LÕUNA SURFARID

Reede: vist peaaegu kõik käisid jääl. Peale minu. Ilm oli super ilus ja soe ja päike paistis. Aga mina istusin sel ajal kodus arvuti taga. Aaa... kui vastik.. Juss tegi veel pilte ka ja kui ma neid õhtul vaatasin, siis oli küll selline tunne, et jälle on üks väga vale otsus tehtud. Parandamatult vale ja sinna pole enam mitte midagi parata.

Laupäev: päike nii ilusti küll ei paistnud, kui eile, aga ikkagi oli esimene mõnus jääsurf sel aastal. Jää on ikka ka päris tore. Vähemalt siis kui sõrmed ei külmeta. Minu kelgul on puksid katki, nii et ma pidin Martti kelguga sõitma. Täna sobis see täitsa hästi, sest tuul oli vahepeal päris kõva ja ma kartsin natuke. Siis oli hea võimalus öelda, et oh, ma ei jaksa enam, sõida sa ka natuke. Oma kelguga oleksin pidanud tunnistama, et ma lihtsalt kardan. Aga kuis siis nii saaks..
Sel ajal kui tuul vähe vaiksem oli proovisin trikke harjutada. Põhiliselt duck jibe-i. Alguses ei paistnud sealt midagi tulevat. Muudkui kukkusin ja kukkusin kuni äkitselt tuli üks koperdav duck välja. Jepiii! See ei paistnud küll eriti manöövri moodi, pigem meeleheitlik rabelemine püstijäämise eest, aga siis sain ma aru, mis mu eelmistel katsetel viga oli. Millegi pärast olin ma järjekindlalt üritanud purje pärast duck-i tegemist clew-first asendisse saada. Freestyle on pealt vaadatagi üks segane purje keerutamine, mis siis veel ise sõitmisest rääkida. Aga pärast nipi taipamist hakkas uus manööver aeg-ajalt ikka õnnestuma ka.
Vähemalt nii palju oli sellest surfipäevast kasu, et ma õppisin uue triki ära ja vastik tunne kaotatud päeva (reede) pärast läks ära. Lihtsalt edaspidi tuleb oma aega paremini planeerida.

Pühapäev: ilm oli jälle hästi ilus. Päike paistis ja tuul oleks just parasjagu tugev olnud, aga jää oli vahepeal pehmeks läinud. Nii et sõita eriti ei saanud. Proovisin siis paigal olles purje keerutada. Harjutasin back-wind'i ja sail & body 360. Ega eriti ei viitsinudki, sest kõik toimus täiesti koha peal. Tegelikult polegi eriti kahju, et sõita ei saanud, sest parem on kui jää sulab. Ehk läheb ta siis ikka enne Jaanipäeva ära.
Jää paksust mõõdeti ka - 60 cm. Millal küll tuleb see aeg, kui jälle vee peale sõitma saab?

27.03.03 Võrtsjärv, Trepimäe

Jepijee!! Jepijepi jee!! Algus tehtud! Ja veel milline algus!
Juba hommikul oli selline närv sees, et eriti midagi teha ei suutnud. Näide minu närveldamise kohta on see, et ma kustutasin kogemata oma lehe netist ära. No ei suuda midagi teha kui käed ja jalad nii täiega värisevad. Igatahes pika ootamise peale jõudis lõpuks väljasõidu hetk kätte ja me hakkasime järve poole sõitma. Päike paistis ja tuul puhus ja igati hea oli.. kuni.. veidsa enne Rannut käis "põmm-prauh" ja meie auto esiklaas nägi äkitselt välja nagu suur trips-traps-trulli mängulaud. Ja täpselt minu silmade kohal oli suur auk klaasis. Ma küll ei tea, mida kumbki meist mõtles, aga Martti ütles siis, et "Nonii, korras" ja mina ütlesin "Ossa raisk." Aga mina ütlesin esimesena.
Nojah, sõitsime siis oma ruudulise klaasiga ikka edasi järve poole. Kui lõpuks kohale jõudsime oli nalja muidugi palju. Kõik pildistasid, välgud muudkui klõsisid ja kole VIP tunne oli peal. Ja siis lõi Martti autoukse pauguga kinni ja klaas kukkus päris eest ära. Nii, et sel ajal kui osad tegelased end juba valmis panid ja kalipsosid selga ajasid korjasime meie auto küljest klaasijäänuseid. Kui klaas oli juba peaaegu üleni kilekottides hakkas nii jube "kohe praegu vee peale!" tunne, et ma lausa pidin hakkama rigama. Ikka vana hea 5.4 NR ja Skate. Ja Sinikas laenas mulle oma kindaid, mis olid muide täitsa head olgugi, et umbes kaks korda nii suured, kui mulle vaja.
Tuul keerutas kangesti ja vahepeal teda üldse ei olnud ja siis jälle oli ja üldse, mitte midagi ei saanud aru, mis toimub. Mässasin oma kaldastardiga ja tuli küll selline tunne, et võiks ka sama targalt kaldale tagasi minna, sest koha pealt ära nagunii ei saa. Tunne oli ennatlik! Ühel hetkel tuli veits tugevam tuul ja tõstis mu laua peale ja siis hakkas kaif. Glissis ja hästi hästi mõnus. Mul olid Martti hoiatused meeles küll, et kuhu ei maksa sõita ja et peab olema ettevaatlik, sest on maatuul jne.. Aga no gliss oli ju! Aega polnud, et nende peale sel hetkel mõelda. Korraga, kui mul puri jälle vette kukkus, avastasin, et olen kole väsinud ja paras aeg oleks kaldale puhkama minna. Aga.. oioioi, kus oli kallas ja kus olid autod. Sellised pisikesed täpikesed kusagil kaugel kaugel... Istusin siis laua peal, puhkasin ja pidasin aru, mis teha. Ei jäänud muud üle, kui püüda hullusti krüssata. Aga jaks oli otsas ja kõik see, mis ma krüssamisega võitsin kadus pööretel uuesti ära ja tuul vedas mind järjest kaugemale. Iga kord kui puri vette kukkus, mõtlesin, et sinna ta nüüd jääb. Siis tuli õnneks Viljar (suurimad suurimad tänud talle!!!). Ta soovitas mul krüssamise üritamine ära lõpetada ja lihtsalt kusagile kaldale sõita. No siis ma hakkasingi uut asja üritama, mis polnud ka lihtne. Olin tõesti juba väga väsinud. Viljar sõitis minuga kaasa, mis oli temast hirmus kena. Ei olnud enam ainult mina ja purjelaud ja kuri tuul. Kallas lähenes küll visalt, aga kindlalt. Umbes 30 meetrit enne kallast kukkus puri jälle vette ja siis oli küll täielik tülpimus ja lootusetus. Kui jälle püsti sain lasin isegi veits allatuult, sest see tundus kindlam ja purje veest välja kiskumine oleks juba liiga hull ettevõtmine olnud. Ja siis olid jalad lõpuks ometi põhjas!! Hurraa! Ükskõik kus, ükskõik, mis edasi.. Vähemalt on jalad millegi kindla peal.
Viljar juba ootas mind seal. Ta lubas tagasi sõita ja Martti mulle autoga järele saata, sest mitte mingi vägi poleks mind sel hetkel enam veepeale tagasi ajanud. Viljar sõitis minema ja mina hakkasin maalemineku kohta otsima. Kuigi mul enne oli päris soe, hakkas nüüd järsku hullult külm. Värisesin üleni ja hambad plagisesid ka koledasti. Õnneks leidsin kõrkjate vahelt kanali ning seda mööda sai veest välja. Võtsin laua kaasa ja läksin tsivilisatsiooni otsima. Lõpuks jõudsin teeni, ronisin tuikudes ja tilkudes teepervest üles ja vaatasin tõtt kahe muru riisuva inimesega ja nende pisikese tigeda koeraga. "Vabandage, kas te võiksite mulle öelda, kus ma olen?" Vastus oli ammendav: "Tartumaal, Rannu vallas." Aga kuna ma nägin vist üsna hale välja, olid nad minuga väga sõbralikud. Pakkusid mulle telefoni ja lubasid ise Trepikale tagasi viia. Naine tõi mulle toast terve klaasitäie viina. Ütles, et see on külmetuse vastu ja selle peab ära jooma. Johhaidii. Ma ei vaielnud vastu ka ja jõin ära. Nagu vesi, mitte mingit maitset polnud. Aga mõjus ta küll, sest kui ma purje vee äärest ära tooma läksin, siis külm enam polnud, ainult pea käis natuke ringi ja tuju oli ka paremaks läinud. Tagasi jõudmise ajaks oli Martti juba seal ja laadis Skate'i auto peale. Mul oli viin juba päris peas ja tuju hea. Vahetasin riided ära ja edasi läks jälle toredaks. Martti rääkis, et ta oli mulle lauaga järgi sõudnud sel ajal kui ma veel lootusetult kaugel polnud. Umbes 40 meetrit oli meil vahet olnud, aga siis sain ma purje kätte ja kihutasin minema ja Martti, vaeseke, sõudis sama targalt tagasi.
Sõitsime tagasi teiste juurde, grill veel käis ja hea oli olla. Maa jalge all on ikka nii mõnus ja kindel pind. Tagasitee Tartusse meie moodsa ja laheda lahtise autoga oli ka päris jube. Nii külm, et kole ja tuul puhus sisse. Õnneks oli vastutuulega ainult üks väike lõik ja enamik teest puhus küljetuul.
Praegu pole mul terves kehas mitte ühtegi kohta, mis ei valutaks. Ja kätelt on nahk täitsa maas, aga tegelikult oli ikkagi väga vinge ja seiklusrohke algus sellele surfihooajale. Aitähh aitähh Viljarile ja Marttile ja neile tegelastele, kelle juures ma maabusin.

30.04.03 Võrtsjärv, Trepimäe

Hommikusest loengust jäi mulle meelde ainult see, kuidas puud akna taga tantsisid ja aeg venis nagu tapeediliim. Aga lõpuks sai see tüütus ikkagi läbi ja otse järve äärde minek. Tuult oli küll ja mul hakkas päris jube. Aga kõik olid nii lõbusad ja Juss karjus nii lahedalt Taavile "Koba!!" iga kord kui Taavi kaldale natuke lähemal sisse käis, et hirm läks ära. Kuna Sinikas oli juba vee äärest ära läinud pidin ma oma kollaste kummikinnastega sõitma. Martti teipis need mulle käe külge ja kaldal ei tundunudki nad väga vastikud.
Tänane gliss oli midagi muud kui kunagi varem. Hästi vingelt kiire ja lahe ja väga valusa katapuldiga lõppev. Olin päris hädas. Purje väljasikutamiseks oli tuult palju, aga veestarti ma veel ei oska. Pealegi oli vesi päris külm ja tuul jahutas, nii et ma jäin natuke kangeks ka. Ainuke võimalus tundus olevat siiski veestarti proovida. Tuletasin kogu teooria meelde ja üritasin siis purje veest välja lükata. Aga midagi oli vist ikkagi valesti, sest selle asemel, et veest välja minna läks puri hoopis vee alla ja lükkas minu ka vee alla. Appi!! Õhku ei olnud ja aru ma ei saa, kuidas see puri nii suur oli. Muidu on ta ikka 4.4 m, aga sel hetkel tundus küll nagu race puri oleks pea kohal. Igal pool, kust õhu juurde pääseks, oli ta ees. Lõpuks sain ikkagi välja ja lauast kinni. Rippusin siis laua küljes ja kõik see külm vesi oli mul krae vahel ja tuli suust ja ninast välja. Viimanegi isu veestarti proovida oli kadunud, aga kuna tuul viis mind ikka edasi, polnud suurt valikut. Ja üllatus üllatus, kui jälle vette ronisin olid mul varbad põhjas. Jee! Mulle meeldib Võrtu madal veetase! Aga minema pidin ma ikkagi saama ja ega mul see start ninani veeski väga hästi välja ei taha tulla. Mässasin siis tükk aega. Kord jäi soodinurk vee alla ja tuul keeras purje tagurpidi, kord oli kõik korras ja pealesaamiseks valmis, aga jäin hiljaks ja tuul kiskus purje hirmutava mürtsuga laua nina poole, kord läks laud ümber jne. Ühesõnaga igavene häda. Ja siis sõitis Taavi minu juurde ja tähendas: "Noh, laud tagurpidi ja muud ekstrad?" Väga õige tähelepanek. Pikapeale olin ma kaldale natuke lähemale hüpelnud ja sain lõpuks oma stardiga ka hakkama.
Kuna ma lõppeks olin ikkagi suurema osa ajast vees, siis hakkas varsti juba liiga külm ja kindad olid üleni vett täis. Teip aitas just nii palju ,et vesi sisse pääses, aga välja enam ei tulnud ja mu käed olid nagu veevannis. Tulin siis kaldale ära.
Tänasest päevast võib järeldada, et veestart on ikka väga ja väga pakiline praegu. Ilma selleta kõvema tuulega sõita ei saa, aga ilma kõvema tuuleta ei saa jälle seda erilahedat glissi.

06.05.03 Võrtsjärv, Trepimäe

Martti ootas mind kooli ees ja kuigi mul olid järjekordse jalga laskmise pärast kõvad süümepiinad, ei saanud ma midagi parata. Loenguid on palju, aga tuuliseid päevi on vähe.
Rigasin 4,4 Aeriali ja mitu korda tundus nagu oleks midagi valesti, aga ma ei saanud aru mis täpselt. Purje pingutamine oli kuidagi raskem kui tavaliselt ja poom ei tahtnud hästi paika minna. Siis tuli Martti ja küsis:"Kuule, mis masti sa panid?" Tuli välja, et ma olin võtnud 430 masti ülemise osa ja 400 masti alumise osa. Kirusin kõiki maste ja purjesid ja üldse kogu kama, mis väärtuslikku vee-aega röövib.
Tuul oli hästi puhanguline. Vahepeal oli hea ja siis jäi jälle vaiksemaks. Hästi õppimise päev oli (mis korvas natuke mu süümepiinu poppi paneku pärast). Põhilise aja hulpisin vees ja üritasin veestarti teha. Kuigi ma olen nüüd üsna palju teooriat lugenud ei paistnud alguses üldse seda moodigi, et purje kuidagi veest välja võiks saada. Siis sõitis Martti minu juurde ja õpetas veits. Sain purje vee kohale, aga kui lauda lähemale hakkasin kiskuma, siis läks ta lõpuks ikka vette tagasi. Martti ütles, et käsi peab kõrgemal hoidma. Oi kui raske oli. Aga siis sain ma laua mitu korda enda juurde. Ja kuigi peale ikka ei saanud, olin ise nii õnnelik nagu oleks ei tea kui lahe trikk välja tulnud. Parim katse lõppes sellega, et tuul kiskus purje käest ära laua nina pihta. Varem pole kunagi nii kaugelegi jõudnud. Sel ajal kui ma seal vees ukerdasin glissas Juss minust mööda ja karjus: "Tubli, Lais, tubli!! Nii ta tulebki!" See kõlas peaaegu nagu: "Koba!!" Ja siis oli nagu päris. :)
Vaatamata minu püüdele kõvasti krüssata, avastasin peaaegu iga triibu lõpus, et olen teistest tükk maad allatuult. Nii et enamasti võtsin ma kõrgust jala ja paar korda pidin ka üsna pikka maad ujuma, sest kõrkjate vahel ei läinud jalad põhja. Võib-olla sellepärast hakkas mul lõpuks jahe ja ma olin täitsa väsinud. Siis tuli pehmendus ka veel laua nina pealt ära ja nii ma tulingi kaldale. Istusin natuke laua peal ja kleepisin pehmenduse tagasi ja soojendasin ennast päikese käes, aga tuul puhus nii magusasti, et lõpuks ma ikka ei pidanud vastu ja läksin uuesti vette. Triibutasin niisama natuke edasi-tagasi.
Ilm oli nii ilus ja surfipäev nii korda läinud, et ma arvan, et jälle sai õige valik tehtud. Pealegi ma luban, et loen suvel tuuletutel päevadel vähemalt ühe targa raamatu läbi. Võib-olla.

