esileht  »  Lais  »  F-ASI

Jutu originaal ajakirjast "Boards" juuli, 2004
Tõlkinud: Lais

Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi.

Kujutage ette sellist pilti: mõnus päikesepaisteline ja tuuline päev. Perekonnad üritavad piknikke pidada, vaibad maha laotatud ja lapsed ümberringi müramas. Teised sõidavad rattaga piki randa, vastutuult rassides. Vee peal on mõnedel surfaritel suurepärane päev. Nad harjutavad tsaibe ja õpivad veestarti. Mõned noored kutid tegelevad enda tapmisega ja üritavad flakat õppida. Äkki lõhutakse see idülliline stseen kui üks surfaritest (mingi üsna tundmatu tegelane suht rondi varustuse ja mitte midagi ütleva sõidustiiliga) kiirendab väikese terava lainekese ees. Ta lendab õhku, tõmbab tagumise käega peale ja teeb puhta forwardi. Kui ta maandub paiskub õhku veepritsmete pilv ja kõik muutub. Luupi näevad kõik! Isegi need, kes spetsiaalselt ei vaata. Lihtsalt nende nägemisretseptoritel ei jää muud üle kui see pilt vastu võtta. Võimu jõupunkt vee peal vahetub. See oli nii peidus, et paljud isegi ei teadnud, et see seal olemas on ja võib-olla nad ikka veel ei tea, aga alateadlikult jätavad nad luubitegijale natuke rohkem ruumi ja natuke rohkem respekti. Kaldal võib kuulda “oooooh” ja “aaaaah” ja lapsevanemad seletavad oma lastele, et “see, kes selle salto tegi, on väga hea purjetaja”

Kogu maailma surfarid võib jagada kahte gruppi – need kes teevad F-asja ja need kes ei tee. Kui sa oled esimesest grupist, on see artikkel sinu jaoks lihtsalt tore lugu, kuigi siin pole midagi, mida sa juba ei teaks.
F-asi, edurolli, kukerpall, forward luup - see on ülivõrdeline manööver kogu purjetamise ning ilmselt üldse kõikide veesportide juures. Kas võib välja mõelda midagi muud, mida keegi võiks vee peal teha ja mis inimestele sellist muljet avaldaks kui luup? Spock? Unustage ära, liiga tehniline. Speedi panemine ja tõeline kihutamine? Vaevalt küll. Lohesurf? No palun...
Jah, tuleb tunnistada, et on mõned eksteemsemad asjad (Jaws sõitmine, Niagara joast tünni sees alla laskmine, vee peal kõndimine), mis on veel muljetavaldavamad, aga kas keegi suudab välja mõelda midagi normaalsest pagasist, mis oleks muljetavaldavam? Ma ei usu seda eriti.

Luubi edu põhineb kahel asjal. Inimesed, kes windsurfist midagi ei tea on rabatud. Luup eraldab selle purjetamise, mille koolitust nad oma puhkuse paketi raames saavad, ekstreemkanalites nähtust. Kui sa suudad luupi teha, oled õigel poolel. Ja inimene, kes purjetamisest midagi ei tea, saab eksimatult aru, mida see tähendab. See on autoriteetsuse märk ja paneb järjekorra paika.
Seega, et avaldada austust sellele kõige suurepärasemale manöövrile oleme püüdnud välja uurida selle päritolu ja tema variatsioonide päritolu. Kust see alguse sai? Ja miks? Me räägime ka, kuidas see töötab ja arutleme mõningate heade ja halbade nõuannete üle, kust võtta julgust, et minna ja see trikk ära õppida. Kui sa oled kunagi tahtnud teada kõike luubi kohta siis palun – siin see on.

Luubi ajalugu.

