalt mitte sellist spiidi, kus laud sõidab uime peal ja puri tahab lihtsalt minema lennata. Enamjaolt ma ainult kartsin, aga vahepeal käisid mingid enesekindluse (loe:enesetapu) hood peal. Ühe sellise ajal tuli mulle meelde, et kammoon, ma tegin ju eile parditsaibi, ma olen ju kõva tegija. Ja ma otsustasin oma täie laulu pealt hüpata. Mõeldud, tehtud. Hoplaa, veest välja ja edasi käis kõik väga kiiresti. Mats oli kõva. Tükk aega kulus arusaamisele, mispidi ma olen ja kuidas trapetsist lahti saaks.
Ei pea vist mainima, et tsaib (neil paaril korral kui ma proovida julgesin) välja ei tulnud. Aga kui ma praegu Marttit vaatan, siis mulistab ta samuti päris korralikult.
Nüüd tuleb Martti ka veest välja. Tundub, et on tormipühad.

Sama päev: Ristna. Saxo+Aerial

Ei olnudki tormipühad. Läbi häda mahtusime poole kolmesele praamile. Mina olin kamade all peidus ja Martti hirmutas mind, et ma ei mahu uksest välja. Kujutasin elavalt ette, kuidas ma järgnevad poolteist tundi jalad ristis ja ilma õhuta kamade all pissihäda käes kannatan. Õnneks sain ikka ukse lahti. Kusjuures Martti, kes ei olnud peidus, pidi aknast välja ronima.
Kella kuue paiku olime igatahes Ristnas. Ilus! Päike, tuul, laine. Ja sellised tingimused olid olnud hommikust saati! Kibekiirelt asjad valmis! Ussikesed jooksid kõhus ja ma olin täitsa närvis. Osalt sellepärast, et ma kartsin Ristnat – liiga lähedal Rootsimaale. Osalt sellepärast, et kartsin, et ei saa piisavalt kiiresti vee peale.
Rigamine võttis jube kaua aega. Loomulikult olid pooled jubinad kadunud. Näiteks surfisussi leidmiseks jooksin kümme tiiru ümber auto, enne kui nägin teda panges, kus me hoiame kurke, tomateid ja sööginõusid.
Viimaks sain asjad korda ja veele. Jehuuu! Jepiii! Super-super! Kõik oli paras. Tuul oli paras. Puri oli paras. Lained olid suured ja ägedad. Krüssamisega polnud mingit muret ja sain ilusti õigesse kohta tagasi. Lahe! Lahe!
Närvipinge andis tasapisi järele. Jalad ei värisenud enam nii koledasti all. Sain aru, et meri ei tapa. Hirm kadus ära ja ainult lust jäi järgi.
Tasapisi siiski tõstis ja tundus, et tuleb “Ellujäämiskursus 2” - järg umbes aasta tagasi Ristnas üleelatule. Sõitisme Marttiga kordamööda Aerialiga. Oleks mul nüüd olnud 66 liitrit laud ja 3,6 puri. Oleks, oleks.. Aga Aerialiga sai ka sõita. Oli küll üsna kõva ülepurjestus, aga midagi hullu mitte.
Sain paar lainet, kuid päris sinna, kus teised veivasid, ma minna ei julgenud. Esiteks oli see liiga allatuult ja teiseks tundus liiga kalda lähedal ja liiga suur tõenäosus rulli täiega sisse jääda. Aga kui nüüd veel sellist tingimust saaks, küll siis aga läheks paneks täiega!
Hüppamine on äge. Ma ei surunud enam kõiki hüppeid maha. Vähemalt mitte nii meeleheitlikult kui tavaliselt. Sain mõned mõnusalt kontrollitud lennud. Oooo… lahe!
Kui hea, et me otsustasime Hiiumaale tulla; kui hea, et me praamile mahtusime. Kui hea, kui hea..

Seal, kus lõpeb asfalt, seal ootab mind Ristna,
seal, kus laine mulle, jah mulle ka! lööb..
küll meie vahel miilid on pikad ja kitsad,
kuid praegu olen siin ja nüüd mured: adjöö..

(ümiseda viisil: "Seal, kus lõpeb asfalt.")

Kas ma juba mainisin, et väga lahe päev oli?