07.05.03 Võrtsjärv, Trepimäe

Puhus jälle ilusti. Mul polnud isegi eriti süümepiinu poppi paneku pärast.
Ilm polnud nii soe kui eile, nii et ma panin kollased kummikindad kätte ja teipisin nad kalipso külge kinni.
Üritasin küll natuke jälle veestarti õppida, aga sellist tunnetki polnud, et sealt midagi välja võiks tulla. Käed olid veel natuke valusad ja neid oli ilma purjetagi raske pea kohal hoida. Nii, et ma kasutasin ikka seda tirimise nippi. Tuult polnud ka nii palju, et see väga raske oleks olnud. Aga piisavalt oli teda küll. Glissisin täiega ja.. hurraaderii!! hurraaderaa!! ma sain mõlemad jalad aasa!! Esimest korda nii pikaks ajaks. Kiirus läks kohe suuremaks ja tegelikult oli päris jube küll, aga nii hullult lahe, et ära lõpetada kohe kuidagi poleks saanud. Tavaliselt ma ikka kilkan kui kiirus suurem on ja hea hakkab, aga seekord olin ma nii üllatunud sellest, et mul on jalad aasas, et keskendusin täiega ainult oma asendile ja hoo kaifimisele. Tsahh-pauhh ja ühtäkki olin ma vees ja laud lendas kuidagi imelikult ja oi oi kui valus oli. Maha rahunemisele läks tükk aega, nii et selle triibu lõpetasin ma eriti kaugel allatuult. Oligi hea, sest kõmpimise ajal sain ma järele mõelda, mis siis ikkagi juhtus. Aga ma ikkagi ei tea. See käis kuidagi hästi loomulikult nagu oleks alati nii sõitnud. Varem ma olen ikka aeg-ajalt üritanud hästi kiiresti jalga aasa toppida ja selle peale on laud alati vastu tuult ära keeranud. Seekord ma ei tõmmelnud üldse, lihtsalt kuidagi panin, täiesti rahulikult. Triibutasin veel, aga aasadesse enam ei saanud. Ilusaid plartsatusi oli sellegi poolest ja millegi pärast käisid need kõik täiega laua nina pihta. Päris ime, et ta veel ühes tükis on. Pärast kaldal ütles Taavi, et mul on juba täitsa hea kiirus. Trallaa! Koduteel avastasin, et mul on täitsa hea paistetus ka. Olin ilmselt mõne matsu vastu nägu saanud nii, et põsk oli punnis nagu oleks mul kartul põses.

14.05.03 Saadjärv

Hea turvaline Saadjärv. Kaldad kõik ilusti näha ja hirmu ei mingit. Lausa lust sõita.
Ilm oli hullult soe nii et oli kiusatus minna sõitma ilma vesti ja kapuutsita, kuid eelmise palja peaga sõidu peavalu oli veel liiga hästi meeles. Ja vest kulus ära küll, sest vesi on veel ikka väga külm. Kaldal tuult eriti polnud, aga eemal paistis isegi jänes, nii et puri sai 4.4.
Mingist hetkest sõitsime kolmekesi koos: mina ja Martti ja Sinikas. Päris hea oli, sest mitmekesi on kuidagi lõbusam ja pealegi on üksi sõites tõenäosus allatuult vajuda palju suurem. Tegelikult, nagu ma täna avastasin, on ta teistega koos sama suur, aga võtab lihtsalt kauem aega. Nojah, alguses igatahes olin ma teistega koos ja triibutasin edasi tagasi. Sain jälle jalad aasadesse, isegi mitu korda. Ühe korra oli hoog nii väike, et ma ei saa aru, kuidas üldse on võimalik sellise hoo pealt jalgu aasades hoida ja mitte vastutuult keerata. Aga ma sõitsin niimoodi päris tükk aega, hästi varvaste peal ja väga miinimum glissis. Veestarti harjutasin ka natsa, aga tuul oli nii puhanguline, et enamasti ma ei saanud aru, kas on mõtet proovida või mitte. Edasiminek on siiski niipalju, et tänu kogenumate õpetustele (mille eest ma olen hullult tänulik) ei ürita ma enam purje masti otsast välja lükata. Uputasin hoopis laua saba ära ja tõmbasin poomi saba peale. See säästab ikka kõvasti jõudu. Õieti ei olegi sel moel purje kätte saamine üldse raske. Peale saamine on küll. Parim katse lõppes jälle sellega, et tuul kiskus purje käest ja otse laua nina poole. Aga Saadjärvel on purje välja sikutamine ka lihtsam kui Võrtsul, sest lained on väiksemad. Ainult käed lähevad samamoodi katki. Veestardi üritamine võttis tükk aega ja kui ma selle ükskord ära lõpetasin ja ka muule tähelepanu pöörasin tuli välja, et teised on kaugel kaugel ja mina üsna vales kohas. Allatuult, nagu arvatagi võib. Üritasin siis krüssata niipalju kui sain, aga tuul oli suunda ka muutnud ja ma ei saanud eriti hästi aru, kust ta üldse puhub. Lõpetasin siis õigesse kohta tagasi saamise üritamise ja sõitsin lihtsalt kaldale. Hea pikk maa tagasi kõmpida. Vahepeal läks vesi nii sügavaks, et ma pidin natuke kaldale lähemale sõitma või natuke ujuma ja vahepeal müttasin ma poolest säärest mudas ja üldse oli see tagasitulek üsna vaevaline. Aga õnneks ei olnud ma siiski nii hullusti kaugel, et ta päris lootusetu oleks olnud. Kui ma lõpuks pärale jõudsin, ootasin tavapärast sõbralikku mõnitamist, aga üllatus üllatus, seda ei tulnudki. Üks kutt oli veel kaugemale ära vajunud kui mina ja Marttil oli nii hea meel, et ta vähemalt täna ei pidanud mulle järgi ujuma või mind kusagilt kõrkjatest otsima, et isegi mõnitamine läks meelest ära.
Tegelikult oli tänane päev mõeldud õppimiseks, aga kui ma nüüd just homsel eksamil läbi ei kuku, siis sai õige valik tehtud. Ma praegu igaks juhuks veel selle üle ei otsusta.

17.05.03 Võrtsjärv, Trepimäe

Kui me kohale jõudsime, siis melu juba käis. Aga ilm oli nii vastikult külm, et ma olin alguses peaaegu kindel, et ise vette ei lähe. Tatsasin niisama kaldal ringi ja vaatasin võistlust, aga kripeldama hakkas ja ma alustasin ikka rigamist. Ma polnud ikka veel päris kindel, kas lähen vette ja mulle oleks päris meeldinud, kui keegi oleks tahtnud näiteks mu purje laenata või midagi, aga keegi ei tahtnud.
Vees oli hea. Kohe gliss ja piki kallast, otse kalavõrku kinni. Aga muidu oli sõita hästi mõnus. Mässasin natuke veestardiga ka. Päris kurjaks teeb juba, et ta ikka välja ei tule. Ma saan purje kätte, aga jalgu millegi pärast isegi ei ürita peale panna. Tegelt asi vist selles, et ma kardan, et puri läheb vette tagasi ja siis ma püüan seda vältida, mille peale ta lähebki vette. Igatahes läks mul veestardiga nii kaua aega, et kui ma lõpuks otsustasin purje välja sikutada, olin juba kõrkjates. Varbad läksid põhja, aga sellest ei piisanud, et ennast paigal hoida ja ma vajusin muudkui kaugemale. Korra sõitis Martti minu juurde ja küsis, kas ma saan ikka hakkama. Ja mina ütlesin, et saan muidugi. Martti sõitis minema ja mina hakkasin kahetsema, et enda võimetes nii kindel olin olnud. Kuigi, ega seal midagi nagunii aidata poleks saanud. Hoidsin siis peotäiest kõrkjatest kinni, et vesi mind edasi ei kannaks ja pidasin aru, mida teha. Ainuke võimalus oli sõita nii palju vastutuult kui annab. Pealesaamisega triivisin muidugi veel tükk maad kaugemale, aga lõpuks sain ikka minema ja panin täie hooga sügavale sügavale kõrkjatesse sisse. Vastik, kõik nad tulid mulle ümber uime ja purje ja vahepeal torkasid mul kalipsot ja üldse olin ma päris hädas. Aga lõpuks said nad ometi otsa ja ma sain ilusti kaldale sõita. Lõdisesin koledasti ja hambad plagisesid ja üldse oli päris külm. Kalipsot ka kuidagi ära võtta ei tahtnud, sest puhus nii parajalt, et ma kohe pidin veel vette minema. Esimene triip oli jälle hästi mõnus, aga kui sisse käisin, siis tundsin, et purje välja sikutamine on peaaegu lootusetu ettevõtmine. Pärast pikka pingutust sain ikka uuesti sõitma ja keskendusin täiega "mitte sisse kukkumisele".
Kaldal oli ka igasugust tegevust. Rahvast oli täitsa palju, nii tuttavaid kui võõraid ja palju ka selliseid surfareid, keda ma tean küll ja tunnen ära ka, aga päriselt kunagi näinud ei ole.
Mis mind hullusti üllatas oli see, et mind ennast teadsid ka nii paljud surfikuulsused. Kuidas nad mind ära tunnevad? Aga Martti kommenteeris seda: "Sind on muidugi hullult raske surfarite seast eristada.." nojah, ega vist keegi peale minu niiviisi kõrkjatesse kinni ei sõida jah. Igatahes oli hästi hästi lahe ja sõbralik olemine, mis kestis hiliste öötundideni välja ja mille käigus sai lõpuks ometi virtuaalse netireaalsuse ka päris eluga kokku viia. Väga vinge ja surfine päev.

18.05.03 Võrtsjärv, Trepimäe

Tänane päev oli mõeldud magamiseks, sest eilse võistluse tähistamiselt jõudsime koju alles hommiku hakul. Aga ei.. ikka tulid listi kirjad, et Trepikal puhub ja siis hakkas Juss ka ärgitama, et ta läheb Võrtsule. Veel linna piirilt helistasin talle ja Juss ütleb tõsise ja unise häälega: "Puhub täiega." Paras võllaroog. Kui tema kohale jõudis rigasime meie juba purjeid ja ise ta lõpuks ei läinudki vette. Tuult polnud ka sugugi. Keerutasin niisama purje ja võiks küll öelda, et ma harjutasin duck tacki ja sail 360't ja backwinded sõitu, aga tegelikult nägid need kõik üsna sarnased välja. Hakkasin purje natuke liigutama ja kukkusin siis vette. Ainult üks tiksuv jibe tuli välja. Aga õnnestumine polnudki eesmärk. Lihtsalt on tobe tühjalt tagasi sõita, kui juba vee äärde tuldud. Kaua ei viitsinud ukerdada ja tulin kaldale ära. Kaldal käis üsna vilgas surfielu, aga natukese aja pärast tundus, et tuul on natsa tõuseb ja ma mõtlesin, et lähen teen ainult ühe triibu. Haa, sõitsin peaaegu kolm tundi ja täitsa mõnus oli. Täiega õppimise päev. Tuult oli just parasjagu, et nibin-nabin glissi saada. Vahepeal läks ka veitsa tugevamaks, siis vajus jälle ära. Oma viimase aja kirstunaela, veestarti, täna ei harjutanud, sest tuul oli natuke liiga nõrk ja puri raskem kui tavaliselt (5,4 NR). Aga ma harjutasin kaldastarti kaelani vees ja saanud innustust tiksumise õnnestumisest tegin ka paar glissis jibe'i katset. Kõik need lõppesid allatuult kihutamise faasis.
Kuigi mul on juba natuke piinlik sellele tähelepanu juhtida, ei saa siiski jätta mainimata ka minu uue prolimit team wave poomi häid omadusi. Tige reklaamist innustatuna valis LE parimatest vabastiilitajatest koosnev komisjon mulle pärast pikki testimisi (ja ärge küsige, mismoodi see testimine käis) välja kõige parema võimaliku poomi. Peab tunnistama, et see oli tõesti väga hea investeering, aga poomi omaduste reklaamile vastavust ma parem ei kommenteeri.

26.05.03. Saadjärv, Kukulinnast veel kaugemal

Otse eksamilt autosse ja järve äärde. Oi, kuidas puhus. Korra tundus, et minu jaoks on isegi liiga palju. Rigasin 4.4. Rigamise ajal hakkas tuul järjest kukkuma ja kui ma taglase kokku sain, olid kõik juba vee pealt ära tulnud. Läksime siis niisama trikitama. Oleks vale öelda, et tuult oli vähe, sest enamik ajast polnud teda mitte üldse. Siis saigi hästi purje keerutada. Vaatasin, mida teised teevad ja proovisin ise ka järgi teha. Aga täielikus tuulevaikuses on ikka natuke jama sõita ja kui teised kaldale läksid, siis ei viitsinud ma kah enam ukerdada.
Sõitsin Taavi poomiga, et 20 tolliseid trapetsiotsi proovida, aga trapetsisse haakida sain ainult ühe korra. Ikkagi tundub, et need lühikesed tuleb ära osta.

28.05.03. Võrtsjärv, Trepimäe

Tuulemõõtjad näitasid üsna nigelaid arve ja kui me järve äärde jõudsime ei puhunud sugugi. Proovisin korra 5.4 peale minna, aga tuult ei olnud ikka üldse, nii et ma viisin purje ära ja sulistasin niisama lauaga vees, mängisin, et ma surfan. Varsti tulin kaldale, tundus, et täna ikka ei tule surfipäeva. Rigasime purjed jälle lahti ja olime juba valmis tagasi Tartusse minema, aga jäime veidikeseks teistega lobisema kui tuul hakkas tasapisi tõusma. Rigasin oma 5.4 uuesti üles ja läksin sõitma. Kuna mul lühikesi trapetsiotsi ikka veel pole, panin poomi pisut kõrgemale kui tavaliselt. Esimene triip oli hästi hea. Mõnus asend, täiega glissis, aasades ja hästi stabiilne. Aga see esimene triip jäigi üheks vähestest, sest enamik aega tänasest päevast veetsin ma vees veestarti üritades. Oli üks paras enesetapmine. Ma tean küll, et kõik on 99% tööd ja 1% annet, aga see 1% võiks ju ka olla. Eriti saab tema vajalikusest aru siis, kui ülejäänud 99% on kõik ära tarvitatud, aga laua peale ikka ei saa. Nii ma siis tegin täna seda veestardi üritust umbes 1000 korda. Ma ei saa aru, kuidas põhimõtteliselt on võimalik minna lauast eemale ja hoida samal ajal purje veest väljas. Täielik müstika. Kui varbad natukenegi põhja puudutavad, siis ma saan välja küll .
Tuul tõusis pidevalt ja varsti oli 5.4 juba liiga palju. Tulin siis kaldale ja lihtsalt vajusin laua peale pikale. Vees ei saanud arugi, et nii hull väsimus on. Pea käis ringi ja mul oli väga paha olla. Mõtlesin, mis saaks siis kui ma laua kõrvale oksendaksin, aga nii kaugele ma õnneks ikka ei jõudnud. Ma ei saanud seal väga kaua pikutada ka, sest tuul puhus nii viimase peal hästi. Rigasin 4.4 ja vette minnes tundus nagu poleks mitte midagi käes, see oli lihtsalt nii kerge. Oli üsna kõva laks, mistõttu katapuldid muutusid päris karmiks. Ühe korra käisin ribidega vastu poomi nii, et hing oli tükk aega kinni ja ühe korra sain mastiga pähe, mis oli ka päris valus. Lõpuks ei tulnud isegi kaldastart enam välja ja ma tulin ära. Hullult väsitav päev oli ja tulemust ei miskit. Ainult see teeb meele heaks, et me ikka enne tuult ära ei läinud. Ilmselt oleks praegu päris karm neid näitusid vaadata, muljeid kuulda ja mõelda, et.."No, ei puhunud ju.." Täiesti napikas. Ja kehv surfipäev on igal juhul parem kui üldse mitte mingit surfipäeva.

30.05.03 Võrtsjärv, Trepimäe

(Marttile Palju Õnne Sünnipäevaks!!)