Niisiis, kellele me peame andma selle au olla esimese luubi tegija? No ma võin pea anda, et keegi, MITTE KEEGI, ei arva ära, kes oli esimene purjetaja, kellest on Boards ajakirjas luubi pilt. Noh arvake! Robby Naish? Pete Cabrinha? Eip, isegi mitte lähedale. See on 18. novembri 1984 Boards ajakirjas kaheksandal leheküljel. Ja see pole keegi muu kui Radical Ronald! Te ei teagi, kes ta on? Oh, ta on koomiksi tegelane, kes tegi alati kõige radikaalsemaid trikke ja sai kõige kuumemaid tüdrukuid. Nojah, kahju küll, aga on selged tõendid, et Ronald polnud see, kes luupi esimesena tõesti tegi. On teateid, et Raphael Salles, Doug Hunt ja Peter Boyd “maandusid mingit sorti aerial 360 spinni” O’Neili võistlustel, mis peeti Hookipal 1984 aastal. Angus Chater demonstreeris seda esimest korda Inglismaa publikule 1985 aasta märtsis.
(Eesti esimesed forwardid tehti aastal 2000 ja tegijaks Vladimir Tsehh.)
Selle triki ohtlikusest räägiti kohe. Paljud tolle aja parimad purjetajad ei julgenud seda kunagi proovida, kuigi, just nagu tänapäevalgi, ütlesid need, kes seda tõesti teinud olid, et see ei ole eriti keeruline ja iga enam-vähem piisavate oskustega purjetaja, kes on piisavalt julge, et proovida, peaks sellega hakkama saama.
Loomulikult ei ole eriti tõenäoline, et need purjetajad maandusid oma esimesed luubid O’Neili võistlustel. Ilmselt olid nad neid varem proovinud ja harjutanud. Seega võime me öelda, et esimesed luubid tehti 1982 aastal.
Aga, need ei olnud forward luubid. Angus Chateri hüpe on selgelt väga ilus ja puhas push luup. On ka pilt, kus Pete Cabrinha hüppab mingit “barrel rolli” - luup, mida me tänapäeval back luubina tunneme. “Lihtsam hüpe” nagu siis arvati.
Push luup on backi variatsioon ja fakt, et need mõlemad luubid on tagasi keeramisega on väga loogiline. Kõige hirmutavamad luubid on forwardid, nii et keegi ei õpi neid esimesena. Keegi isegi ei teadnud, kas luup on üldse võimalik, nii et oli mõttekas katsetada tagurpidi keeramistega. Avastati, et back luupi on väga raske maanduda. Lihtne on üle keerata ja katapulti panna. Aga kui piisavalt palju üle keerata tulebki välja push luup, mida on suhteliselt lihtne maanduda. Ja esimesed luubid olidki just sellised.

Võttis paar aastat enne kui luubi tegemine üle maailma levis. Need esimesed luubid ei loonud aga mingit trendi. Kuigi mõned purjetajad neid regulaarselt tegid, ei olnud nad isegi tippvõistlustel kuigi levinud. 1987 aasta intervjuus ütles Pete Cabrinha, et tema ja paljud teised tipp-purjetajad olid lõptanud luubitegemise kuna õnnestumise protsent oli väga madal. Tabletopi eest sai samapalju punkte ja need olid lihtsamad maanduda. Sellegipoolest jätkasid mõned purjetajad võistlustel luupide tegemist. Nad kasutasid neid ekstreemse lõpuna oma etteastele. Näiteks Robby Naish pidi 1987 aasta Aloha Classicu võitmiseks maanduma puhtalt ainult kolm luupi.
See võistlus on aga alguseks meie jutu palju põnevamale osale. Cesare Cantagalli, radikaalne (ja väga lühike) Mauil elav Itaalia lainesõitja maandus neil võistlustel täiesti teist tüüpi luubi. Tal oli küll vähe võistluskogemusi ning seetõttu ei õnnestunud tal seda võistlust võita, kuid ta saavutas surematuse windsurfi maailmas - see trikk nimetati tema järgi. Alguses nimetati luupi “Cantagalli Roll” või “Cesare Roll,” kuid üsna varsti sai sellest “Cheese Roll” (tema nime hääldati “Che-sa-rii” mis kõlab havailastele täpselt nagu “cheese” (“juust” inglise k.)

”Juusturull on ettepoole keeramisega hüpe, kus sa keerad ümber masti olles ise purje kohal, samal ajal kui purje clew läheb tuulest läbi. Mitte nagu tavaline f-asi, mille puhul sa keerad üle laua nina ja sul peab kogu aeg tuul purjes olema.”

Kui sa neid sõnu tähelepanelikult loed, siis märkad ka kõige tähtsamaid sõnu: “ettepoole keeramisega hüpe.” Juusturull oli puuduv lüli esimese forwardluubi tegemise juures. See pole küll päris f-asi, kuid ta loob silla backi ja forwardi vahele. Ja juusturullidega läks windsurfimaailm luubihaigeks.

