esileht  »  õpetused  »  FRONT LOOP

"F-asi" on tõepoolest maagiline manööver. Kes seda juba teevad, need ütlevad, et see on lihtne. Kes veel ei tee, sellel võtab paljas mõte "peale tõmbamisest" jala tudisema. Mingisuguse statistika järgi saab vaid 5% surfaritest hirmust üle ja õpib kukerpallitamise ära.

Mis siis teeb lihtsa manöövri nii raskeks?  Minul oli õppimisel kaks asja rasked. Esiteks tuleb üle saada aastate jooksul kätte õpitud refleksist, et kontrolli kadumisel sikutame mastipoolset kätt enda poole ja teist anname järgi, et tuult purjest välja lasta. F-asi on selles mõttes justkui sihilik katapult, et teha tuleb just vastupidist. Mastipoolset kätt järgi lasta ja tagumist peale tõmmata.  Teiseks on kogu aeg see häda, et "pole ju tingimusi!" Kord on kama liiga suur ja teinekord laine. Suur eelis on neil, kes suudavad väikse kamaga kesise tuulega glissata ja seejuures uime veest välja hüpata. Kiirus on kukerpallitamiseks hädavajalik. 

Kukerpall käib siis nii, et hüpates lainest üles, tuleb vaadata laua ahtrit või üle õla kallast ja samal ajal tagumise käega enda poole tõmmata ja mastipoolset sirutada. Jalgade krõnksutõmbamise peale pole vaja eraldi mõelda, sest hüppamisega on see nagunii automaatseks muutunud. Kõvasti aitab, kui MÕLEMAID käsi  viia poomil enne hüpet tahapoole. Niipalju kui kannatab. Julgustuseks tasub enne otsustavale triibule minekut korrata endale "nüüd raisk lähen ja VAATAN TAHA!" mitte "nüüd lähen ja tõmban peale."  Õigesse suunda vaatamine paneb igal juhul  pöörlema.

Vead.
1.Pöörlemist ei teki või pöörleb vähe, kui mastipoolne käsi krambitab ja ei lase järgi. Siin aitavadki käte tahapoole viimine ja õigesse suunda vaatamine.
2.Pealetõmbamise hetkel on uim veel vees. Selline olukord lõpeb tavaliselt räige katapuldiga. Kui õnne on, siis ei kuku kamade otsa.
3.Pöörlemist püütakse saavutada laua nina alla juhtimise ja oma keha pööramisega ümber masti. Sellisel juhul näeb asi välja nagu juusturull. Laua ega enda pööramisega pole vaja tegeleda! Kui puri teeb õige liigutuse, siis pöörleb kõik iseenesest.
4.Ebakindlus. Poole tõmbamise pealt ei tohi enam ümber mõelda. See on kõige kindlam viis haiget saada.  Laine tuleb valida ikka mõni meeter varem ja siis minna hüppesse kindla teadmisega, et nüüd see tulebki.
5.Ei tasu kukerpalli üritada poolpiduse glissi pealt. Kui ikka tuult purjes pole, ega ta siis pöörlema ei hakka. Täislaul ja pisuke ülepurjestus tulevad kasuks. Uskuge mind, nii on haiget saamise tõenäosus väiksem.

MInul oli õppimisel täiesti selgelt eristatav kolm etappi. Algul laud ei pöörlenud peaaegu üldse ja kukkusin vette nägu või õlg ees. Valusaks jäi õlg. Järgmises etapis laud juba keeras 180 kraadi ja kukkusin turjale. See on kõige valusam etapp. Kui sellest üle pöörleb, siis muutub maandumine palju pehmemaks ja kui midagi valusaks jääb, siis on see tagumik. Ja mingil hetkel siis saabki aru, et tagumik käis küll korraks vees, aga jalad on aasades ja puri veab ja f-asi ongi tehtud!

Lisan ühe pildiseeria Martti eelneva jutu illustreerimiseks. Ristna on muide väga suurepärane koht f-asja õppimiseks - seal on kalda ääres neeme varjus hoovõtuks piisavalt siledat vett ja see laine, mis vastu tuleb, on ilus, puhas ja viskab kõrgele. Soovitangi alguses f-asja üsna suurest lainest proovida või siis vähemalt väikesest lainest hästi kõrgele hüpates. Siis on oht, et päris tervet ringi peale ei jõua keerata, tunduvalt väiksem. Pisemast lainest hüpates peab ajastus ikka väga täpne olema ja esimestel kordadel on just oluliste liigutuste vale ajastus või sootuks ära unustamine see, mis kõige rohkem peavalu (või selja või siis küljevalu) teeb. Kõrgemal on rahulikult aega seda uut tunnet nautida :)