30-07-2004 Ristna. Skate, Saxo + Aerial, Superstar

Hommikul ärkasime selle peale, et auto hakkas koledasti kõikuma. Tuul oli teda öö läbi kõigutanud, aga nüüd läks päris hulluks kätte. Nägin unes, et ema on viinud hälli heinamaale ja laulab nüüd ikka “alle-aa” ja “alle-aa,” aga kui päris üles ärkasin, sain aru, et on ikka auto, mitte häll ja seda kõigutab hoopis Võsatiim & Co. Nad olid just äsja kohale jõudnud ja ei laulnud “alle-aa,” vaid kisasid hoopis, et tuul puhub ja õige aeg on üles tõusta. Aga kahe tunni pärast olid nad jälle läinud paremaid jahimaid otsima. (Täpsemalt: 3 tunni ja 30 minuti pärast, kui usaldada Nixoni kellasid rohkem kui Gul kellasid)
Meie muudkui molutasime keskpäevani ja läksime siis veele. Aerialiga sai liikuda, aga oli poolenisti tiksumine. Õnneks laenas Urmas mulle oma 5,3 Superstari. Aitähh! Panin sinna sisse oma neljase ART masti ja Arrowsi pikenduse ja kokku jäi see ainult 5 cm lühem kui lubatud miinimum. Vedas nagu loom. Tiksumise hirmugi polnud. Nii et vähemalt glissi mõttes oli päev ok. Aga tsaibi mõttes oli küll nigel. Täiesti masendav. Olin enda peale ikka väga kuri – no kuidas saab nii koba olla? Üleeilne parditsaib ja eilne kõva laine&tuule päev tõstsid mu enesekindluse kõrgele õhku ja sealt nüüd katapuldiga alla sadada oli päris ebameeldiv. Vastik väike koba tüdruk.
Aga kuigi tsaibi mõttes oli päev täiesti ebaõnnestunud, oli pärast ikkagi väga hea tunne sees. Kui ma lõpuks kama kaldale vedasin läks silme eest mustaks. Väsimus. Ja kui ma siis oma varustuse kõrval liiva peal maas vedelesin, jäin päevaga täitsa rahule. Ei tohi lasta oma küündimatusel surfilusti rikkuda.
Seda mõtet, et “mida ma üldse siin teen?”, seda mul küll vee peal kordagi pähe ei tulnud. Ma teadsin kogu aeg väga hästi, miks ma seal olen. Mingi tobe manööver ei pane mind veel surfi sügavamas olemuses kahtlema. Lihtsalt toob maa peale tagasi, ei lase nina liiga püsti ajada ja on selles mõttes kasulik.

Õhtul tekkis kerge järelsurf, mis oli täitsa lõbus.
Avastasime, et kui ühe inimese õlga statiivina kasutada ja niimoodi kuud pildistada, tekib kuust komeet.
Vaatasime päeval tehtud pilte, millest populaarsemaks sai saiaga linnu foto. Urmas rääkis, et lind varastas ta saia ära ja lendas sellega Paabu juurde. Keegi ei osanud täpselt öelda, mis tõugu lind see oli, aga ilmselt siiski paabulind.
Ja lõpuks leppisime (peaaegu) üksmeelselt kokku, et kuna Hypersonicuga sõita on selline tunne nagu istuks hane seljas (vähemalt nii räägiti), tuleks teha ettepanek Hypersonicu laud ümber nimetada Nils Holgersoniks.

31-07-2004 Ristna. Skate+Expression

Olime Marttiga mõlemad magamata ööst üsna uimased. Tuult eriti ei olnud ka. Mõned võõrad algajad läksid tiksuma. Aga päevapeale tõstis ja kui üks sõitjatest glissi sai, panime meiegi oma asjad üles.
Vesi oli sile ja tuult vaikse glissi jaoks enam-vähem kogu aeg piisavalt. Martti sõitis minust täiega mööda ja mina omakorda sõitsin võõrast tiksujast täiega mööda. Küll oli mõnus ka ükskord kellegist parem olla :) Ilmselt mõnel mehel on kogu aeg selline tunne.
Ega ma paha ei olnud ja “Pumpa, pumpa” ei karjunud. Aga puhta helitäki tegin küll paar korda võõra tegelase nina ees. Ja veestarti ka (uhke trikk, mis :) Oleks veel trikke teinud, aga ma rohkem ei oska.

Õhtul käisime Kõpu päevadel, mis toimusid Ristna lähedal Kalana külas. Väga mõnus mitte-kommerts üritus oli. Võtsin osa mingist jõuvõistlusest, aga põrusin. Talutüdrukutele ikka vastu ei saa. Aga kui surfipäevi ees poleks olnud, küll siis oleks aga pannud. Täiega.