Veestart tehtud!! Ja nii lihtne see ongi? Aga oh sa, mis tunne oli kui esimene kord lauale sain. Juubeldasin ja huilgasin seal nagu Jaan kui ta esimest korda lohega veele sai. Nüüd ma usun küll, et veest laua peale saada on ikka võimalik. Õnnestumiseks läks vaja ainult ühte lihtsat lauset: Tõmba tagant peale! Tuul ei olnud mul varem üldse purjes ja sellepärast läkski puri kogu aeg vette tagasi. Kahjuks polnud kedagi mu triumfi nägemas, sest ma olin täna päris üksi vee ääres. Aga ausõna, et mul tuli see välja. Teist korda oli temaga jälle üks igavene mässamine. Olin natsa väsinud ka ja mul sai sellest üritamisest üsna kõrini. Hakkasin just laua peale ronima, et purje välja kiskuda, aga siis keeras üks auto randa. No, ma ei tahtnud, et nad arvaks, et ma olen mingi koba, kes isegi tühise veestardiga hakkama ei saa, nii et ma pusisin veel natuke. Ja, jepii, peale sain. Pärast seda lubasin endale ühe hea pika triibu. Midagi paremat oleks raske välja mõelda. Hullult mõnus tunne oli sees ja tuul oli just paras ja asend oli hästi kindel (kindlasti tänu minu tutikatele trapetsiotstele). Ma ei oska seda väga hästi kirjutada, mismoodi oli.. Ilm oli sompus nii et taevas ja järv kokku olid üks "suur hall" ja ma olin hommiku otsa üksi vee ääres olnud ja siis veel oma kauaõpitud "trikiga" just äsja hakkama saanud ja kui ma seal niiviisi kihutasin, siis oligi selline veids ebamaine tunne. Eks ta pärast plärtsu muutus maiseks tagasi jälle.
Alguses, kui ma järve äärde jõudsin, siis ma kartsin natuke sõitma minna. Pole ju kedagi, kes mulle järgi ujuks, kui ma enam tagasi ei saa? Aga puhus nii hästi ja suund oli ka päris hea, nii et vette minemata jätmine polnud mingi variant. Ja tegelikult ei olnud pärast enam üldse jube. Küll sai õige valik tehtud, et ma teistega kusagile kaugele merele kaasa ei läinud. Trepimägi ruulib!

01.06.03 Võrtsjärv, Trepimäe

Magasin parajasti eilset magamata ööd ja sünnipäeva tähistamise väsimust välja kui keset kõige magusamat und hakkas telefon helisema. Mina ei taibanud alguses üldse, mis toimub. Martti hakkas ringi sebima ja ma ajasin siis ennast ka üles. Tuli välja, et need hullukesed olid kokku leppinud, et kui öösel puhub on minek ja puhuski. Ei jäänud muud üle kui kaasa minna. Tuikusin autosse. Kell oli pool neli.
Kui me järve äärde jõudsime, siis Taavi puri juba kihutas. Pistsin küll korra nina välja, aga tõmbasin sama kiirelt sisse tagasi ja otsustasin, et tuul on minu jaoks liiga kõva. Jätkasin oma poolelijäänud unenäo vaatamist. Autos oli soe ja mõnus, väljas külm ja vastik, sest päikest veel polnud ja tuul puhus kõvasti. Aga natukese aja pärast pistis Taavi pea autoukse vahelt sisse, ise õnnelik nagu äsja glissanud surfar ja ajas mind üles.
Tuul oli natuke vaiksemaks jäänud ja päike ka paistma hakanud. Rigasin purje ja läksin veele. Kell oli kuus.
Kurss oli piki kallast. Varem mulle meeldis just selline suund, sest see on allatuult vajumise suhtes hea turvaline. Aga nüüd enam ei meeldi, sest kivimuul on täpselt ees, mistõttu triibud jäävad üsna lühikeseks. Proovisin neid natuke pikendada lootes, et ehk ma ei põrka uimega vastu kivi. Martti pani vist ka seda tähele, sest ta sõitis minu juurde ja ütles, et tema mulle uut uime osta ei kavatse ja kui ma ei lõpeta muulini sõitmist, siis arvestagu ma tuhande kroonise auguga oma eelarves.
Kui ma kaldale ära tulin, oli Taavil puder juba valmis. Sõime putru ja venitasime asjade kokkupanekuga, et keegi ometi järve äärde jõuaks ja üha enam mahavaikiva tuule käes poiste kordaläinud surfiöö üle kadedust tunneks. Aga kedagi ei tulnudki. Ise teavad, millest ilma jäid, sest kas pole see hullult lahe!? Tõusta keset ööd ülesse, sõita järve äärde, surfata ja pärast, ise veel kalipsos, hommikusööki süüa. Mulle küll meeldib!

06.06.03 Võrtsjärv, Trepimäe

Ossa, emotsioonid löövad nii ülepea, et on raske midagi kirja panna. Alguses oli mul eksam ja pärast seda läks veel tükk aega enne kui me järve äärde jõudsime. Tee peal hakkasin juba kartma, et minu jaoks on tuult liiga palju.
Rigasin 4.4 ja läksin peale. Päris kõva kiirus oli sees ja laud laperdas jalgade otsas. Natuke õudne oli ka. Mul ei olnud eriti aega vaadata, kuhu ma sõidan ja nii ma lõpetasingi üsna allatuult. Tegin veestardi (!) pärast ma-ei-tea-mitut ebaõnnestunud üritust. Krüssasin kõvasti ja kui uuesti sisse käisin olin päris kõrkjate juures ja jalgupidi kalavõrgus. Veestart või purje väljakiskumine oleks mõlemad lõppenud kõrkjates ja sellepärast tuli tükk maad ujuda, et see vastik pilliroog kaugemale jääks ja ma sõitma saaks hakata. Ma ei teadnud, kas mul ulatuvad jalad põhja ja proovida ei saanud, sest laine ja tuul olid vastu, nii et proovimine oleks lõppenud sellega, et ma oleks oma vaevaga eemale saadud maa jälle tagasi triivinud. Lõpuks sain lauale ja krüssasin ettevaatlikult õigesse kohta tagasi.
Triibutasin natsa edasi-tagasi, aga ujumine oli ära väsitanud, nii et eriti ei jõudnud. Tuul oli veids tõusnud ka. Kobisin siis kaldale. Puhkasin natuke ja otsustasin siis lihtsalt nalja pärast Saxot proovida. Ta keeras kogu aeg vastu tuult ja ma ei saanud sugugi hakkama. Panin kardaani tahapoole, aga see ei aidanud midagi. Siis nägin Marttit ja ta ütles, et pigem peaks kardaani ettepoole panema. "Aga tegelikult on probleem see, et sa oled lihtsalt liiga koba selle väikese laua jaoks." Häh, Martti ei tea pooli asju :) Vedasin kama jälle kaldale. Sinikas keeras mul kardaani lahti. No see oli nii kõvasti kinni, et ma ise ei saanud.
Kui uuesti vette tagasi läksin, siis.. ..siis oligi see "ossa" koht. Kõik muud asjad on selle kõrval mõttetu ajaraiskmine. Täiega glissis ja aasades ja kiirus oli vinge ja laud oli veest väljas ja nii hullult lahe oli, et isegi hirmu ei olnud mitte üldse.
Triibu lõpus tegin veestardi. Kõva tuulega on purje välja saamine veids raske, aga laua peale minek on küll kergem. Pole mingit vahet, kuidas on laud või mis jala sa enne paned. Igal juhul saab välja. Nii et ma tegin veestarti ja sõitsin tagasi. Tagasitee läks aeglasemalt, mis oligi hea, sest nii sai äsjasest toibuda. Ma EI OLE väikese laua jaoks liiga koba ja ma SAAN purje kätte isegi siis kui välja sikutada ei saa. Tundsin, et olen kõikvõimas :)
Rahvast oli hästi palju, nii et vahepeal oli päris ohtlikke olukordi ka. Ja mõnikord oli vahe ikka üsna väike, nii et tuli hoolega vaadata, et sisse ei kukuks. Ühe korra kui ma parajasti vees solberdasin glissas Martti mööda ja karjus: "Kuradi algajad, mida te koperdate siin jalus." See oli mõeldud mulle ja tähendas umbes sedasama, mis "Koba" kui seda veepeal teineteisele sõbralikult karjutakse. Aga tegelikult ei solberdanud ma seal üksinda, nii et kui keegi võõras seda kuulma juhtus, siis võis küll päris vale mulje jääda. Aga mul oli lõbus :) Vahelduseks oli päris vahva ka see, et ma ei olnudki kõige kobam surfar vee peal. Sellist olukorda ei tule just tihti ette.
Igatipidi oli lahe päev. Ma tegin neurofüsioloogia eksami ära, glissasin väikese lauaga ja tegin veestarti. Elu on ilus!

10.06.03 Võrtsjärv, Trepimäe

Tuult oli nii palju, et ma alguses ainult vaatasin, kuidas teised sõidavad. Päris tore oleks olnud, kui ennast nii suur sõiduisu poleks vaevanud. Õnneks andis tuul mõne aja pärast natuke järele ja minu kama koos Marttiga tuli kaldale. Läksin siis ise veele ja lendasin täiega. Surf on ikka tõesti 100% lusti. Katapuldid olid muidugi ka vastavad. Käisin nagu takupall küll laua nina ette, küll külgepidi vastu masti ja veel igat moodi. Päris valus, aga kindlasti läheb lahedalt siniseks ka ja siis on vähemalt millega uhkeldada.
Väikese lauaga ei ole purje välja sikutamine sellise lainega eriti võimalik ja sellepärast lihtsalt ei jää muud üle kui veestarte teha. Juss sattus nägema, kuidas ma ühte tegin ja karjus mulle: "Tubli!" Jepii!! :) Terve mu nägu oli ainult üks suur naeratus.
Täna oli suvevaheaja esimene päev ja ma ei suuda välja mõelda, kuidas see oleks saanud rohkem asja ette minna. Tuleks terve suvi selline!

15.06.03 Võrtsjärv, Trepimäe

Tuult oli muidu vähe, aga pilvealuste puhangutena päris palju. Imelik päev. Kohe, esimese puhanguga sõitsin uimega kalavõrku. Ühel hetkel glissasin täiega ja järgmisel hetkel jäi laud heast peast seisma ja mina lendasin pealt minema. Mitte midagi aru ei saanud, mis juhtus. Võrku nägin alles siis kui laua juurde tagasi ujusin.
Vahepeal trikitasime niisama, sest tuult polnud. Kui järjekordne puhang kohale jõudis olin ma parasjagu vees. Hakkasin veestarti tegema. Tuult oli palju, nii et ma hoidsin purje hästi madalal, aga selle asemel, et peale minna torkasin jala trapetsiotsast läbi. Hea loll. Täiega jube oli, sest puri läks muidugi vette ja õhk sai otsa, aga jalg oli ikka trapetsiotsa sees kinni. Lõpuks ma lasin purjest üldse lahti, võtsin kahe käega trapetsiotsast ja sain jala kätte. Tuul oli selleks ajaks juba otsas. Aga ega ma seda puhangut eriti ei leinanudki, sest mul oli piisavalt hea meel sellegi üle, et jälle hingata saan. Õhk on ikka ka lahe.
Eile oli küll suht vilets surfipäev. Täna umbes sama. Olen päev läbi üritanud Goya päikest vannitoa seinale joonistada. Täpsemalt olen ma kaks korda joonistanud ühe kiire ja selle ka sama mitu korda maha kraapinud, selle kiire pärast vähemalt kolm peretüli maha pidanud ja ikkagi pole õnnestunud seda neetud päikese peegeldust seinale saada. Mina omale Goyat ei osta!! Mis nad teevad siis lauale nii keerulisi pilte.

21.06.03 Peipsi, Ninaküla

Alguses sõitsime Toilasse. Onshore ja kole palju tuult. Martti läks peale ja mina jäin ootama. Istusin autos ja mossitasin. Natukese aja pärast tuli Martti tagasi ja ütles, et ta ei saanudki välja. Mul läks tuju kohe paremaks :) Pakkisime kola kokku ja kihutasime Peipsile. Tuult oli ikka veel kõvasti.
Meil on kahepeale ainult üks väike laud, nii et korraga sõita ei saa. Nüüd läksin siis mina peale. Esimene hüpe, aga mul ei olnud jalad aasas ja muidugi käis kõva crash selle peale. Järgmise triibuga sain jalad aasa ja ühe päris hüppe ka. Lahe! Ega ma nende hüpete jaoks midagi ise ei teinud, lihtsalt polnud muud võimalust, sest laine oli otse risti vastu. Siis aga jõudsin nuka tagant välja ja tuul läks veel kõvemaks. Muidugi olin kohe sees ja muidugi enam välja ei saanud. Ulpisin siis seal ja üritasin minema saada. Täitsa jube oli. Martti oli vahepeal võtnud Skate'i ja 5.4 purje ja sõitis mind otsima. Kui ta mu juurde jõudis olin ma iseenda pingutuste ja hea õnne läbi juba jalad põhja saanud. Martti võttis mult kama ära ja andis enda oma asemele, sest "jala minnes pole ju vahet, mis kama on." Sumasin siis koos Skate'iga tagasi. Olin umbes vööni vees, aga kui laine tuli, siis jalad põhja ei läinud. Hullult raske oli ja liikusin edasi väga aeglaselt.
Kui lõpuks tagasi jõudsin tuli Martti ka kaldale ja arvas, et mul pole mõtet vette minna, sest tuult on liiga palju. Ise läks ta tagasi sõitma. Ma ei raatsinud kalipsot ära võtta, sest lootsin, et äkki tuul ikka vaibub veids. Istusin siis autos, külmetasin ja tegin kogu istme märjaks. Oli vähemalt huvitavam kui Toilas, sest sai binokliga Martti sõitu vaadata. Olin tunnistajaks kahele F-asja katsele. Üks oli isegi niipalju katse moodi, et ma oleks võib-olla siis ka aru saanud, mida ta teha üritab kui ma poleks F-asja pikisilmi oodanud.
Martti kommentaar päevale oli, et "aasta parim surfipäev." Minul jäi ta veids lühikeseks, aga lained olid lahedad ja hüpe muidugi ka. Järeldus on selline, et Peipsi lõi mu armastatud Võrtsjärve üle ja kuigi Trepikas on väga mega koht, tahaks nüüd juba natsa muud ka. Laineid :) Ja väikest lauda on vaja.

22.06.03 Peipsi, Räpina rand

Me ei osanud kuidagi otsustada, kuhu minna. Suund tundus Peipsi jaoks liiga maatuul ja Võrtsu ei tahtnud. Ma läksin juba päris närviliseks. Lõpuks, pärast mitmeid telefonikõnesid, tehti otsus Räpina kasuks.
Saxo ja 4.4 olid väga head ja sõita oli mõnus. Kui ma enne sisse ei käinud sain päris hea hoo sisse. Korra panin ühest glissavast surfarist isegi mööda. Mmm.. kui tuus tunne, vaatasin juba eemalt, et vahemaa väheneb. :) Aga üsna varsti käisin vette ja glissav surfar pani minust mööda. Kõrgust võtsin jala, sest vajusin pidevalt allatuult ära. Nii ma siis sumasingi peaaegu iga triibu lõpus tükk maad rinnuni vees.
Õhtu poole läks tuul kõvemaks, nii et ma andsin Saxo Marttile ja võtsin tema laua enda kätte. Enne kaldale minekut istusin veel laua peal ja vaatasin, kuidas teised sõidavad. Vesi käis natuke üle laua ja kui ma nägin valge Skate'i taustal milline see vesi oli. Täiesti tume ja mudane. Mul läks süda päris pahaks, sest olin seda vett päeval vähemalt liitri jagu küll omale sisse lahminud. No juhtus lihtsalt nii, et ma neelasin kogu aeg vett alla. Väkk!
Tegelikult oli hästi hea surfipäev ja Räpina koht on päris ok. Selliseid laineid kui eile Ninas seal küll polnud. Pigem meenutas ta Võrtsu olusid.