1987 aasta juulis on fotolugu allkirjaga “Luubid lähevad üha keerulisemaks. Mark Angulo tegi neid tagurpidi” Tegelikult tegi Mark Angulo esimese õige forward luubi, mida selles ajakirjas näha võis. “Keerukus” hõlmab ainult terminoloogiat. Kuna esimesed luubid olid backluubid, ehk siis tagurpidi, ei teadnud keegi kuidas nüüd f-asja kutsuda, mis oli tehniliselt edaspidi (forward), aga võrreldes backluubiga teisipidi, ehk siis tagurpidi. Mõistate?
Angulo luubi pööramine oli ikka veel horisontaalne nagu juusturulli puhul, kuid see on siiski selgelt see, mille kohta me tänapäeval forward luup ütleme. Sel ajal oli ta radikaalseim ja erutavaim trikk kogu windsurfi juures. Kuigi tänapäeval oleks Angulol ilmselt veidi piinlik, sest ta mastitipp käis veest läbi ning ta maandus seljale.
Paari kuuga täpsustasid havailased terminoloogia ja Inglismaa võttis selle üle. Lisaks sellele, et ajakirjad mainisid forward luupi ühtepuhku oma pealkirjades, hakkas tekkima üleüldine luubi-kinnisidee. F-asjast sai 1987 Aasta Manööver ja ta jäi selleks ka mitmeks järgnevaks aastaks. Ta oli nii populaarne, et teised luubi variandid unustati päris ära.

Forwardi populaarsuse põhjus meedia juures on üsna lihtne. Oht. Robby Naish rääkis kui hirmunud ta oli kui ta esimest korda kedagi luupi viskamas nägi. Ja kui ta viimaks julguse kokku võttis “oli väga hea tunne teha midagi OHTLIKKU.” Ja sel ajal oli Robby Naish see Jumal, kes ei teadnud, mis on hirm. Nii et kui isegi tema kartis, siis pidi see olema midagi tõeliselt erilist. Tegelikult mõistis (ja mõistab) iga surfar kui hirmuäratav see trikk on. Meil kõigil on juhtunud katapulti, kus jalad väänatakse ette ja ise lendad üle masti. Kuid mõte teha seda nimelt ja 9 meetri kõrgusel õhus oli, ja paljudele on, verd tarretama panevalt õudne. Purjetamise juures õpib aju kogu õppimisprotsessi käigus iga hinna eest vastu panema jõududele, mis tahavad sind ettepoole tõmmata. F-asja puhul pead sa need jõud vastu võtma ja sa pead seda tegema sel ajal kui ise õhus oled. See on hullumeelsus ja aju teab seda.
Seos ohuga on kindlustanud luubile eksklusiivsuse ning prestiizi kuni tänase päevani. Inimesed usuvad endiselt seda hüpoteesi, et luup on ohtlik ja nad respekteerivad endiselt neid kes on oma hirmule vastu seisnud ning selle ära õppinud. 1987 aastal kasutati F-asja palju müügitöös. Mark Wood avas Kanaaridel purjelauakeskuse “Looping” (olgugi, et Wood ise tegelikult F-asja ei teinud). Sellest ajast saati on forwardit kasutatud paljudes varustuse reklaamides.

1988 aastaks olid havailased (ja Hawaiil elavad eurooplased) välja aretanud suure hulga forwardi variatsioone. Allalainet, vastulainet ja isegi siledalt veelt. Kuid lõpuks hakati püüdlema üha vertikaalsema stiili poole. Selle asemel, et külje pealt ümber masti keerata lendasid sõltlased nüüd kõrgele ja keerasid otse ette. Lõplik püüe oli teha salto täiesti otse üle masti nii et masti tipp vett ei puudutaks. Seda kutsutakse “killer luup” (tapja luup) või “end over end” luup (lõpp üle lõpu).

Ent samal ajal kui havailased arvasid, et nad juhivad oma killer forward luupidega maailma oli üks Austraalia poisike neist peajagu üle. Ta tegi double’it. Esimene topeltluup, mis filmilindile jäi, tehti 1989 aasta septembris. Tegijaks oli sitke Austraalia kuli nimega... noo arvake ära, mis nimega :).. nimega Jason Polakow. Ta oli 17 aastane. Enne rahvusvahelisele lainesõidu lavale astumist oli ta Ida-Austraalia hüperaktiivne laps. Keegi oli talle öelnud, et havailased teevad luupe igal triibul ja et nad teevad pidevalt topeltluupe. Jason tahtis nendega võrdne olla ja selle käigus läks neist mööda. Sedasama tegi ta ka aastaid hiljem kui pommitas neid oma lainesõiduga. Veidi enne kui sai maailmameistriks. Tema topeltluupe võib video Polakow KA-1111 pealt näha. Veel aastaid pärast seda kui need luubid tehtud said, vaidlesid maailma tippsõitjad, kas topeltluup on füüsiliselt võimalik. Jasoni isa rääkis, et filmis need, esimese topeltluubi kaadrid Torquay lähedal 1989 aastal. Aasta pärast näidati neid Austraalia Sport TV’s. Polakow oli ja on unikaalne segu fenomenaalsest talendist ja absoluutsest hoolimatusest oma turvalisuse suhtes. Nagu üsna selgesti näitab ka tema karjäär – ta võidab, pühkides kõik oma teelt ning veedab siis mõned aastad haiglas taastusravil.