01.08.04

Jalutasime Lõunalaheni ja ronisime tee peal kivi otsa. Martti hakkas kartma, et päev jääb liiga lahjaks ja kuna käsi ega jalgu kusagile vahele toppida või hüppeliigeseid murda polnud võimalust, otsustas ta kivi ära kasutada ja end veidi veristada. Kivi oli õnneks üsna teravate nurkadega ja tõmbas küünarnukilt ilusti naha maha. Kordaläinud päev.
Pärast leidsime metsast palju maasikaid ja õhtul tegime pannkooke.

02-08-2004 Tõrvanina. Skate+Aerial, Expression + Skate’iga lainelauda

Alguses läksin Aerialiga ja Martti läks Expressioniga, aga oli liiga vähe. Tulime kaldale, mina võtsin Expressioni, Martti Trixi. Natuke aega sai sõita, siis jäi liiga väheks. Tiksusime. Tasapisi tõstis. Natuke sai sõita, siis läks paljuks. Tulime uuesti kaldale ja vahetasime väiksemad tagasi. Natuke aega sai sõita, kui läks jälle liiga paljuks ja siis natukese aja pärast jäi jälle liiga väheks. Ühesõnaga, väga mõnus ühtlane tuul.
Tsaib tuli paremal halsil rahuldavalt ja vasakul alguses peaaegu üldse mitte. Jälgisin siis hoolega, mida ma paremal teisiti teen ja kui vasakul samamoodi teha proovisin, hakkas välja tulema. Käib kah!
Lõpuks sai tuule kapriisidest kõrini. Viskasime purjed põõsasse ja kuna vesi oli soe läksime suurte laudadega lainetesse mulistama. Hästi kaua tuli oodata, et mõned natu-natukene suuremad lained kohale jõuaks. Laud oli kah liiga libe. Oleks mul mõnus väike kare “shortboard” ja suured lained, küll siis aga paneks täiega. Lõpuks, just siis kui olin otsustanud ära minema hakata, sain ühe pika ja mõnusa triibu. Peaaegu kaldani välja. See jäigi terve päeva parimaks õnnestumiseks.
Martti aga ühtegi nii pikka triipu ei saanud. Et mitte tähelepanust ilma jääda püüdis ta end taas veristada. Et aga ühtegi sobivat kivi läheduses polnud, otsustas ta oma ägedat karedat lauda kasutada ja nina sinna vastu hõõruda. Nagu arvata võib tuli nina pealt nahk maha. Veri jälle väljas - kordaläinud päev.

Ja neljandal augustil sõitsime jälle koju tagasi. Järjekordne mõnus surfireis seljataga. Tüdinud küll pole. Tahaks veel ja veel ja veel.
Veidi varustust tahaks ka. Sel reisil oleks 3,6 ja 5,3 purjed täiega ruulinud. Ja üks pisike laud kuluks ära. 66 liitrit, või 69 või midagi nii. Ja siis tahaks ikkagi seda vöötrapetsit ka. Ja siis tahaks veel…
Aga üldiselt –see ostmine polegi nii oluline. Saab ka sellega hakkama, mis on. Peaasi, et vee peale saab. Sest seal on hea. Nii väga hea.

P.S. Mina ei teadnud seda, aga nüüd tuli välja, et Martti olla kunagi lubanud, et me abiellume siis kui ma ducktsaibi ära teen. Ha-ha-haa… Kuna see juhtus aga plaaniväliselt liiga vara, lükkuvad pulmad edasi määramatusse tulevikku. Vulkani või spockini. Või topeltluubini…
Ha-ha-haa.. :) :)