23.06.03 Saadjärv, Kukulinn-Äksi-Kukulinn

Midagi ei puhunud ja tundus mõttetu sõita Peipsile tiksuma. Läksime siis Saadjärvele. Tuult oli vast 2 - 4 m. Panin proovi mõttes 6.2 Expressioni. Alguses sõitsin niisama edasi-tagasi. Puhangute ajal sain korraks käima, aga nagu puhang lõppes tiksusin jälle. Trikitamise harjutamiseks oli puri liiga suur ja raske. Natuke proovisin küll midagi teha, aga hea ei olnud. Igav hakkas ja kuna ma ei tahtnud veel kaldale minna hakkasin hoopis Äksi alla sihtima. Tuul oli loodest, nii et ma pidin päris kõvasti krüssama. Veel poole tee peal polnud kindel, kas pööran tagasi või mitte. Korra tundus, et ei saa poolsaarest mööda, aga siis läks tuul jälle veidi tugevamaks ja ma sain kõvemini krüssata. Olin juba päris lähedal kui tuul päris ära kustus. Jalad läksid põhja, nii et viimase osa oma uhkest reisis läbisin ma häbistaval kombel kõndides. Kõige tobedam oli see, et kuigi ma olin juba peaaegu Äksi rannas ei tundunud ma seda kohta ära. Arvasin, et Äksi on kaugemal ja ma olen liiga palju allatuult. Pidin juba tagasi hakkama minema kui nägin vägagi tuttavaid suuri kivisid rannas. Justnagu vähe oleks seal sõitmas käinud, et ära ei tunne.
Mingid tegelased grillisid rannas. Laenasin neilt telefoni ja helistasin Marttile, kes peesitas Kukulinna rannas, et olen Äksil ja hakkan tagasi tulema. Tuul oli natukene tõusnud ja kuna kogu esimene ots olin kõvasti krüssanud oli tagasitee päris mõnus. Vahepeal glissasin hästi imelikult, jalad aasades ja trapetsis, aga laud liikus nii nii tasakesi. Skate ja 6.2 on minu jaoks ikka täiega Formula varustus.

24.06.03 Peipsi, Räpina rand

Skate, Aerial, (Expression 6.2)

Listisõnumid olid üsna lootustandvad, aga kui me kohale jõudsime siis eriti ei puhunud. Proovisin korra 4.4, aga see tundus nii lootusetu, et ma panin 6.2 peale. Mõnus ikkagi ei olnud. Kruiisisin küll ja vahepeal sõitsin miinimum glissis, aga üldiselt oli ikka jama. Pärast vahetasin purje jälle väiksema vastu ja hakkasin purjekeerutamist harjutama. See oli veidi toredam. Proovisin visalt backwind'i saada, aga kordagi ei saanud. Esimest korda sõitsin ka clew first asendis, aga selle peale hakkas laud kuidagi imelikult liikuma. Imelikus suunas.
Kuigi surfipäevaga võiks isegi rahule jääda, on mul tiksumisest kõrini. Tahaks sõita. Ja kui seda ei saa, eriti kui ei saa oma lolluse tõttu, siis on lihtsalt kurb ja vastik.

27.06.03 Peipsi, Räpina rand
Skate, Aerial

Neljapäevasest üliheast surfipäevast sain mina ainult afrtersurfi, mistõttu oli mul eile õhtul masendus ja täna hommikul peavalu koos suurte lootustega. Pettuma ei pidanud. Alguses läksin Saxoga. Tegin paar triipu, aga poole ajast ei glissanud. Võtsin siis Skate'i ja kohe läks asi kõvasti paremaks. Glissasin ja katapultisin ja vahva oli.
Olen vahepeal natuke salaja jibe'i harjutanud. Välja pole tulnud. Parimad katsed lõppevad sellega, et laud jääb seisma ja puri on ennast poolenisti ära keeranud. Ühe päeva jooksul ei saa ma eriti palju neid katseid teha ka, sest selleks on vaja, et ma ei tea kui mitu tingimust täidetud oleks. Noh, peab olema trapetsist lahti, glissama ja veel hea hooga glissama ja üks jalg aasas jne.. Mõtlen hirmuga kui palju katseid mul veestardi ära õppimiseks läks..
Jibe on täielik kõrguseröövel ka. Vahepeal olin üsna kaugel allatuult, aga just parasjagu olid kõik tingimused täidetud. Sellisel hetkel oleks juba liiast kõrguse kaotamisest hoolida, nii et aeg-ajalt sattusin ma õigest kohast ikka üsna kaugele. Tagasi kõmpimistega hakkas koledasti külm ja lõdisesin nagu kevadel. Tahtsin vaadata, kuidas jibe'i tehakse ja ootasin tükk aega, aga kõik tegid oma tobedat purjekeerutamist. Lõpuks lubas Juss minu rõõmuks ühe jibe'i teha. Niiviisi laivis vaadates tundus see veel keerulisem kui videost.
Päev oli pikk ja tore. Pärast tegime veel järve ääres grilli ja hästi mõnus oli olla. Küll see jibe ka ükskord tuleb. Ega mul kiiret pole :)

02.07.03 Peipsi, Räpina rand
Skate, Aerial, (Trixx 7.3)

Jälle tiksumine. Proovisin uim ees sõitu, mille peale laud ennast imelikult viltu keeras ja sugugi õigele poole liikuma ei hakanud. Clew first'iga oli tulemus umbes sama. Aga järjekindel backwindi üritamine kandis täna vilja ja mul õnnestus tükk maad liikuda. Just enne kaldale minekut vahetasime Marttiga kamad ära. 7.3 Trixx ja Skate. Glissasin mõnuga ja kaifisin olukorda. See puri on minu jaoks hullult raske, nii et ma lihtsalt kruiisisin trapetsis ja ei mõelnud sugugi tagasi mineku peale. Olin juba päris kaugele jõudnud, aga gliss oli nii magus, et ma ei raatsinud tagasi mineku peale mõelda. Nägin vees ühte kollaseks värvitud pudelit ja mõtlesin parasjagu, et ei tea, kust selline pudel siia saanud on, kui mu uim jäi millegi külge kinni ja mina lendasin täiega vette. Korraks oli täielik paanika laua nina pärast, kuigi see polnud minu laud. Nina oli sellegi poolest ikka terveks jäänud. Proovisin korra veestarti teha, aga purje välja saamine tundus liiga enesetapmine. Hakkasin siis tirima. Oi, kui raske see puri on. Vahepeal istusin laua peal ja puhkasin. Mulle isegi sobis see, et võrk lähedal on, sest nii ei vajunud ma väga koledasti allatuult ära. Lõpuks sain purje kätte. Tagasitee oli märgatavalt vaevalisem, kui tulek. Pidin üsna kõvasti krüssama ja teepeal kukkusin veel kaks korda sisse, nii et kogu see raske väljatirimis protseduur tuli uuesti läbi teha. Lõpuks aga jõudsin kaldale ja ei pidanud isegi väga palju kõmpima. Kokkuvõttes oli see triip ikkagi üks päeva parim osa. No, backwind pakub talle küll kõva konkurentsi. Aga oleks mul seitsmese purje sees 100 prossane mast või suuremad musklid, siis ma täitsa kaifiks selliseid päevi nagu täna. Mina glissan ja teised tiksuvad. Hahahaa.

08.07.03 Peipsi, Räpina rand
Saxo, Aerial

Eile oli tuult liiga palju ja minu "surfipäev" möödus kaldal passides ning teiste lustimist vaadates. Õhtul oli mul väga paha tuju ja ma olin kõige ja kõigi peale väga kuri. Kui hommikul selgus, et prognoos Peipsile on sama (10 knotsi :), siis ei tahtnud ma isegi mitte kaasa minna. No, kuidas ma küll nii loll võisin olla?
Järve ääres tundus, et minule on raudselt palju. Enamik rigatud purjedest jäi 4 ja 5.5 vahele. Martti mõjutusel otsustasin siiski proovima minna. Ossa :) Ilmselt pole ma kunagi nii kiiresti sõitnud. See oli nii lahe, et mul ei tulnud isegi kartmine meelde.
Tagasitee seevastu oli vaevaline. Parem halss on mul nõrgem, nii et tagasiteel kukkusin vähemalt kolm-neli korda sisse. Veestart tuli väga raskelt. Lendasin päris mitu korda üle ja purje õigesse asendisse saamine võttis kolepalju jõudu. Igatahes oli hea jalgadega lõpuks põhja puudutada :) Olin muidugi hulk maad alla ära vajunud ja kõmpisin kaelani vees tagasi. Kusagil poole tee peal kohtusin Marttiga, kes oli mind otsima tulnud. Ta võttis mult kama ära. Ma olin küll peaaegu kindel, et see jääb mul täna ainsaks triibuks, aga ei raatsinud kuidagi kaldale minna. Passisin niisama vees ja vaatasin teiste sõitmist. Varsti hakkas Marttil must hale :) ja ta andis mulle kama tagasi. Tuul jäi ka natuke vaiksemaks.
Triibutasin. Vahva oli see, et hästi paljud küsisid, kuidas mul sõitmine läheb ja kas mulle meeldib ja kas liiga kõva tuul pole :) Vastasin siis, et läheb hästi, hullult meeldib ja ei ole liiga kõva. Väga ausalt vastatud.
Jibe'i katseid tegin täna üsna palju. Ja arenes edasi ka. Parimad lõppesid sellises asendis, et laud on teisel kursil ja puri on käes, aga iga kord vajusin selili vette. Paar korda mõtlesin, et no kui ma saaks selle purje nüüd ruttu välja ja kohe veestardiga edasi, siis võiks ju jibe peaaegu sooritatuks lugeda. Aga ma ei saanud kordagi nii.
Veestart arenes täna ka vist. Varem ma ei osanud vasakut jalga enne lauale panna, mistõttu paremal halsil ei tulnud veestart nii hästi. Aga täna ei olnud lõpuks enam üldse vahet, kummal halsil starti teha.
Iga triibuga kaotasin palju kõrgust ja pidin kõmpima. Ma lasen sõites liiga allatuult. Võsu ütles mulle ka seda pärast. Ja veel, et ma sõidan liiga palju käte peal. Ja Kolk soovitas mul teha jibe nii, et ei pööragi purje ära, vaid lõpetan clew-first'is. Vabastiilitajate asi.. Aga Sinikas soovitas mul väike puri osta. Ja Martti soovitas enne raha teenida, kui ostma hakkan.. Ja üldse sain ma väga mitmesuguseid soovitusi. Peaks nad kõik mul nüüd ainult õigel ajal meeles püsima.
Päev oli igatahes väga vinge ja üle hulga aja sai jälle mõnuga glissatud, nii et võttis huilgama. Ja kuigi ma võin kunagi tuuletul ajal sellele vastu vaielda, on üks triip sellisel päeval nagu täna rohkem väärt kui mitu tiksumispäeva kokku.

10-13.07.03. Nõva, Surfilaager

Neljapäev.
Ma ei teadnud veel viimase hetkeni, kas lähen või mitte. Eelmisel õhtul tundus, et ma ikka ei jõua laagrisse, sest ma lihtsalt ei saa sinna kuidagi. Aga sõber Sinikas orgunnis asjad niimoodi ümber, et ma mahtusin koos oma kamaga tema bussi. Tee peal tundus, et tuult on, aga kui kohale jõudsime siis ega ikka ei olnud küll. Käisin vees, aga see oli rohkem jonni pärast.
Õhtul oli seltskondlik üritus, aga kuna ma eriti kedagi ei tundnud, siis kõmpisin niisama üksi ringi. Kõik tartlased olid ka kuhugi kadunud. Äkki ütles keegi mulle tere ja ma pean tunnistama, et esimene mõte oli: "Kes see on?" Häbi, häbi!! Aga Tige oli end niimoodi ära maskeerinud, et ainult silmad paistsid kapuutsi alt välja. Ma siis näitasin ka oma kollast käepaela, et keegi ei arvaks, et ma maksin 300 krooni asja eest, mis ei sõida.
Nüüd oli palju toredam. Olime kinotelgis, kus näidati Eesti vabastiili ja mingeid rõvedaid videosid ka. Maitse asi.

Reede. Skate, Aerial 5.9
Ma ei arvestanud sellega, et tulen Põhja-Eestisse ega võtnud suuremat purje kaasa. Viljar laenas mulle siis enda oma, Aerial 5.9. Korraks sain isegi käima ja ühe veestardi tegin ka, aga põhiliselt siiski tiksusin. Laine oli teistmoodi kui järvel ja sõita päris huvitav. Käisin ühe korra kaldal poomi sättimas ja välja minekul jäin murdlainesse. Ilmselt poleks mereinimestel sellega probleeme tulnud, aga mina olin seal päris hädas. Pärast hoidusin kaldale lähedale sattumast. Kui lõpuks ära tulin, ütles Viljar, et samal ajal olla seal ka vähemalt üks mast murtud. Aitähh Viljarile, et ta riskis mulle taglast laenata. Ilma selleta oleks mul surfipäev ära jäänud.
Õhtuks oli juba suurem seltskond kohal. Jõime Bacardit ja lõbus oli. Kohe väga lõbus. Friistailerid ruulivad!

Laupäev. Skate, Aerial 4.4
Õhtul panime kõik telefonid kella kuue paiku helisema, sest oli lootus, et hommikul puhub. Tõusin küll kella kuue ajal üles ja käisin tiiru ringi. Midagi ei puhunud, nii et võis tagasi magama minna.
Eilse peo käigus kaotasin ma oma toidutalongid ka kuhugi ära. Hommikul oli väga kõva nälg. Läksin siis toidujärjekorda ja tegin ma-just-andsin-teile-ühe-talongi-juba näo. Läkski õnneks ja ma sain kõhu täis.
Päeval käisin Saxoga vees. Ilma purjeta. Lihtsalt proovisin ta peal seista, aga see oli raskem kui ma arvasin. Parim tulemus oli natuke üle kahekümne sekundi. Pärastlõunal tuli isegi veidi tuult ja kohe oli vesi purjeid täis. Käima ei saanud rohkem kui vast pool triipu kokku, aga ma proovisin tiksudes veids keerutada. Välja tuli ainult üks koperdav sail 360. Veepeal läks aeg ruttu ja ma ei saanud arugi, kui söögiajad mööda läksid. Õhtul aga andis Alias piisavalt tegevust. Mina ja Liis olime paaris ja võitsime ära!
Öine programm kandis nime "Bacardi fiiling" ja päevase paastu peale andis see Bacardi end tõesti täiega tunda. Õnneks ostis Raino ühe prae ja süüdimatult sain ka mina sellest kõhu täis. See päästis mind ilmselt hommikusest pohmelusest.

Pühapäev.
Teised startisid hommikul vara Ristnasse. Ma olin lubanud, et koristan laagriplatsi. Tõusin küll kuue ajal üles, aga sellega läks ikkagi kauem kui arvestanud olin, nii et Ristnasse ei jõudnudki. Kogu hommik läks koristamisele ja kogu ennelõunane aeg telgi kokkupanekule. Purje rigamises olen ma õnneks veids osavam kui telgiga mässamises. Koristamise eelis oli see, et ma leidsin uued toidutalongid. Nüüd sain jälle ausalt süüa.
Varsti oligi laager läbi ja kojuminek.

Kuigi sõita sai vähe jäin ma reisiga rahule. Seltskond oli nii lahe ja nägi ära, mismoodi see laagrivärk nüüd käib. Ma olen kõigile väga tänulik. Epule, kes mulle sissepääsu organiseeris ja Sinikale, kes mind ja mu kama kohale viis ja Rainole, kes mu eest hoolitses. Aga tegelikult sain ma nüüd täitsa iseseisvaks ja võin küll üksi surfireisidel käia.

15.07.03 Saadjärv, Jahtklubi juures
Saxo

Nüüd on siis mõttetu suvi lõpuks kätte jõudnud. Tuult ei olnud üldse. Taavi oli võtnud Viperi ja ta sõber Madis proovis sellega sõita. Meie ujusime niisama laudadega kaasas. Minu kaalule on 85 liitrine Saxo ikka täpselt sama, mis Taavile 103 liitrine JP. Kui kõrvuti laudadel istusime vajusid nad täpselt ühepalju vee alla.
Proovisime laudade peal seista ka. Alguses võtsin mina aega ja Taavi seisis Saxo peal 2 minutit, 5 sekundit. Aga kui mina seisma hakkasin ja kaks minutit täis hakkas saama, siis lõi Taavi kartma, et ma löön ta rekordi üle ja uputas mu kalli Bacardi kella ära. Ise ütles, et kogemata.. Teadagi.. Vesi paistis hästi läbi, aga kella me sellegi poolest üles ei leidnud. Ma loodan, et kaladel läheb teda tarvis..
Üritasin purje ka üles rigada ja avastasin, et poomi vahele oli liiva läinud ja poomi pikkust ei saanud enam muuta. Madis üritas sinna seepi vahele toppida ja igast muid trikke teha, aga see ei aidanud sugugi. Lõpuks nad tõmbasid selle kolmekesi jõuga lahti. Hea, et korda sai.
Selline surfipäev oligi. Lõbus meelelahutus küll, aga.. nüüd võiks sügis tulla. Koos oma tuultega.