11-08-2004 Võrtsjärv, Tamme. Skate 63 + Expression 6,2 , Aerial 4,4

Sõitsime umbes viis tundi ja nüüd on kõik kohad valusad. Alguses oli üsna jamps. Tiksumine ja vahepeal glissi ja siis jälle tiksumine. Ainuke lust oli glissi saada siis kui teised tiksuvad. Või siis vähemalt neist mööda tiksuda. Ühe korra kui ma parasjagu Alarist mööda tiksusin karjus ta: “Mis sa teed oma parvega siin kiiruserekordeid või?” Õnneks mõnitati pärast Alari masti ka piisavalt, nii et õiglus sai jälle jalule. :)
Aga mõne aja pärast keeras ja siis tõstis ka. Päris mõnus oli. Täislaks ja kohati ka ülepuri. Tegin vist klassikalist triibutamist, triip ja tsaib, triip ja tsaib, triip ja tsaib. Ainult et triibud olid üsna lühikesed ja minu puhul ei nimetata seda triibutamiseks vaid tsaibi harjutamiseks. Tegelikult tuli päris hästi välja ja jäin rahule küll.
Tamme tingimuste kohta niipalju, et pikkade inimeste jaoks on ta ilmselt super õppimis või vabastiili koht. Minul aga on täpselt see olukord, kus vee- (või kalda-, kuidas nüüd võtta) stardi ajal jalad ulatuvad põhja, aga pea ei ulatu välja. Natuke saab purje väljalükkamise ajal põhjast tuge, aga jube ebamugav on ja kõik vesi läheb ninna.
Üritasin parasjagu vees oma purje õigesse asendisse kangutada ja Martti mulistas 20 meetrit eemal. Alar sõitis mööda ja päris, kas meil käivad ujumistreeningud. Järgmine hetk tegi ta oma ukerdust ja otsustas siis ise ka treeningutest osa võtta. Üldfüüsiline on ju ka vajalik...
Minul on üldfüüsiline nõrga ja lõpuks olingi juba jube väsinud. Läksin kaldale. Aga puhus täiega ja otsustasin, et proovin korra Aeriali. Mõtlesin, et tagasi vahetama tulla küll ei viitsi, kui glissi ei saa, tulen hoopis ära. Ja tuleb tunnistada, et ma pigem kartsin seda, et ma saan glissi ja pean veel sõitma, kui seda et ei saa ja võin südamerahus õhtule minna. Glissiprobleeme ei olnud. Aerial käis täiega. Ohh..
Martti üritas muidugi kõiki manöövreid peaaegu kalda peal teha, et ikka kõik tema hüppamisi näeks. Tagajärjeks sai pealtnägijate juubeldushüüded ja katkise laua nina. Mina nii lähedale sõita ei julgenud ja seetõttu keegi mu parditsaibe ka ei näinud. Aga tegelikult jäin ma kahel korral püsti. Mõlemad vasakul halsil.
Pärst kella kaheksat pakkisime oma asjad kokku ja tuikusime autosse. Rannu pood oli veel lahti ja mõtlesime, et läheme ostame paar banaani, et enne linna sõitu midagi kõhtu saaks. Nagu poodi sisse astusime hakkas nii minul kui Marttil pea täiega ringi käima ja kõik (söögi)asjad poes tundusid äkitsi kole vajalikud. Leiba ja liha ja juustu ja vorsti ja kommi ja veel leiba ja… ladusime korvi täiega täis ja sõime siis autos kõik ostetu ära. Kojusõit oli juba väga mõnus.