16.07.03 Saadjärv, Jahtklubi juures
Viper, Impact 4.5

Taavi õpetas jälle oma sõpru surfama. Kuna Tartus nagunii midagi teha polnud ja tsikli peal oli ainuke koht, kus hingata sai, sõitsime ka meie Saadjärve äärde. Alguses ujusime niisama ja proovisime Taavi Maui Projecti peal seismist. Ja kai pealt laua peale hüppamist. See polegi nii raske kui kõrvalt vaadates tundub. Kunagi täitsa tahaks lainelauasõitu ka proovida. Kuna Taavi sõbrad eriti kaua Viperiga sõita ei viitsinud, läksin ma ise sellega ukerdama. Proovisin Helitacki, aga välja tuli ainult paar korda. Harjutasin ka backwindedit ja clew-first'i ja switch dance'i. (Virxi Freestyle'i ABC mõjutused..) See laud on suur nagu uks. Tal võib peal jalutada ja astuda, kuhu iganes ja ümber ta ikkagi ei lähe. Mulle paras freestyle'i harjutamiseks :) Pöörab ta muidugi raskemini kui Skate.
Õhtul tuulemõõtjaid vaadates tuli välja, et Kauksis oli mitu tundi mõnusad 7 meetrit puhunud. Nii, et sõita saaks isegi sellise ilmaga kui ainult teaks, kuhu minna..

P.S. Taavi tegi mulle äsja märkuse, et on switch stance, mitte switch dance. Ja mina just mõtlesin, et küll on trikile ilus nimi pandud. Tantsuvahetus.

24.07.03-07.08.03 Surfireis: Tartu-Folk-Saaremaa-Hiiumaa-Tartu

26.07.03 Nasva
Skate+Expression

Folk on väga lahe. Aga surf on veel 100 korda lahedam. Sellepärast lahkusime me laupäeval Viljandist ja põrutasime Saaremaale. Viljandis oli täielik vaikus ja igal pool mandril oli täielik vaikus. Väikese Väina juurde olid aga kogunenud vägagi ähvardavad äikesepilved. Puhus. Puhus, lõpuks ometi. Ja meie olime Väikese Väina tammil, paljukiidetud friistailiparadiisis. Mina hakkasin rigama ja Martti ütles, et kui ma pool tundi olen glissanud, siis tuleb tema ka. Rigasin nii kiiresti kui osavus lubas ja täpselt siis kui purje üles sain kustus tuul. Seal, rigatud purje kõrval, ma siis seisin ja vaatasin, kuidas pilliroog, mis enne nii paljutõotavalt sahises, nüüd täiesti taltunult paigal seisab. Esimest korda kolme nädala jooksul oli gliss nii lähedal, aga ta libises jälle käest. See oli veids liiast. Ja esimest ning ilmselt ka viimast korda oma elus olin ma põlvili purje kõrval ja palusin tuult: "No puhu, no palun puhu!" Aga tuul oli kangekaelne ega kuulanud mind. Midagi polnud parata nii et ma panin purje kokku tagasi. Olime juba autos ja umbes 10 meetrit sõitnud kui ma avastasin, et purjekonks on kadunud. Otsisime seda päris kaua. Lõpuks tuli välja, et ta on ikkagi kogu aeg purje külejes olnud. Kirusin ennast ja tundsin, et olen tõeline tropp.
Nasvale jõudes leidsime eest Jaani, Kalevi, rummi, tequilat ja tuule. Hakkas juba hämarduma, aga kuna tõesti puhus, siis rigasin mina 6.2'e ja Martti 7.2'e ja me läksime peale. Jehuu! Gliss! Täiega gliss. Tegin palju jibe katseid ja osad olid päris head. Päevavalgus muudkui kadus ja kadus. Varsti oli juba päris pime. Ei saanud enam eriti aru kui sügaval oled, nii et paari järjekordse jibe-katse ajal käisin ma väga valusalt tagumikkupidi põhja. Lõpuks leppisime kokku, et teeme kolm triipu veel. Pärast seda tahtis Martti korra 6.2'e proovida. Sai käima küll. Ma võtsin siis Trixxi. Päris vahva ja imelik oli see, et puri tundus käes täiesti ebaloomulikult kerge seitsmese kohta. Juba oli nii pime, et mitte midagi ei näinud. Huilgasin siis, et Martti oskaks mul eest ära hoida. Lõpuks oli juba peaaegu kottpime, pidi kaldale ära tulema. Väga lahe kogemus igatahes. Kustuda tõsist sõidunälga võõras kohas ja täiesti pimedas

27.07.03 Nasva
Skate+Expression

Puhus. Rigasin 6.2'e. Tegelikult oleks vist viiepoolesest ka piisanud, aga seda mul pole. Tegin üsna pikki triipe ja kaifisin täiega. Üritasin ka lainet otsida ja väikeseid hüppeid proovida. Mõnus oli. Pööretel tegin muudkui jibe'i katseid, mistõttu vajusin lõpuks üsna alla ära. Otsustasin, et ei hakka piki kallast kõmpima, vaid krüssan niikaua edasi-tagasi kuni jõuan õigesse kohta. Alguses läks päris hästi. Proovisin teooria järgi maksimaalselt purjele toetuda. Et see paremini välja tuleks hakkasin käsi poomi küljest lahti laskma. Ikka kordamööda esimene ja teine ja esimene ja teine ja.. tsahh-pauhh-plärts.. ma tundsin, et midagi raksus kui katapult käis. Ujusin kippelt laua nina juurde. Esimene pilk oli rahustav, huhh, kõik on terve, aga teise pilguga jättis mul süda ikka päris mitu lööki vahele. Lauaninas polnud auk, ei, terve nina oli ära murdunud ja tolgendas nüüd. Kirusin ja vandusin ja sõitsin ruttu kaldale. Üritasin lauda võimalikult veest väljas hoida. Kaldal olin täiesti arusaadavatel põhjustel "kergelt" tujust ära. Hakkasin närvide rahustuseks Aeriali rigama, aga ma polnud veel eriti kaugele jõudnud kui tuul natuke kustus ja Martti ka veepealt ära tuli. Ta pani Skate'ile musta kilekoti pähe, et vesi välja tuleks. Ja õhtul mätsis nina külge tagasi. Suurimad tänud ka Kalevile, kes meile klaasriiet ja pitskruvi laenas.

28.07.03 Nasva

Hommikul puhus nii hästi, et ma otsustasin Saxo ja Aerialiga vette minna, aga selleks ajaks kui valmis sain oli veids vaikinud. Martti ärkas ka üles ja pahteldas Skate'i nina üle. Umbes poole tunni pärast läksime vette. Küll on hea, et Skate jälle terveks sai. Glissi sai vahelduva eduga. Enamasti siiski tiksumine. Üritasin helitäkki, mis küll kordagi välja ei tulnud, kuid katsed läksid üha paremaks. Mõne aja pärast kadus tuul ja me tulime kaldale. Õhtul läksin veelkord tiksuma. Helitäki katsed olid juba väga head. Aga sellest pole kasu kui ta välja ikka ei tule. Seevastu üks backwindedi triip oli mega. Ma kontrollisin täiesti olukorda ja lasin vahepeal purjest päris lahti ja siis toetusin jälle rohkem. Väga lahe. Suurem puri on ikka kõvasti raskem. Sail 360, mis muidu on täiesti arvestatava väljatulemisprotsendiga trikk, ei tulnud mitte kordagi. Ja sellist tunnetki polnud, et ta võiks tulla.
Olin ainuke purjelaudur vees ja nägin vist kentsakas välja. Mingid kohalikuld kutid seisid vööni vees rivis, vaatasid, mida ma teen ja kommenteerisid aeg-ajalt. See oli päris kummaline.

31.07.03 Tõrvanina
Skate+Aerial

Kuna tuult oli nagunii nii vähe, et glissi lootustki polnud panin väiksema purje. Arvasin, et ehk on lihtsalm trikitada. Ei olnud ühtigi. Mitte midagi ei tulnud välja. Laud ei keeranud üldse ja igatipidi oli vastik mis vastik. Tegin enda rahustuseks sail 360'neid, mis oligi ainuke trikk, mis aeg-ajalt ka õnnestus.

01.08.03 Tõrvanina
Skate+Expression

Esimene helitäkk Skate'iga. Muidugi tiksuv, aga ikkagi. Kohe esimene katse tuli välja! Jepii! Aga edasi jälle ei tulnud. Lõpuks sai mul sellest helitäkist kõrini ja hakkasin muud ka proovima. Järgmine tiksuv saavutus peaks olema nose tack. Proovisin seda ja minu meelest olid katsed esimese korra kohta päris head. Sõitsin ka uim ees. Niimoodi, et kiskusin purje üles ja võtsin teisipidi kätte. Laud hakkas triivima ja kuigi ma olin üsna pikalt tasakaalus ei saanud ma ikka õieti liikuma. Tegime niisama nalja ka. Korra ronisin purje ja poomi vahele. Sõitsin niimoodi päris pikka maa ja lehvitasin kätega. Naljakas oli ja kaugelt lihtsam kui ma arvasin. Mul oli poom hästi kõrgel ka, see tegi asja kindlasti veel lihtsamaks. Võtan tagasi oma sõnad selle kohta, et 6.2 on minu jaoks formula puri. Pole ta ühti, täis vabastiil ikka.
Õhtul hakkas natuke kõvemini puhuma. Minuti jooksul oli meri purjeid täis. Ma läksin ka uuesti vette. Käima ei saanud. Kogu aeg oli glissi eelne olukord. Kaks korda sain jalad aasadesse, aga ainult korraks. Väga ebamugav sõit ja nii ma tulin üsna ruttu kaldale.
Homsed prognoosid on paljulubavad. Äkki tuleb väikese laua ilm.

02.08.03 Tõrvanina
Skate+Expression, Saxo+Aerial

Puhus. Kohe pärast hommikusööki läksime merele. Skate ja Expression ikka. Alguses puhul veids vähem ja ma ei saanud oma veestardiga kuidagi hakkama. See väsitas päris ära. Aga tasapisi tuul tõusis ja kõik läks lihtsamaks. Sõita oli mõnus, ainult kohati overpower. Varsti oli juba nii palju, et Martti võttis 6.2'e ja mina tõin Saxo ja Aeriali. Trallaa. Kohe gliss ja kiirus päris korralik. Leppisime enne Marttiga kokku, et läheme natuke allapoole sõitma, sest otse välja kursil mäletas Martti eelmisest aastast mingeid kive. Pealegi oli seal kolepalju rahvast ka. Aga kuna Saxo võttis nii hästi kõrgust ei tahtnud ma alla sõita. Mõtlesin, et vahet pole, triibutan siinsamas. Olin paar triipu teinud kui nägin ühe järjekordse jibe'i katse ajal kaht suurt mürakat üksteise kõrval vast 5 cm veepinnast allpool. Väga jube hakkas. Tänasin õnne, et polnud uimega sinna otsa pannud ja lasin kohe täiega allatuult. Leidsingi Martti üles ja tükk aega triibutasin temaga koos oluliselt alla vajumata ja ka mitte eriti krüssates. Hea oli. Otsisin lainet, et oma minihüppeid teha. Jibe'i eriti ei proovinudki. Paar korda, aga midagi head polnud. Lõpuks olin juba päris väsinud ja kätelt hakkas ka nahk maha tulema. Otsustasin kaldale ära minna kui avastasin, et olen tükk maad allpool sellest kohast, kus ma peaks olema. Ja just siis väsisin äkki päris ära. Tundus võimatu käsigi peakohale tõsta, purjest rääkimata. Mässasin seal igatipidi. Kord tõmbas puri ming üle laua, kord ei tõstnud üldse veest välja ja ma vajusin üha enam allapoole. Aeg-ajalt sain peale ka ja sõitsin natuke, aga kukkusin varsti jälle sisse. Proovisin kõvasti krüssata, nii et mu sõit käis enamasti tiksudes. Martti sõitis must mööda ja karjus: "Pumpa, pumpa!" Olin päris kuri. Lõpuks sain kaldale. Tagasitee oli pikk ja vaevaline.
Kuigi päev oli hea ja sõita sai väikese lauaga jäi midagi siiski puudu. Mõtlesin tükk aega, mis see võiks olla ja välja mõtlesin. Kampa ei ole. Meri oli küll purjeid täis, aga need olid kõik võõrad. Koos sõpradega sõites ei saagi sellest nii aru kui olulised kõik on. Vee peal oled nagunii üsna üksi, aga just see kui näed, kuidas omad midagi teevad, üks tuleb, teine läheb, keegi üritab mõnda manöövrit, keegi teeb katapulti, see on oluline ja hea surfipäev ei ole ilma selleta nii hea.

04.08.03 Ristna, Paabu laht, (lainelaud)
Saxo

Tuul oli üsna nõrk, kuigi lohemehed sõitsid. Purjega peale minna ei olnud mõtet. Aga vähehaaval kogus lainet. Martti õhutusel läksin Saxoga vette. Martti käis enne ja sai paar päris head triipu. Mina ei saanud üldsegi. Magasin alati õige hetke maha, nii et kui püsti sain oli juba liiga hilja ja ma vajusin lihtsalt sisse. Lained olid kole suured ka ja hirm tuli peale. No järve peal ei ole ju selliseid, mis jalad alt ära viiks ja laua käest lahti sikutaks. Pusserdasin seal vast tunnikese. Lõpuks hakkas külm ja ma tulin ära. Vedelesime natuke niisama, aga laine läks järjest ilusamaks. Lõuna paiku ajas Martti kalipso selga ja läks uuesti vette. Vaatasin mõnda aega tema sõitu ja väga kadedaks tegin, kuidas ta peaaegu iga kord püsti sai ja sõitis. Ajasin siis kah kalipso selga ja läksin vette. Nüüd tegime nii, et mina olin laua peal ja Martti hoidis lauda kinni ja ootas lainet. Kui laine tuli, siis ütles:"Mine" ja nii ma hakkasingi elu eest sõudma. Aga me sõitsime kordamööda, nii et kõik oli täitsa õiglane, ausõna. Enamasti läksin ma lauaga ümber või sain püsti ja kukkusin kohe vette või hakkasin radiaatorit kartma ja keerasin meelega laua kummuli. Me sõitsime seal skuutrite maabumiskoha juures, kus on poid radiaatorite külge kinnitatud. Aga ühe triibu sain püsti ka ja käima. Jepiii!! I'm surfing!! Päris-surf on ka ikka väga väga lahe. Hoopis mingi teine jõud, mis edasi lükkab. Siis hakkas Marttil külm ja ma jäin üks laintesse. Üksi on veid raskem ja palju häid laineid läks kaduma selle pärast, et ma ei saanud piisavalt ruttu lauale. Aga ühe korra sain veel püsti ja käima. Üks triip oli veel hästi lahe. Olin kõhuli, aga kiirus oli kuidagi suurem ja hästi mõnus.
Üldiselt olen oma esimese lainelauasõidupäevaga päris rahul ja ma arvan, et seda tahaks kunagi veel teha.