14-08-2004 Narva-Jõesuu. Saxo 85 l+Aerial 4,4

Kõvad päevad käivad sarnase stsnaariumi järgi. Juba kodust väljudes on natuke paha olla. Ussikesed jooksevad kõhus ringi. Tee peal vahid puude latvu ja spekuleerid kaardi taga tuule suundade sobivust. Pikapeale rahuneb küll maha, kuid kui autost välja saad, on ussikesed jälle platsis. Kuulad neid jutte ja iga vihje sinnapoole, et “laksab täiega neljasele” ajab ärevaks, sest ega see ei tähenda seda, et sina saaks rahulikult kaldal istuda ja surfareid vahtida. Sellised vihjed annavad tunnistust, et ees ootavad ellujäämiskursused. Kui aga autost välja astudes tuul ei puhu ei ole jälle rahul, sest see tähendab tünga ja kõike muud selle juurde kuuluvat.
Alguses Toilas paistiski nii. Et on tüng. Sest puhus natuke ja sedagi rohkem kaldast eemal. Pealegi otse sisse. Toila super-baar tundus küll ahvatlevalt mõnus nagu alati, kuid läksime siiski edasi Narva Jõesuusse. Ma polnud seal varem käinud. Rand oli rahvast täis, sest parasjagu toimusid mingid võistlused rannajalgpallis. Aga tuul puhus ilusti. Väike kama ja merele. Sel ajal, kui käib lainekohas väikese kama rigamine tunned, kuidas süda tõuseb kurku ja lendab siis saapasäärde ja tõuseb siis tagasi kurku ja jälle saapasäärde ja nii mitu-mitu korda järjest. Vettemineku ajaks värisevad jalad all nagu kaks makaroni ja sellistega murdlainest läbi tiksuda on üpris keeruline. Lõpuks saad siiski välja, närv on küll sees, kuid natuke on juba tunda ka seda, et tuul on paras, laine ilus ja sõita väga hea. Paari triibu järel tuled kaldale esimest väsimust välja puhkama ja vaatama, mida teised tingimuste kohta arvavad. Alati on keegi juba enne sind kaldale kobinud. Seekord olid Jaak ja Martti mõlemad kaldal. Martti sogas midagi 6,2 purjest ja sellest, et tuult ei ole ja laineid pole. Aru ma ei saa, kus kohapeal tema sõitis. Minule oli tuult küll ja ilusaid (isegi väga ilusaid) laineid leidsin ma ka. Kift oli see, et lainete vahel oli täiesti sile. Tsopiraasugi polnud.
Ainult, et ühe koha peal olid võrgud vees. Aga ma hüppasin kaks korda üle võrgu. Nagu SuperXmini :)
Nüüd, teistkordselt vette minnes tuleb lõõgastus. Täielik rahu, õndsus, kaif… Kõik on otsekui ilusas unenäos. Päike paistab, meri sillerdab, tuul on paras, puri on kerge, vesi on soe. Otsid laineid ja hüppad ja kaifid seda, et kõik on kontrolli all. Tagasi tulles veivad niipalju kui oskused lubavad. Teed tsaibe (võib mitmust kasutada - kaks tükki ikka päeva jooksul välja tuleb) ja vana head veestarti. Ja naudid.. naudid, naudid, naudid.. kõike. Jehuuu!!!
Pikapeale tuleb väsimus.
Sõitsime päris kaua, kuid lõpuks tuli mingi tuuleauk. Üritasin kaldale tiksuga, aga vahurull lükkas mind ümber ja maabusin sigakaugel õigest kohast. Kõmpisin natuke, aga tuul tõstis. Läksin uuesti veele. Enne järgmist suuremat tuuleauku olin õigele kohale päris lähedal. Ilmselt oleks saanud nii kõrgele kui vaja, aga mu orientiir kaldal (suur veoauto) oli vahepeal teise kohta sõitnud. No on jobud. Kaldamärgid võiksid ikka paigal püsida. Martti oli ka kaldal ja tuli mulle appi häbikõndi tegema. Vedas lauda.
Kui purjetada enam ei jaksanud läksime veel natuke lainelauda proovima. Kahjuks sattusime alguses valesse kohta ja Martti ei viitsinud seal kehvade lainete peal ukerdada. Mina jäin üksi. Tasapisi kandsid lained mind veidi kaugemale ja seal olid palju paremad tingimused. Sain mitu mõnusat bodyboardi liugu ja ühe korra püsti. Tähtis on vist kohe püsti hüpata. Mul on tunne, et kui alguses põlvili tõused, siis enam püsti ei saa. Läheb ümber. Oli lahe, aga üksi ei viitsinud pusida ja tulin kaldale ära.
Pärast läksime rannakohvikusse. Naljakas koht – diskokuulid laes, püss seinapeal, müüjad natuke umbkeelsed, hinnad üliodavad, aga kaardiga maksta ei saa.
Koju jõudsime kella üheteiskümneks. Mõlemad rahul. Oli väga ilus päev.

Surfireis: Neli päeva puhast lusti

Surfireis 19.08.04 - 23.08.04.: Tartu-Ristna-Tartu

20-08-2004. Ristna, Põhjalaht. Skate + Aerial + Saxoga lainelauda

Uue trapetsi ristsed. Alguses oli küll väga ebamugav, aga tasapisi hakkas ära harjuma. Tingimustes midagi väga head ja uhket polnud. Lõuna paiku vajus tuul ka ära. Läksime Marttiga lainelauda sõitma. Alguses Paabu lahes, aga seal oli rull liiga kõva. Läbi ei saanud ja hästi palju sai haiget. Martti rääkis ühe lainelauduriga, kes soovitas Põhjalahte minna. Läksimegi ja seal oli tõesti palju parem. Lained ilusad ja käima sai kergemini. Püsti sain ühe korra. Martti sai rohkem. Sõudmine väsitas käed hullusti ära, nii et varsti pidi ära tulema. Mõne tunni pärast hakkas tuul jälle tõusma. Läksin uuesti sõitma. Ikka sama, ei midagi superhead või superhalba. Üks kukkumine oli uhke – hüppe pealt läks puri käest lahti ja kukkus ühele poole, mina käisin täiega teisele poole selili, jalad aasades. Imelikul kombel ei olnud sugugi valus.
Õhtupoolikul hakkas vesi sillerdama. Mitte midagi ei näinud, sest kogu aeg pidi silmi kissitama, aga see, mis sealt piiludes paistis oli väga ilus küll.

21-08-2004. Ristna, Põhjalaht. Skate 114 l, Maui Project 87 l + Aerial 5,6

Proovisin Martti Maui Projecti. Ooo… nii hea. Nii super hea! Kerge, lihtne. Üldse jalgu ei vääna, liigub nii nagu vaja, kontroll on palju parem. Kuigi ta on liitritelt isegi suurem kui Saxo, tundub palju väiksem. Nii nii mõnus. Kaifisingi Maui Projecti ja jälgisin aeg-ajalt luubi sessiooni. Palju õnne kõigile värsketele pealetõmbajatele ja puhtalt maandujatele!!
Väga vinge oli. Kõik seisid kalda ääres vees ja karjusid midagi. Ja teised siis läksid ja muudkui tõmbasid peale. Selliste tingimustega teeks isegi mina varsti kukerpalli. Aga täna ei üritanudki ja õhtul oli mul selle peale halb mõelda. Vabandusi leiab muidugi 100 tükki, aga paha oli ikkagi. Varsti, järgmine kord.. Mis tuleb ilmselt järgmisel aastal :(

22-08-2004. Ristna, Põhjalaht. Skate; Saxo + Aerial 5,6; Aerial 4,4

Tänaseks vist prognoosi ei olnud, aga puhus sellegipoolest ja oli parem päev kui eile ja üleeile. Alguses sõitsin Skate’i ja suure Aerialiga, aga kohe varsti tõstis ja läks paljuks. Võtsin väikese purje. Arbo soovitas mul kardaani ettepoole nihutada. Proovisin ja sai küll vist parem.
Tegin mitu nina ees maandumist. Esimesega kukkusin täiega sisse, aga teised tulid ilusad. Kahjuks peab nentima, et ükski neist polnud plaanitud. Tulid täitsa ise ja kogemata.
Tuul tõstis veel veidi ja võtsin Saxo. Vaatasin küll ihaldava pilguga Maui Projecti poole, mis sealsamas vedeles, aga… Martti hoidis minust veepeal eemale (küllap aimas!) ja ma ei saanud seda ta käest küsida. Aga ilma küsimata ei taha teise lauda võtta. Isegi kui see su oma tiimikaaslane on.
Sõitsin just parasjagu välja kui nägin kuidas Martti paar lainet eespool peale tõmbas. Algus oli veel enam-vähem ja siis… Johhaidii.. Enesetappu saab kindlasti ka valutumalt teha. Harakiri näiteks või midagi. Täiesti haige mees! Okei, tõmbas peale, tegi pool tiiru ära, siis tulid jalad aasadest välja ja lendasid kaarega üles, nii et kutt oli pea alaspidi kamade kohal ja hoidis poomist kinni. VÄGA KOLE! Peaks vist mainima, et Martti sõitis 6,2 Expressioni ja 112 l Skate’iga, samal ajal kui mul 4,4 ja 85 l täiega käis. Ja ma ei saa ülivara glissi!
Aga kui mul eile tuli luubitajaid vaadates täitsa selline mõte, et prooviks ka, vahet pole, üks katapult ees või taga. Siis seda asjavärki nähes läksid need ideed kaugele kaugele..
Edasi hüppasin ja veivasin. Püüdsin teha täpselt nii nagu Erno ja Arbo. Aga ee.. no päris täpselt nii ei tulnud. Paar korda sattusin lainega sinna kivide tsooni. Otsa ei sõitnud, aga väga jube oli küll. Kihutad täiega lainest alla ja äkki näed mürakat 20 cm lauast eemal. Vaatasin ainult, et minema saaks. Ühe korra jäin trapetsiga poomi taha kinni. Tegin katapulti, aga haiget ei saanud. Üldiselt olen selle trapetsiga ikka väga rahul ja arvan nüüd ise ka, et vähemalt lainetes on ta tunduvalt parem kui istetrapets.
Oli väga mõnus päev. Kahju, et paljud seda ära ei maldanud oodata ja eile ära läksid.

Väga suur tänu Viljarile purje eest. Kuigi, jah, lõpuks läks sellega ikka veids õnnetult.