05.08.03 Ristna, Paabu laht
Aerial + Saxo

Nii uhke on päevikus surfikohaks Ristna kirjutada :) Minu esimene sõit Eesti surfiparadiisis ja ma olen ikka veel siin, mitte teel Rootsi poole. Kas pole see tore...
Juba eelmise päeva õhtul oli mul natuke jube ja ma tüütasin lõkke ääres kõiki oma küsimuste ja spekulatsioonidega lainetes sõitmise, krüssamise ja elusalt kaldale jõudmise kohta. Öösel nägin unes mingeid ülisuuri hiidlaineid ja muud säärast nii et hommikul oli mul väga halb olla. Kuigi tingimused tundusid õppimiseks viimase peal olevat ja üldse midagi jubedat ei paistnud, kartsin ma ikkagi vee peale minna. Lihtsalt neid jutte, et Ristna on ikka üks väga kole koht, on nii palju kuuldud. Asja ei teinud paremaks ka Martti märkused stiilis: "No, kas pesed veel viimast korda hambad ära?" ja muud seegusust. Terve hommiku jooksul jõudsin endalt mitu korda küsida, "Lais, miks sa seda teed?" Aga viivitasin, mis ma viivitasin, lõpuks tuli ikkagi vee peale minna. Ja suureks üllatuseks ei olnudki seal midagi õudsat. Täiega mõnus. Tuult oli parasjagu, varustus klappis, hoog oli hea. Taga olid lained kohutavalt suured. Vähemalt minu jaoks, kes ma tegelikult ainult järvechoppi olen näinud. Päris jube kui oled vees ja üritad purje õigesse asendisse saada või midagi ja äkki vaatad: mägi tuleb. Meil siin lõunas seisavad mäed ikka tavaliselt kindlalt ühe koha peal. Sõita oli küll vahva. Nagu kelguga üles-alla, üles-alla. Lahe! Väga hoopis teistmoodi kui järvel. Sõitsin üks triip korraga, sest lihtsalt jõudu jäi väheks. Pausid triipude vahel läksid üha pikemaks ja veestart tuli järjest kehvemini välja. Esimese triibu ajal tuli muide esimese korraga! Tegelikult oligi minu päevatöö ainult neli triipu. Aga ometigi olin lõpus sama väsinud kui Võrtsul terve päev läbi mütates. Veestardi ajal panin välja ka kogu oma jõunatukese, mis vähegi veel kusagil lihastes leidus. Ja selle ka, mida normaalses olukorras ei oleks leidunud, aga see situatsioon seal lainete vahel oli minu jaoks ikka väga ekstreemne. Väsinud peast ei kippunud enam lainete vahele mässama. Viimase kahe triibu ajal oli tuul tõusnud ka. Jaan läks juba Ripiga peale, mis iseenesest on märk, et miskit on teistmoodi kui tavaliselt ja tuleks ettevaatlik olla. Lõpuks istusingi kaldal ja vaatasin, kuidas teised kihutavad. Aga paha tunnet passimise pärast polnud sugugi. Oli hea meel, et ilusti elusalt kaldale jõudsin ja isegi eriti maad mööda kõmpides kõrgust ei pidanud võtma ja et Jaan ütles, et ma tegin väga uhket sõitu. Ja see oli ka hea, et tartlased kohale olid jõudnud. Nii väga hea.

06.08.03 Ristna, Paabu laht
Saxo+Aerial

Teine päev Ristnas. Hirmu polnud enam sugugi, kuigi tuult oli rohkem. Läksin peale juba nagu vana kala. Esimesel sissekukkumisel ehmatas mind vesi, mis oli ööga tõeliselt külmaks muutunud. Vaatasin igaks juhuks ringi, aga ühtegi jääkamakat, mis võiks sind puruks muljuda, siiski ei paistnud nii et üldiselt läks esimene triip ilusti. Ja edasi kohe ilma pausita teisele triibule. Esimene veestardi katse peaaegu õnnestus, aga kukkusin siiski vette tagasi. No pole hullu, proovin veel. Ja proovisingi veel ja siis veel ja siis veel... Need mõningad korrad kui lauale paariks sekundiks püsti sain, enne kui ta vastu tuult ära keeras, tundsin ainult kolejubedat tuulemüha. Vees, lainete vahel, vähemalt ei tundnud sellist tuult, mis hirmu peale ajaks. Käed hakkasid pikkamisi juba tundetuks muutuma. Aga ma ei andnud alla ka ja tegin ikka ühe stardikatse teise järel. Lõpuks sain peale. Nägin muidugi, et õigesse kohta tagasi saada pole isegi mõtet üritada ja valisin kaldal koha, kus maabuda. Ühe suure kivi juures, sest mul oli meeles, kuidas veivajad eile õhtul rääkisid, et suure kivi juures rohkem kive pole. Kaldale välja sõita mul ei õnnestunud. Käisin sisse ja hakkasin jälle veestardiga pihta. Ühe korra tundsin, et mast käis põhjas ära. Huhh kui jube. Katki siiski midagi ei läinud ja pärast seda ei julgenud ma enam purje oma suva järgi sikutada. Äkki tundsin pinda jalgade all. Maa! Maa! Jess! Sain jalad põhja ja tõstsin purje pea kohale. Kolm rulli tuli järjest selga ja oli tunne, et ühte kätt enam polegi ja teine kukub ka kohe küljest ära. Õnneks polnud need rullid vist eriti hullud, sest nad ei viinud mul jalgu alt ära või midagi. Loopisid ainult lauda. Varsti jõudsin kivide vahele, kus polnud enam murdlaine raasugi. Ja lõpuks vedasin kama liivale ja vajusin ise sinnasamasse kõrvale. Maa!
Kui ma silmad jälle lahti tegin oli Martti ka juba seal. Ta oli kiikriga vaadanud, et olukord on nigel ja tõttas kama päästma. Tahtsin küll oma "walk of shame"'i piki rannaäärt ise läbi teha, aga Martti ütles, et ma kraabin Saxo liiga ära ja võttis laua enda kätte. Mina vedasin siis purje. Kui lõpuks, pärast pikka ja rasket rännakut, tagasi teiste juurde jõudsime ja minu esimesed sõnad neile olid: "On küll häbi, on küll," ütles Juss, et kohati oli temalegi 4.4 paljuks jäänud. Martti läks sõitma (sama varustusega, millega mina käisin) ja mina jäin kaldale kindlas veendumuses, et selle päeva sõidud on nüüd tehtud.
Natukese aja pärast, kui Marttil oli taas puhkepaus, läksin ikkagi uuesti vette. Ees, kalda ääres oli mõnus flat ja ma tahtsin jibe'i proovida. Kohe oli väga hea katse, nii et ma läksin teist ka tegema. Ja nii ma siis tegin jälle ükshaaval triipe. Taha, lainete vahele, ei läinud. Jõudu polnud selleks piisavalt ja julgust ka mitte. Üks jibe'i katse jäi videole ka ja üks teine oli jälle väga väga napikas. Hetkeks oli isegi tunne, et nüüd, nüüd tuleb, aga ei tulnud. Tasapisi tuul tõusis. Mina kobisin lõplikult kaldale. Teised tõmbasid purjeid üha plangumaks ja olid ka järjest rohkem kaldal. Tallinna Tom pani hästi: "Kuu aega pole muud kui üks vingumine, et ei puhu. Mis te nüüd siin teete?" Urmas vastas selle peale, et see ongi hea. Istuda kaldal ja tunda, et tuul tõesti puhub. Lõpuks oligi umbes 20 metra. Istusin kaldal, vaatasin surfareid, kui mõni neist parasjagu vee peal oli ja mõtlesin, et maa ikka ruulib. Olin surfipäevaga väga rahul. Martti ütles, et mul tuleb küll 90% jibe'ist välja ja ilmselt teeks ma ta suure lauaga juba ära. Ma loodan kah.

07.08.03 Ristna, Paabu laht
Skate+Aerial

Viimane resipäev. Puhus vähem. Läksin küll Saxoga peale, aga ei saanud käima. Võtsin siis Skate'i, aga ikka ei olnud hea. Tuli välja, et Aerial on viimseni planguks tõmmatud. Lasin veids järgi. Nüüd oli normaalne. Mitte super, aga sõita sai.
Olin just kaldastardi teinud ja trapetsis kui äkki käis mingi kõmakas. Külm jutt jooksis südamest läbi. Käsi sinna, kus peaks olema uim. Huhh, vähemalt on ta alles. Keerasin laua teisipidi, kõik korras. Aga ikkagi, see oli mu esimene kord mõne kivi otsa sattuda ja väga jube oli. Haiget sain ka, sest lendasin põlvega masti pihta. Õnneks polnud ma sel ajal veel glissis ja see ilmselt mu uime päästiski. Läksin kohe allatuult lippude vahele sõitma. Seal ei tohiks vähemalt Paabu sõnade järgi märgistamata kive olla. Krüssamine oli raske. Paremal halsil välja sõites läksin üsna hea nurgaga, aga tagasi tulles lasin kõvasti allatuult. Lihtsalt ei saanud krüssata. Kogu aeg oli selline tunne, et kui vähegi kõrgust tahan võtta, käin selili sisse.
Kehv päev oli. Ei teinud mitte ühtegi jibe'i katset, nii et ma ei teagi, kas see oleks mul suure lauaga välja tulnud või mitte. Vesi oli veel külmem kui eile. Tegi haige pea jälle terveks, aga muidu suhteliselt ebameeldiv. Mul oli igatahes päris hea meel kui Martti veest välja tuli. Ronisin ise ka kaldale ja varsti hakkasimegi kodu poole sõitma. Päeva võib kordaläinuks lugeda sellepärast, et kõik terveks jäi. Muid vahvaid saavutusi polnud.

Reisiga jäin igatipidi väga rahule. Me saime sõita, saime glissata. Ma nägin esimest korda merelaineid. Ja sain aru kui vajalik on see, et vee peal on tuttavad purjed.

09.08.03 Räpina rand
Skate+Aerial

Jälle hea kodune Räpina. Alguses rigasin Expressioni ja sain ühe päris mõnusa triibu, aga siis vaikis ära. Istusime tükk aega kaldal. Tasapisi hakkas uuesti puhuma. Võtsin Aeriali, mis oli hea ja paras. Tegin järjest jibe'i katseid. Alguses olid ootused väga kõvad, sest tingimused täpselt õiged. Suur laud, väike puri ja piisavalt tuult. Aga, mis tulemata jäi, oli see basic manööver. Isegi ühtegi väga head katset polnud. Ristna "jibed" olid palju paremad. See-eest kõrguse võtmine õnnestus nüüd paremini ja ma ei pidanudki väga palju kõmpima või ujuma.
Ma ei tea, kas ma tahaks pigem sõita Ristnas või Räpinas. Ristna oli huvitav ja ekstreemne, aga Räpina on jälle kindel ja turvaline. Omamoodi lahedad on mõlemad.

10.08.03 Räpina rand
Skate, Saxo, Expression, Aerial

Kui me kohale jõudsime oli tuul just ära kukkunud. Istusime niisama ja ajasime teistega juttu. Eemalt aga lähenes suur ja ähvardav pilv. Veidi enne puhangu kohalejõudmist hakkasin Aeriali rigama. Puhang jõudis kohale siis kui ma kalipsot selga hakkasin ajama ja kui ma valmis sain, siis oli tuul juba puhumise lõpetanud. Passisime edasi. Mõne aja pärast tõstis veidi ja saime vette. Tuul oli väga kahtlane. Puhanguline ja muutis kogu aeg oma suunda ka. Sellepärast väga mugav sõita polnud. Varsti vaikis ta jälle veidi. Võtsin Expressioni ja tegin sellega paar triipu. Suur puri on ikka suur puri ja pärast Aeriali seda enam eriti ei taha. Varsti hakkas jälle rohkem puhuma ja võtsin jälle Aeriali. Jibe'i katseid tegin päris palju, aga välja ta ikka ei tule. Iga kord enne katset keskendun ma mingi osa peale, mis mul parasjagu meeles on. Näiteks, et "lase keha ette" või "keera lauda". Tänu sellele pingutan ma enamasti mingi asjaga üle üle. Kui mul on meeles keha ette lasta käin tavaliselt teisele poole sisse. Ja üks katse, kui mul oli meeles, et "keera lauda" lõppes sellega, et vette kukkudes oli laud teinud ära terve ringi ja jälle samal halsil. Aga oma suureks rõõmuks panin täna tähele, et veestardid tulevad peaaegu kõik puhtalt välja. Mõni juhuslik ebaõnnesutmine on sees, aga üldiselt on väga ok. Sileda vee rõõmud. Vahepeal kustus tuul jälle ära. Tiksusin siis niisama ja keerutasin purje. Üks helitäkk tuli välja ka. Proovisin clew-first kaldastarti. Kohe esimene kord sain peale ja purje ka ilusti teisipidi vahetatud. Aga pärast enam ei tulnud kordagi.
Varsti tuli tuul lõuna pausilt tagasi, nagu Alar ütles, ja läks üha kõvemaks. Skate'il oli juba selline laks peal, et ta ei suvatsenud enam üldse vees püsida. Muidu oleks see ju päris vahva, aga suur laud hakkab siis hirmsasti jalgu väänama kui ta ainult õhus on. Võtsin Saxo. Tuul läks üha tugevamaks. Martti proovis ka Saxot ja Aeriali. Sai vabalt käima ja ütles, et minu jaoks on liiga kõva tuul. Häh, ma olen isegi ju isegi Ristnas sõitnud ja puha :) Tegelikult on asi selles, et meil on ainult üks väike laud praegu. Aga ma tabasin selle ära ja ütlesin, et lähen teen ainult ühe väikse triibu. Tegingi ja siis veel ühe. Jõudsin enam-vähem samasse kohta tagasi, kust alustasin ja selle üle on mul küll hea meel. Eelmine kord kui Räpinas täiega laksas, siis läks mul enamik aeg kaelani vees jalutamisele. Hoolimata sellest, et tuult oli kõvasti, ei lennanud Saxo nii nagu tavaliselt. Pärast ütles Kolk, et ma lasen suure osa tuult purjest välja. Ma arvan, et mul on sõiduasendis mingi suur viga, aga ma ei tea, mis see on.
Ja veel aitähh Kolgile jalaaasa eest. Nüüd on mul Skate'il mõlemad tagumised aasad normaalsed, nii et saab ikka jala ka sisse panna.

15.08.03 Saadjärv
Skate+Expression 6.2

Kõige puhangulisem ja imelikum tuul. Kord täisgliss, kord ürita purje kuidagimoodi püsti hoida. Vahepeal isegi tundus, et peab kaldale tagasi ujuma, sest tuult lihtsalt ei ole mitte raasugi. Järgmisel hetkel aga jalad aasas ja katsu ainult, et peal püsid. Pealpüsimine on aga õigete jalaaasadega lihtne ja minul on need nüüd viimase peal. F2 ja JP. Varem oli mul JP asemel Fanatic ja parem halss vasakust alati kehvem. Aga nüüd, nagu imetrikk, pole enam mingit vahet. (Ei, Extreme ei maksa mulle. Ja jutt käib ainult aasadest, mitte muust varustusest ja üldse, F2 ja JP on täiesti ühesugused.) Esimesed aasad on Fanaticud, aga need on head küll.
Harjutasin veel helitäkki ja nosetäkki. Avastasin, et kui helitäki ajal võtta ühe käega hästi masti lähedalt kinni, sealt, kus juba kumm on, siis on purjeflippi lihtsam teha. Proovisin seda nippi ka jibe'is, aga käe liigutamine rikkus hoo ära. Sellele vaatamata tegin täna oma esimese jibe'i!! See oli küll rohkem mängu-jibe, sest Saadjärv on absoluutselt täiesti sileda veeline koht ja poole keeramise pealt kukkus laud glissist ära ka. Sellegi poolest tuli jibe välja ainult üks kord ja see annab talle veidi väärtust juurde. Rõõmustada igatahes sai küll ja terve järgmise triibu ma huilgasin, kilkasin ja karjusin. See triip lõppes katapuldiga ja kui pea jälle veepinnale sain oli Skate millegipärast kuri ja virutas mulle oma ninaga lataki vastu nägu. Praegu on silma alt päris paistes ja valus.
Tänane surfipäev oleks äärepealt ära jäänud, aga lõppeks oli ta ikkagi päris tore. Mõnikord võib ju Saadjärvel täiesti sileda vee peal ka sõita. Kuigi natuke tahaks juba jälle merele

25.08.03 Räpina rand
Saxo+Aerial

Täna hommikul pidime startima Ristnasse. See oli väga kindlalt ära otsustatud. Aga hommikul levisid kuuldused, et Ristnas üldse sõita ei saa ja kõik tiksuvad või on läinud ära paremaid jahimaid otsima. Niisiis vaatasime me prognoosid üle ja startisime.. Räpinasse. Tee peal ei puhunud üldse ja ma ei uskunud, et Saxoga sõita saab, aga ma eksisin kõvasti.
Sõita oli nii hea, et seda pole võimalik kirjeldada. Senise elu parim surfipäev. Start, tsahh, paugust käima, kiiresti kiiresti, lennates üle vee, laine, hüpe, veel üks, edasi.. lahe! Kõik oli hea, kõik sobis. Ma arvan, et tegin täna esimesed hüpped, mille kohta võib hüpe öelda.
Tuul oli küll väga ühtlane, eriti alguses, kuid tasapisi ta tõusis ja kohati oli päris kõva ülepurjestus. Veestart läks raskeks. Proovisin siis seda nippi, et panna juba vees mõlemad jalad aasa. See töötas ja kohe läks palju lihtsamaks. Kõrguse võtmisega ei olnud ka mingit probleemi. Enamus aega üritasin ma niipalju vastu tuult sõita, et Saxo ometi natuke kiirust maha võtaks. Nii, et isegi kui ma jibe'i katse ajal alla vajusin, olin järgmise triibuga jälle õiges kohas tagasi.
Pusserdasin vahepeal kalda ääres vesti kinni panna. Viljar sattus kuuldekaugusse ja hõikas, et küll läks rajuks. Ma olin päevast nii vaimustuses, et mõtlesin: "oo.. jee.. lahe.." ja läksin järgmisele triibule. Sõita oli veel enam-vähem ok, aga tagasisaamine osutus raskemaks kui ma oodanud olin. Puri oli valepidi ja kui ma ta õieti sain, lendasin üle laua ja siis läks puri risti vee alla ja kui ma ta jälle kätte sain keeras laud ennast tagurpidi ja siis vajutas puri mind vee alla ja siis ma tõmbasin vett kurku ja läkastasin mis kole ja nii edasi ja nii edasi.. Olin kole väsinud ka ja tundus, et ma ei saagi enam tagasi. Lõpuks sain selle hea uue "jalad vees aasadesse" nipi abil peale. Ei püüdnudki krüssata või midagi, tahtsin ainult kaldale. Jalgade all Räpina mudast kallast tunda oli ka hea. See viimane triip oli nagu täpp i'le ja muutis päeva veelgi paremaks. Nüüd oli hea meel mitte ainult selle üle, et oli hea surfipäev olnud vaid ka selle üle, et ma olen elus ja ei pidanud kusagilt kaugelt järvelt ujudes tulema või ootama kuni lained mu kaldale kannavad.
Selles mõttes oli ka mõnus, et hirmu ei olnud üldse. Mere peal ei julgeks ma ennast nii rootsuks sõita. Räpinas on hea ja kindel. Ma tean, et tegelikult ei juhtu midagi isegi kui midagi läheb katki või läheb tuul nii kõvaks, et ma ei saagi välja. See on küll ebamugav ja ilmselt pean ma siis pikalt kõmpima või taluma palju piinlikke olukordi kui Martti või keegi mulle järgi sõidab, aga ei ole kuigi tõenäoline, et ma kuhugi päris minema triivin või kama kapitaalselt ära lõhun. Mõnes mõttes pole seal mingit vahet, kuid teisalt annab see teadmine hea kindlustunde.