23-08-2004. Ristna, Paabu laht. Saxo + Aerial 4,4

Väsimus oli sees ja erilist vettemineku soovi polnud. Molutasime pikalt, tegime pannkooke ja nautisime päikest. Aga kuna tuul järjekindlalt ja visalt edasi puhus, ajasime lõpuks ikka kalipsod selga. Seekord siis Paabu lahes. Peale läksime päris päris paremast äärest, nii kaugelt kui saab. Ja suund oli Lõunalahe neeme poole, parem halss. Esimesed triibud olid super. Olin hästi üllatunud, et hakkama saan, ära ei vaju ja isegi tsaibid enam-vähem ok on. Nojah, tegelikult ma kukkusin küll enamik sisse, aga nii, et puri jäi õigetpidi kätte ja kohe olin laua peal tagasi.
Käisin korra kaldal rahunemas. Sinikas tegi hästi positiivse kommentaari minu sõidu kohta. Ja ma olin ise ka üsna rahul asjade kulgemisega. Sõitsin veel ja oli hästi hea. Põhiliselt ruulis just see tunne, et saan hakkama. Kohati nägin üliilusaid laineid. Suured ja täiesti sileda vahega. Mõnest lasin alla ka, aga üldiselt väga veivata ei saanud, sest see oleks tähendanud pärast megakrüssamist, mis ilmselt Paabu maja ees rullis oleks lõppenud. Igatahes, krüssasin natuke eemale välja, sõitsin seal ja olin rahul. Edasi juhtus aga nii, et üks suur mürakas laine murdus täpselt minu juures. Klammerdusin oma varustuse ümber, aga laine tõmbas mind enda juurde ja vajutas vee alla. Keerlesin seal ja nägin kord pimedust, siis jälle valgust, siis jälle pimedust. Korra sain õhku, aga ilmselt mõni eelmise laine sõber märkas seda ja kiirustas minu juurde. Jälle pimedus ja valgus ja pimedus… jõudsin mõelda, et see nüüd siis ongi “see.” Aga ei olnud ühti. Lõpuks tehti pesumasina uks lahti ja lasti mind tagasi õhu kätte. Kama oli kaugel eemal ja mina olin üksi, ilma päästevestita Ristna lainetes. Hea meel on selle üle, et paanikat ei tekkinud. Hindasin vahemaad ja arvasin, et jõuan küll kaldale ujuda. Laine oli tagant ka. Kamad olid samuti teel kalda poole. Ujusin neile järgi ja rohkem tänu sellele, et puri ankruks oli ja laine mind varustusest rohkem edasi viis, sain viimaks poomiotsast jälle kinni. Olin surmväsinud. Pikast kiirest ujumisest ja hirmust. Hoidsin lihtsalt lauast kinni ja lasin lainetel ennast kaldale uhtuda. Ooo.. maa.. kivid, liiv, kõrkjad… paradiis. Alguses istusin lihtsalt pool oimetuna maas ja puhkasin. Olin “kodust” vast paari kilomeetri kaugusel kui maad mööda minna. No üsna seal Lõunaneeme tipu lähedal. Kole pikk häbiretk. Pikapeale tuli jõud natuke tagasi. Pealegi andis julgust see, et ma enne nii ilusti hakkama sain. Võtsin kama ja hakkasin murdlainest läbi pressima. Mere poolt vaadates tundus rull pisem. Lisaks sellele kahlasin kivide peal ja vahel. Kohati seisin kivi peal põlvini vees, kohati vajus jalg kuskile kivide vahele ja seal tundus üsna sügav. Mis nipiga mu varustus terveks jäi, sellest ma küll aru ei saa. Igatahes mina ise selle heaks küll mitte midagi ei teinud. Pigem vastupidi. Alguses valisin vetteminekuks järjest päris valesid kohti. Mõtlesin, et suurte kivide tagant on maru kaval minna, sest kivi võtab murdumise kinni ja seal saab hästi seti vahet oodata. Tühjagi. Rull loopis mu kama kivide otsas edasi-tagasi ja mind ennast sinnasamma järele. Mitu korda tulin päris kaldale tagasi, aga see ülipikk häbikõnnak tundus liiga masendav ja häbistav, nii et läksin ikka tagasi üritama. Lõpuks taipasin natuke maad mööda tagasi “kodu” poole kõmpida. Niikaugele, et kivid ära lõppevad. Seal oli jalge all liiv ja sai ilusti laua peale hüpata. Kuigi rull vist veidi suurem. Aga ei midagi hullu. Sain glissi ja palusin mõttes, et mõni üksik kivi nüüd ette ei jääks. Läks õnneks ja sõitsin tagasi täpselt sinna, kust alguses alustasin. Huhh.. emotsioonid lõid üle pea… Seletasin kõigile, kes vähegi kuulata viitsisid (või viitsisid nägu teha, et kuulavad), mismoodi ikka oli ja kuidas ikka rull tuli ja kuidas ma ikka ujusin jne… Martti läks veel Põhjalahte proovima, aga mina olin liiga väsinud. Rohkem vaimselt kui füüsiliselt. Kössitasin natuke aega kalipsos ja teki sees päikese käes ja vahetasin siis riided ära.
Varsti tuli Martti ka kaldale ja me jõudsime täpselt viiesele praamile.
Seljataga oli järjekordne ilus surfireis.

25-08-2004 Sõrve Säär. Saxo 85 l + Aerial 4,4

Tere tore talv. Umbes tund aega sai sõita, siis hakkasid hambad juba nii kõvasti plagisema, et tuli ära tulla. Ei mäletagi enam millal viimati nii siniseid sõrmi näha sai. Ilmselt detsembris.
Sõitsime muulist paremal pool, kus on täiesti sile vesi. Tsaibid tulid nagu nalja. Kõva tunnustus Pärnu-Aivarile, kes sõidab purjelauaga alles esimest aastat ja tegi nüüd juba oma esimese tsaibi. Mida nad küll söövad, et nii osavad on?
Juss ja Jaan kommenteerisid mõlemad minu passatkat. Ma olen liiga taga, ei toetu purjele ja vajutan laua saba vee alla. Täpselt sama asi, mida Arbo mulle Ristnas ütles. Tuleks nüüd paar surfipäeva veel, et saaks uurida, mis värk sellega on. Rohkem trapetsisse ja käed poomi küljest nii lahti kui võimalik. Selge!
Tuule mõttes oli koht ok. Aga äratus kell 5.30, 380 + 380 km autosõitu ja tund aega glissamist külmal siledal veel – selle võib ikkagi südamerahuga tüngaks nimetada. Aga vähemalt see oli hea, et reisi lõpuks, kui baar suleti ja koristaja koju õhtust sööma läks, tundsid kõik endid Liivimaa parimate surfaritena. No vähemalt mõned.

Surfireis: kaks päeva puhast lusti

Surfireis 07.09.04 – 08.09.04: Tartu-Narva-Tartu

07-09-2004. Narva laht, Pulmapuu juures. Saxo + väike Aerial

Oli väga kõva lainepäev, aga pärastpoole vajus veids vähemaks ja keeras onshore'iks ka. Alguse lained olid head. Täitsa lõpp! Keerad harja pealt ära ja kihutad alla. Jube lahe! Parim! Ja uuesti ja uuesti. Vahepeal vajusin ära ja pidin kõvasti mässama, et tagasi saada. Lõpuks jalutasid kõik mehed (ja mina ka) tagasi, sest tuul vajus ära ja me kõik oleme ühekobad.
Kolk ütles mulle pärast nii mitu korda, et ma olen ikka väga kõva. Tuju läks kohe palju paremaks.

08-09-2004. Narva-Jõesuu. Saxo + väike Aerial

Selle aasta viimane surfipäev. Ja kui ka päeva enda kohta ei saa muud öelda kui et tuult oli sigapalju, siis aftersurf jääb küll meelde. Nii korralikku aftersurfi tõesti ei mäletagi ammust ajast enam. (Aitähh Jaagule!)
Päev ise oli muidugi enamikel ka väga kõva. Minul jäi ta küll veidi lühikeseks, sest tuult oli lihtsalt nii palju. Aga ikkagi väga tore tähelepanek Ainilt minu kohta (tegelikult ajas ta mind küll Jaaguga segi), aga no hea küll...: "no kurat kuidas mutt alles paneb..." ee.. kas see on nüüd solvang või kompliment?...

Minul oli siis täna selle aasta viimane surfipäev. Nii kurb. Eriti kui Jaan ja Alar taksosse läksid ja Ain pärast kodu poole keeras. Surfiaasta on läbi, surfipäev on läbi, pidu on läbi.. Nii nii kurb! Üldse ei taha ära minna ja üldse ei taha hooaega lõppenuks kuulutada. Pole veel jõudnud ju peale tõmmata ega korralikult veivata ega midagi.
Aga eelmise talve lubadustest: Ma usun, et kolme (või isegi nelja?) surfireisiga olen ma oma talvise lubaduse "rohkem mere ääres käia" täitnud küll. Tsaibi tegin ka ära, ducktsaib oli isegi lisaväärtus. Peale lubasin muidugi ka tõmmata, aga.. nojah.. soojas toas kamina ees istudes on lubaduse andmine lihtne. Võimalus oli küll hea, aga ise olen kökerdis. Ah, okei, jäägu siis järgmiseks aastaks. Ja seda ma luban raudselt, et järgmine aasta on mul väike kama ka. Midagi 60'ega laud ja midagi 3'ega puri. 100% kindel.

Olge kõik julged! ja TÕMMAKE OMETI PEALE!!!

¡Adiós amigos!

Tervitab,
Lais