05.09.03 Peipsi, Räpina rand
Skate + Expression 6.2

Nii palju aega on ilma surfita mööda läinud. Kui hea oli jälle vee peal olla. Surfihooaeg pole ikka sugugi veel läbi, kuigi vahepeal, kooli ja kõige muu kõrval tundus, et lõpp hakkab juba tulema. Häh, pool hooaega on ju ees ja hakata asju kokku panema on ikka veel väga vara.
Jänes oli peal, aga tuult üsna vähe. Enamus ajast siiski gliss. Imelik on selle suure purjega glissamine. Vahepeal kiirust nagu polegi, aga laud on glissis ja saab sõita korralikult aasades ja trapetsis. Proovisin kogu aeg täiega purjele toetuda ja ilmselt seetõttu glissasin ka rohkem. Et purjele toetumist harjutada tegin pidevalt trikki, mida tänu meedias avaldatud materjalidele, tuntakse Lõuna-Eestis Tige trikina. Päris hästi tuli välja, vähemalt kolm sekundit :) Ja sain juba vabalt sõita ühe käega ja teisega samal ajal lehvitada.
Kuna tuult oli väga vähe proovisin jälle uutmoodi veestardi variatsiooni. Nii, et hoiad esimese käega mastist ja tagumisega poomist. Tuli ilusti välja küll, aga see on kole raske. Pärast lõõtsutasin tükk aega. Tegelikult on vahepealne surfipaast vist üsna hästi mõjunud. Helitäkke tuli päris mitu ja ühe korra isegi kolm korda järjest. Osad puhtad, osad koperdavad. Kõige uhkem oli siis kui glissasin järvele, tegin puhta helitäki ja glissasin tagasi. Voila! Tunne oli nagu oleks ma mingi osav :)
Martti tahtis poosetada ja üritas ümber minu sõites jibe'i teha, aga käis sisse :) Karjusin siis Koba! nii kõvasti, et kurk jäi valusaks :) Aga pärast sai Martti selle kõik välja elada Taavi peal, kes alustas täna lohemehe karjääri ja pani kogu veeäärse seltskonna oma seiklustele kaasa elama. Taavi kirjutas sellest päeviku ka, aga ta tohm kirjutas inglise keeles. Justnagu keegi seda inglise keeles loeks. Kas siis sellepärast käis Kristjan Jaak jala Riias ära? :) Nojah, aga Taavi päeviku eestikeelse versiooni saab siit.

15.09.03 Vääna-Jõesuu
Saxo+Aerial

Nii, nüüd on minu surfielus vist mingi murdepunkt või verstapost kätte jõudnud.
Mina, Lais, olen Vääna pesumasinaga pestud. Nojah, nad rääkisid küll, et seekord mingit hullu pesumasinat polnudki ja lained olid lahjad, aga mulle kõlbas vägagi.
Juba esimesed hüpped olid sellised, milliseid ma pole varem saanud. Alguses nii käiski, et sõitsin vahusse sisse, esimene hüpe läks ilusti, teise hüppega kukkusin glissist ära ja kolmas laine lükkkas mind ümber. Lõpuks avastasin, et jalad on kasulik juba vees aasadesse toppida. Selleks ajaks kui veest välja saad on laud juba glissis ja kiiruse kogumiseks jääb rohkem aega. Kahjuks avastasin selle nipika alles siis kui olin juba paar tundi vees mässanud ja värske jõud otsas. Aga niimoodi sain lõpuks vahu seest välja ja tahapoole. Mul oli meeles üks jutuajamine, kui Martti ütles, et kui rämbist täiega üles paned, siis ei juhtu midagi, aga kui põnnama lööd, siis kukudki ja saad haiget. Ega ma ei osanudki eriti karta ja sain nii lahedaid hüppeid, aga siis tuli ette üks suurem rämp. Olin oma olukorrast päris vaimustuses ja panin sealt ka täiega üles. Vett pritsis silma ja kui ma jälle nägema hakkasin, olin parasjagu õhus ja veepind oli kuidagi liiga kaugel. Appi! Aga enne kui paanika jõudis tekkida sadasin alla. Kael paindus nagu joonlaud ja pea käis millegi kõva vastu, masti või laua või mu enda selja. Võttis natuke aega enne kui aru sain, et mis värk on. Hakkasin veestarti tegema. Puri oli muidugi kõige ebamugavamas asendis ja selle väljakangutamine võttis mu isegi kahanenud energiavarudest veel päris palju ära. Kui lõpuks laua ja purje õieti sain tuli laine pähe ja lükkas kõik jälle valesti. Hulpisin ja mässasin siis nii kaua kuni jalad põhja läksid ja tuli kalda äärt mööda koduteed alustada. See oli mu senise elu toredaim "walk-of-shame." Kõik varustus oli terve, pea enam väga hullusti ei valutanud ja tuju oli megahea. Räpinas toimusid mu kaldaäärsed jalutamised kaelani vees, aga ometi oli seal palju lihtsam. Vähemalt ei pidanud oma laua pärast vetevanaga võitlema, aga nüüd kõndisin umbes põlvesügavuses ja aru ma ei saa, kuidas nii madalas nii kuri laine saab olla. Mingist puhkamisest kõmpimise ajal küll jutttugi polnud. Tuli vaadata, et ikka terve kamaga tagasi saaks. Aga muudkui irvitasin, sest lihtsalt nii hea oli.
Kas ma jäin päevaga rahule? Rumal küsimus vist :) Päevaga jäin super-rahule. Oma oskustega mitte niivõrd. Aga tunne oli pidevalt mega ja ma kaifisin olukorda peaaegu kogu aeg. See vist ongi SEE, kas pole? :)

P.S. ärge nüüd arvake midagi. Ega see päevik põhineb tegelikult ainult ühel triibul, sest enamuse ajast ma ikka hulpisin vees. No mis Vääna see oleks kui minusugune seal hakkama saaks. :)

18.09.03 Pärnu-Rannahoone
Saxo+Aerial

Pärast pikki kõhklusi ja veel pikemat autosõitu jõudsime lõpuks Pärnusse. Tuul oli otse sisse ja just äsja ka natuke kukkunud. Puhus umbes 9 keskmist. Imelik oli linnas vee peale minna. Ilmselt lõunamaal ongi alati nii, aga meil pole tavaliselt rannas kedagi peale surfarite. Pärnus oli küll igast rahvast, joosti või sõideti jalgrattaga või jalutati niisama. Ilm oli ilus ka. Hästi soe ja päike paistis.
Sõita oli küll täiesti mõttetu. Laine ei olnud nii jõuline kui Väänas ja eriti raske polnud, aga oli lihtsalt tüütu. Pidev krüssamine. Võib-olla oleks taga parem olnud, aga ma ei saanud nii kaugele välja, et tihe lainetus ära oleks lõppenud. Tuju ei teinud paremaks isegi see, et ma ei olnud ainuke ukerdaja vees.
Väga kaua ei jõudnud ega viitsinud pusserdada, nii et paari tunni pärst tulin kaldale ära. Istusin ja puhkasin. Pikapeale hakkas jahe ja kuna jõud oli vahepeal natuke tagasi tulnud, läksin uuesti vette. Väga õige otsus. Tuul oli natuke tõusnud ja sõita palju parem. Enam ma ei pressinudki välja vaid sõitsin niisama piki kallast. Selliseid õhulende nagu Väänas muidugi teha ei saanud, aga väikeseid hüppeid sai ja päris ilusaid katapulte sai ka. Lendasin puusaga vastu masti ja ribidega poomi otsa ja põlvega vastu lauda ja ühe jibe'i katse ajal jäin jalgapidi aasa kinni, mille peale jalg väändus kahekorra ja kui laine ka selga tuli siis veelkord kahekorra. Nii et kui lõpuks veest välja tuikusin oli igalt poolt päris sinine ja valus.
Kui surfipäev oleks piirdunud esimese veeskäiguga, siis oleks ta olnud kehva. Teine kord oli palju palju parem ja seetõttu jäi ka mõnus tunne sisse. Uued surfikohad on ikka huvitavad, aga lemmikkoha tiitlile Pärnu küll ei kandideeri.

19.09.03 Vääna-Jõesuu
Saxo 85l +Aerial 4.4

Ühe nädala jooksul juba teist korda Väänas. Tuul oli enam-vähem samast suunast kui esmaspäeval ja umbes sama tugev ka, vast umbes 10 m/s. Pärastpoole kukkus veidi. Sõita oli seekord veel lahedam. Kuigi eilne Pärnu päev oli haledalt ära väsitanud, sain esimese korraga kohe välja. Võib-olla olid tingimused lihtsamad või olin ma ise vahepeal osavamaks muutunud. Ma arvan, et ma olen vahepeal osavamaks muutunud :) Sõitsin kohe kaugele-kaugele. Ma olen harjunud sellega, et ei pea ise tagasipööramise peale mõtlema, sest tavaliselt teen ma mingi hetk katapuldi ja enamasti on just siis ka õige aeg tagasi pöörata. Seekord aga ei juhtunud ühtegi katapulti tulema. Lõpuks pidin ikkagi ringi keerama, aga sinna tahapoole ma sõitma jäingi. Oli hea, sest seal ei olnud palju teisi sõitjaid, kelllele ma oleks ette jäänud ega ohtu sissekäimise lõpetuseks murdlainesse sattuda.
Ei mõelnud mitte millelegi, lihtsalt sõitsin ja kaifisin nii nagu ei kunagi varem. Tõdesin taas, et meri on midagi hoopis muud kui järv. Lained on lahedad. Hüpata on lahe. Eriti siis kui maandumine ka välja tuleb ja haiget ei saa. Varsti hakkas eilne kõva surfipäev ennast tunda andma ja jõud sai otsa. Muidugi just sel hetkel kui ma parasjagu vees olin ja veestarti teha tahtsin. Mässasin tükk aega, aga lõpuks sain ikka kuidagimoodi kaldale ja ei olnudki selle sumamisega eriti jubedalt kõrgust kaotanud. Või noh, eks ma olin muidugi allatuult vajunud, aga see ei olnud üldse tähtis.
Puhkasin natuke ja läksin teisele triibule. Välja sain jälle peaaegu esimese korraga. No tegelt ma kukkusin kolm korda sisse ka, aga kaldale ära ei tulnud ja lõpuks sain minema. Selle korraga kaotasin palju kõrgust ja ei saanud veestardiga ka nii ruttu hakkama, kui oleks pidanud. Lõpuks tulingi maale üsna kaugel. Vedasin kama ja tundsin iga ihurakuga, et olen õnnelik. Päike ja tuul ja meri ja kui ma lõpuks tagasi autode juurde jõuan, siis inimesed, kes mulle meeldivad. Muu ei olegi oluline. Ühesõnaga, surf on lahe ja aftersurf Tige residentsis ka :)

25.09.03 Vääna kivide juures
Saxo (85l) + Aerial (4.4)

Juba kaldal pealt oli näha, et tänased tingimused on raskemad. Tuult vähem ja rull suurem. Mõtlesin alguses, et kui hull see ikka olla saab. Varemgi mitmesuguseid tingimusi näinud. Mu optimism kadus umbes pärast viiendat pesumasinast välja ronimist ja kama kivide juurest tagasi lohistamist. Urmas tegi selle kohta vahva kommentaari, et: "Sul on vist küll iga kord positiivne emotsioon kui tagasi kaldale saad. Näed, üks mast jälle nagu maast leitud."
Kalda all oli tuult vähe ja korralikult glissi ei saanud. Algul proovisin ikka iga hinna eest glissi saada, mis lõppes sellega, et tuli trapesis välja tiksuda. Järgiandmisruumi jäi väheks ja iga kord käisin üle laua vette. Siis vaatasin, et Taavi tiksub välja ilma trapetsita. Proovisin ka nii. Oli märgatavalt parem ja enamasti jõudsin päris kaugele, aga enne päris välja jõudmist sattusin ikka mõne koletisega vastamisi ja see lükkas mind ümber.
Vahepeal tuul natuke tõusis, nii et kui hästi läks (või kui osav olid) sai kalda ees ka glissi. Järjekordse vette mineku ajal nägin Pennyt, kes oli ka väljapoole teel. Mõtlesin, et olen hirmus kaval ja lähen täpselt Penny järgi. Teen nii nagu ta teeb ja saan ka välja. Esimesest lainest hüppas ta üle. Mina järgi. Teine laine oli natuke suurem. Vaatasin huviga, kui kõrge hüppe Penny teeb, et panen vaimu valmis. Aga võta näpust. Oli hoopis viuh ja kukerpall. Minust mingi 10 meetri kaugusel toimus F-asi. Ma jäin suu ammuli vahtima, mille peale seesama F-laine pühkis mind rulli sisse. Penny aga kadus silmist.
Päeva nael oli minu jaoks see, et ma ühe korra ikka välja sain. Laveerisin glissi ja tiksumise vahel ja endalegi üllatuseks jõudsin nii kaugele, kus murdlaine ära lõppes ja kelgumäed hakkasid. Päris tore oli. Üles ja alla ja hüpped ja muu kavasse kuuluv. Mõnikord murdusid ka tagapool üksikud lained. Oli ikka jube küll kui mõni mürakas täpselt minu juures omale valge vahu peale tekitas. Neid oli siiski üsna vähe.
Ma ise olin väsinud. Pesumasinas müttamine oli jõu ära võtnud ja nüüd ei jaksanud enam väljas sõitmist kaifida. Tulin kaldale tagasi ja maabusin kaugel-kaugel kivide vahel. Varustus oli ka nii kole raskeks muutunud, et pikk "walk-of-shame" tuli kaks korda läbi teha. Kõigepealt puri ja siis laud kaenlas.
Puhkasin natuke ja läksin uuesti pusserdama. Võhm oli otsas ja ei olnud sellist tunnetki, et millegiga võiks veel hakkama saada, kuigi minu meelest olid tingimused mõnusamaks läinud. Vähemalt tuult oli rohkem.
Päeva tulemus: neli tundi pesumasinat (loputus ja tsentrifuug hinna sees) ja üks triip. Kordaläinud päev.

P.S. läksin õhtul koos kursakaaslastega peole. Olin oma surfipäevast nii emotsiooni täis, et üritasin kõigile, kes vähegi kuulasid, seletada, kuidas ma lainetes mässasin ja kui suur ikka rull oli jne.. Mind vaadati kui kohtlast: "Eee.. väga vahva tõesti. Aga, ee... mis põhjusel sa seda teed?" Mille peale mina vaatasin neile arusaamatu näoga otsa ja vastasin uue õhevil seletusega glissist, hüpetest, väänast ja pesumasinast. "Külma ilmaga külmas vees, kus murdlaine loobib sind nagu käkerdist sinna, kuhu tahab? Eee.. jah, tore hobi sul, Lais"
No, kuidas saab neile selgeks teha kui vahva see on?

27.09.03 Peipsi, Ninaküla
Skate (114) + Aerial (4.4)

Alguses oli enam-vähem. Noh, sõita sai. Tasapisi läks tuul nõrgemaks ja puhanguliseks. Kord on täislaks, kord ei tõsta veest välja. Aga lained on Ninas päris vahvad. Nagu merel ainult et väikesed. Kohati tekivad päris mõnusad trampliinid ja üldse on üsna ok. Aga kiirust jäi väheks. Puri oleks võinud umbes ruudu võrra suurem olla. Jibe'i ei saanud ka sellepärast eriti harjutada, et kiirust polnud. Üks katse oli veidi parem, aga puhtalt välja ikka ei tule. Täna läksin kuidagi eriti kurjaks kui midagi välja ei tulnud ja ütlesin päris mitu rumalat sõna. Mul on väga piinlik, ausõna.
Aeg hakkab tasapisi otsa saama. Eks näis, kas jibe tuleb sel hooajal veel ära või mitte. Selle peale võiks täitsa panuseid teha. Ja ma ei tea küll kummale poolele ma ise pakuks.
Helitäkki üritasin ka, aga tehnika on päris nigelaks läinud. Paremal halsil ei saanud ikka üldse lauda ära keeratud. Vasakul halsil oli natsa parem.
Tegelikult oli tänane päev üsna vilets. Aga kui selline päev oleks sattunud olema keset tuulevaikset suveperioodi, oleks ma seda väga toredaks päevaks pidanud. Selle kohta vist öeldaksegi relatiivsus.

21. 11. 03 Lõpetamine Kuutsemäel

Surfihooaeg Lõuna-Eestis sai nüüd ka ametlikult läbi. Ja nüüd on vist õige aeg teha kokkuvõtteid ja plaane, eks.
Minu teine hooaeg - 44 surfipäeva.. Mida ma siis saavutasin? Kui vaadata kevade päevikuid, siis tuleb üllatusega tõdeda, et hmm.. kevadel ma ei sõitnud isegi mitte aasades veel. Ja kartsin Võrtsu kõva tuult :) Praegu tundub küll nagu oleks see aeg ikka väga väga kaugel. No nii aastate taga. Ja see tundub ka naljakas, kuidas ma veestardiga mässasin ja kuidas see täiesti võimatu tundus :)
Aga sügisest oli muidugi Vääna see, mis meelde jäi. Tegelikult on igalpool hea sõita kui tingimused on õiged. Aga Väänaga on see asi, et ta on legend ja sellepärast on seal sõitmisel mingi eriline aura ümber. Ma olin ikka väga väga õnnelik kui Vääna rullist läbi sain. Vahepealne areng on näha küll ja seda ma peangi suurimaks õnnestumiseks sel aastal. Aga ma mõtlen, et jibe'i oleks lõpuks ikka juba pidanud tegema. See, et ma jibe'i ei tee on jällegi suurim ebaõnnestumine :(
Lubadus tuleb vist ka ikka anda. Ma luban... ma luban.. ma luban, et ma teen järgmisel aastal jibe'i ka mujal kui Saadjärvel. Ja veel luban, et üritan rohkem merel käia. Ja ühe ebareaalse täitumisega lubaduse tahan ma ka anda, muidu on ju igav, kas pole. Ma tahan lubada, et ma tõmban peale :)
Ja nüüd läheb mul meel kurvaks, sest hooaeg on läbi ja kevad veel nii kaugel. Nii, et ma lõpetan viimase sissekande oma surfipäevikusse parem ruttu ära.
Ja tegelikult, uus surfihooaeg on ju vasti jälle käes. On ju!?!

Küllap me kunagi kohtume veel...

05.12.03 Võrtsjärv, Trepimägi
Skate + Aerial

See ei ole võimalik. Kui ma õhtul linnas kõndisin mõtlesin, et see ei ole võimalik ja praegu tundub mulle, et see ei ole võimalik. Aga on! Ja see ei olnud unenägu. Seda tõendab minu märg kalipso ja meie kuivama toodud surfikama täis kodu. Eile oli surfipäev!
Täiesti ilma ette planeerimata. Lihtsalt hommikuste pannkookide ajal vaatas Martti aknast välja ja tähendas: "Puhub," ja natukese aja pärast: "Päris hästi puhub:" Ja siis tegid kaks surfipaastu kuud ja lootusetu tunne tuleviku suhtes oma töö. Mina läksin põlema, et davai, davai, lähme! Ja Martti ei suhtunudki skeptiliselt nagu tavaks vaid võttis sõnasabast kinni ja tunni aja pärast vurasime me, kamad katusel Võrtsu poole.
Juba Tartu piiril tuli mul süda kurku ja hakkas seal peksma. Kõvasti, kõvasti, otsekui tahaks tulla välja vaatama, kas ikka puhub. Puhus küll. Me ei olnud isegi mitte ainukesed purjed vee peal. See tundus uskumatu, aga juba enne meid sõitis üks puri. Tegelikult oli kõik uskumatu. Purje rigamise ajal korrutasin ma pidevalt: "Ma rigan purje." "MA LÄHEN SURFAMA!" Ja ei uskunud seda :)
Kalipso toppisin selga autos umbes poole ruutmeetri suuruses vahes. Selle rabelemisega hakkas päris soe. Teipi meil polnud, nii et midagi kinni teipida ei saanud, aga kilekotid toppisin sussidesse ja põlvikud jätsin jalga ja kalipso all oli kapuutsiga vest ja üks tavaline polo. Kindad oli altminek. Toppisin üksteise otsa õhukesed sõrmikud, kollased kummikindad ja lahtised käpikud. Sõrmi liigutada eriti ei saanud ja käed olid jube kohmakad. Vahepeal tuli Viljar vaatama, mis me teeme kah. Sai selgeks,et nii ikka ei saa, et saadad listi sõnumi ja ise poed sooja teki alla tagasi ja irvitad pihku. Kontroll on kõva! :)
Lõpuks sain ennast sisse pakitud ja läksin vette. Esimene triip oli.. uhh.. see oli ekstaas, see oli nirvaana, see oli.. no ma ei tea.. äge! Päike paistis ja ise olin veel kuiv ja mul oli soe ja ma glissasin täiega. Detsembrikuus! Ümberpööramine oli küll veids raske, ikka nende kohmakate sissepakitud käte pärast, aga üldiselt läks kõik hästi. Kuni ühe väga ebaõnnestunud triibuni. Kõigepealt läks mul tükk aega, et ennast ümber pöörata ja tagasi sõitma hakata. Vajusin sellega natuke allatuult. Mitte oluliselt palju ja sellest poleks midagi olnud kui mitte poleks väga ebasobival hetkel tulnud tuuleauku. Kukksusin glissist ära ja paari sekundi pärast olin kõrkjates. Ja kohe üsna kaugel kõrkjates. Hüppasin vette, aga põhja puudutasin ainult varbaotstega. Sellest polnud mitte mingit abi. Ja kõrkjad olid mul käte ümber ja kõhu ümber ja mähkisid mu purje enda sisse ja hoidsid lauast kinni. Ma rabelesin ja rabelesin ja läksin üha rohkem paanikasse. Aga siis tuli mulle meelde kusagilt surfiklassikast loetud lause, mis soovitab paanika ära lõpetada ja natuke mõtelda. Tegingi nii, aga see ei aidanud mitte midagi. Rabelesin siis edasi. Lõpuks sain juba kõrkjatest peaaegu välja, aga siis tuli paar suuremat lainet ja ma olin tagasi seal, kust alustasin. Hakkasin juba kangeks jääma ja silme ette tulid pildid, kuidas mind paari tunni pärast leitakse ja isegi mu laip jääb kole ja sinine. Kuna laibaks saamine ei lähe minu lähimate tulevikuplaanidega kuidagi kokku jätkasin meeleheitlikku ujumist ja kama sikutamist ja pillirooga võitlemist. Muidugi kaalusin korraks ka võimalust kama maha jätta ja ise minema ujuda, aga mõte pärastisest kamapäästmisoperatsioonist ja Martti mõnitamisest, mis sinna juurde kuuluks, hoidis mind tagasi. Lõpuks sain igatahes seal kõrkjate vahelt minema ja sõitsin tagasi randa (isegi enam-vähem õigesse kohta). Käed pidid küljest ära kukkuma ja ma olin rampväsinud. Vedasin kama kaldale ja kiskusin kalipso seljast ära. Naljakas on see, kuidas prioriteedid vastavalt aastaajale muutuvad. Suvel ma ikka üldiselt üritan riiete vahetamisel jälgida, et ei oleks, noh, sündsusetu :) aga kui on niipalju külm, siis on oluline ainult see, et ruttu kuivad riided selga saaks - muu on suva.
Siis istusin autos ja vaatasin, kudas Martti sõidab. Ja juba 5 minuti pärast kahetsesin, et ma nii kärsitu olin olnud. Tahtsin vette tagasi! Oh, ma oleks võinud ju käed üles soojendada ja siis tagasi minna. Arutasin juba endamisi, kuidas oleks võimalik märga kalipsot võimalikult valutult uuesti selga ajada kui Martti ka ära tuli. Tal olid samuti sõrmed liiga kangeks jäänud.
Üha tugevnevas lumesajus panime surfiasjad kokku ja olime mõlemad megarahul ja õnnelikud. Surfipäev! Äkki ei pea ka järgmisega kevadeni ootama :) Kui mul oleks mingi hea lahendus käte jaoks ja normaalne pikkade varrukatega kalipso ja autol vähemalt mingigi küttesüsteem, siis astuks ma küll talisurfarite ridadesse. Tegelt piisaks vist isegi ainult headest kinnastest..

08.12.03 Saadjärv
Saxo + Aerial

Hommik oli külm ja kole ja ainuüksi mõte sellest, et peaks vee peale minema ajas vastikud külmavärinad ihule. Aga kui tule pliidi alla sai ja natuke sooja teed ka, siis läks olemine mõnusaks ja tundus,et võiks sõitma minna küll. Saatsime listi teate (talvel on seda kuidagi eriti tore teha) ja startisime Trepikale. Auto vist ei tahtnud täna järve äärde minna, sest ta paukus ja urises ja vahepeal keeldus üldse liikumast. Olime umbes Rannus kui ma kommenteerisin meie auto sõidukiirust, et: "Kui Lustitiim järve äärde jõudis, oli vesi juba ära jäätunud." Kahe sekundi pärast helises telefon ja Alar ütles, et Trepikal on umbes 100 meetrit paksu jääd. Me ei uskunud, et asi võib nii hul olla ja pidasime plaani, kuidas ma lähen oma kõva Saxoga ees nagu jäälõhkuja ja teised võivad mulle siis järgi tulla. Kohale jõudes aga selgus, et nii lihtsalt see siiski ei käi. Jää oli liiga paks, et sealt läbi sõita ja liiga õhuke selleks, et ta inimest kannaks. Mingit võimalust vaba veeni jõuda polnud. Polnud midagi parata, leppisime kokku, et kohtume Saadjärve ääres ja asusime tagasiteele. Ikka tasa ja targu 50-70 km tunnis, sest auto lihtsalt ei olnud nõus kiiremini sõitma. Lõpuks jõudsime ikkagi Tartusse ja kuigi olime mõlemad veidi kahevahel sõitsime siiski ka Saadjärvele edasi. Arvasime, et Alar on juba seal, aga ei olnudki. Alles pärast tuli välja, et oli vaatama läinud, kas Auras puhub. Vist ei puhunud.
Saadjärvel aga puhus täiega nii, et me panime väikesed kamad. Algus oli jälle hea. Tegin jibe'i katseid ja päris lõbus oli. Üks kord lõppes see nii, et laud oli külili ja mina istusin laua külje peal. Ja üks teine lõppes nii, et laud oli juba teisel halsil ja mina olin põlvili laua peal, puri ilusti õigetpidi käes.
Vesi oli külmem kui reedel, aga sõita mõnusam, sest sõrmi sai paremini liigutada. Täna ma lahtseid kindaid ei pannud. Ainult õhukesed sõrmikud ja kollased kummikindad. Teipisin küll korralikult kinni, aga paari triibu järel sai ikkagi vesi sisse ja siis hakkas kohe külm ka. Vehkisin kätega, mis kole, aga lõpuks oli ikkagi selline olukord, et poomist ei saanud enam kinni hoida. Sõrmed ei liikunud, ainult valutasid kohutaval kombel. Tulin kaldale ära ja ei suutnud kamagi normaalselt kaldale tassida. Lohistasin kuidagimoodi. Mul oli kole hirm, et sõrmed saavad jäädavalt kahjustatud ja pärast ütleb arst mulle ka nii, nagu nad on teistelegi ütelnud, et noh, kui paari päeva jooksul liikuma ei hakka, eks siis vaatame, kui palju me alles jätame. Brrr.. ja kui ma autovõtmeid ka üles ei leidnud, siis ausõna, kõige parema meelega oleks maha istunud ja nutma hakanud. Aga nii ei saa ja ei tohi, nii et ma siis käisin ümber auto ja otsisin võtmeid. Lõpuks leidsin täpselt sealt, kus nad olema pididki. Riided said vahetatud ja pikapeale hakkasid sõrmed ka liikuma. Siis oli jälle vahva. Poole tunni pärast tuli Martti ka kaldale. Tal sama häda - sõrmed!
Purje kokku paneku ajal märkasin, et puri oli jääs. Marttil ka. Lahe! Külm muudab kriteeriume, mille järgi surfi hinnata. Suvel ei teeks pool tundi Saadjärvel mind ilmselt kuigi õnnelikuks, aga praegu on täiesti ebatavaliselt hea tunne sees ja tahaks veel. Aga miks? Seda ma küll ei oska öelda. Lihtsalt!

28.12.03 Anne kanal (Jää)

Jäähooaeg avatud! Kõigepealt tänusõnad Agnesele, kes mulle lahkelt oma rula annetas!! Tänu sellele sai Martti kelgu ära parandada ja mina täna sõita.
Jää on juba päris paks, ei ragise ega midagi. Aga kalda ääres paistis ta nii jubedalt läbi, et peal kõndida oli imelik. Sile on küll. Kohati on ikka suured laigud täiesti peegelsiledad. Muidugi on suuri krobedaid ja muhklikke laike ka. Aga see ongi hea. Sinna saab sisse sõita kui kiirus liiga suureks läheb ja jube hakkab.
Kuna tuult oli natuke liiga palju harjutasin põhiliselt vastutuult pöördeid. Proovisin 360 teha. See ei olegi nii keeruline kui võiks arvata. Tuli välja küll. Muidugi oli hästi hea meel ja karjusin "Kas te nägite? Kas te nägite?" Aga Martti oli parajasti ametis pikali kukkumisega ja ei näinud midagi ja Alar ütles ka, et: "Ei näinud, tee uuesti." See on ikka vastik küll. Kui sa saad purje käest piku pead ja maandud seejärel kõige haledamal kombel lombis näevad seda kõik, aga kui sa teed tükk aega väga ilusat 360'et, siis ei pane seda keegi tähele.
Jääsurf talvel ikka ruulib rohkem kui vees solistamine. Kaks ja pool tundi kokku. Oli hästi mõnus ja ma tahaks seda veel. Vähemalt on soe. Lõpus hakkas muidugi siin ka külm. Vett oli jääl ikka paari sentimeetri jagu ja ma käisin mitu mitu korda täiega pikali. Otse lompi, muidugi. Olin üleni märg ja tilkusin. Igatsesin väga kalipso järgi. Aga varsti me tulime ära koju ja siis oli jälle soe. Soe on ilus asi.