Siia kõrvale: kui me ajasime esimese topeltluubi jälgi leidsime me Ameerika surfiajakirjast (Ameeriklastel läheb purjetamise ajalugu tihtipeale natuke segi.) jutukese, mis väitis, et esimene topeltluubi video on Tony Barbierist Hatchery’s. See on vale!!!

Nojah, aastad möödusid, aga forward oli ikka esimene luup, mida õppida üritati. See muutus võistlustel sagedaseks, isegi hädavajalikuks. Juusturull läks moest, aga backluup tuli tasapisi tagasi. Siiski oli üle kogu maailma just F-asi see trikk, mida kohalikud uljaspead teha ihaldasid. Kuna see on just selline trikk nagu ta on, lähevad mõned talendid seda tegema ilma, et oleks eelnevalt läbi mõelnud, kuidas see käib. Või seda teiste purjetajatega arutanud. Tulemused on tihti väga valulikud ja folklooris säilib selle triki staatus ja hirmuäratavus. Kuigi tegelikult on F-asi kättesaadav praktliliselt kõigile, kes hüpata suudavad, peab olemas olema põhimõtteline arusaam sellest, mida F-asja katse ajal õhus tegema peab.
Korraks tundus, et nüüd nii jääbki. 1995 aastal lustis Robby Naish sellega, et viskas luupi oma Equipe longboardiga. Steve Allen püüdis segadust külvata sellega, et pani kokku tabletopi ja forwardi. Osad inimesed lasid luubi ajal käsi poomi küljest lahti või võtsid jalgu jalaaasast välja, kuid midagi eriti uut ei juhtunud kuni 1997 aastani.

Eric Gruenwaldile on au olla push luubi “leiutajaks.” See juhtus Pozo Grand Slamil 1997 aastal. Robby Naish ja Pete Cabrinha rääkisid kõigile, et see on seesama trikk, mida nemad juba aastate eest tegid, kuid keegi ei kuulanud neid. Äkitselt sai push luubist kuumim manööver ja kõik tippsõitjad töötasid selle kallal palavikuliselt ning lisasid selle oma kavasse. Eriti kindlasti siis kui nad taipasid, et seda on kergem maanduda kui backluupi kuna maandutakse saba ees ning et selle eest saab sama palju punkte.
Aga see on seesama trikk, mida vanad pioneerid tõesti juba aastate eest tegid. Muidugi oli vahepeal juhtunud see, et peaaegu kõik toonased võistlejad nüüd, 10 aastat hiljem enam võistlustest osa ei võtnud. Ja kuna vahepeal keegi push luupe teinud polnud arvas enamik inimesi, et see ongi uus trikk. Ei olnud! See oli täpselt seesama hüpe, mida Angus Chater 1985 aasta märtsis tegi. Igaljuhul oli push luup selle hooaja kuum võitja ja on nüüd oma ärateenitud aukohal jälle tagasi kui üks kolmest suurest luubist, mida teha on võimalik. Forwardi ja backi kõrval.

Sellest ajast peale on backluup leidnud omale koha kui pro’de üldine lemmik. Kõrge, korralik, puhas backluup meeldib kohtunikele alati. Ühe käega, ühe jalaga, ühe käe ja ühe jalaga... variatsioone on leiutatud igasuguseid. Peaasi, et veider välja näeks ja punkte teeniks. Igaaastasest ülituulisest Pozost jäävad alati kõige meeldejäävamaks ülikõrged puhtad backluubid. Tihti kuni 12 meetri kõrgused.

Teised luubi arendused tulevad ja lähevad. Topeltluup tuli tagasi siis kui varustus muutus kergemaks, mis tegi selle maandumise lihtsaks. Jason Prior on üks esimesi, kes seda Mauil tegi. Robert Teriitehau ja Fracisco Goya kasutasid seda trikki efekti saamiseks võistlustel. Nüüd on piirid isegi veel kõrgemale tõstetud. Kohalikud Pozos teevad lahtiste kätega luupe ja ühe käega topeltluupe. Vabastiili talent Ricardo Campello on saanud hakkama puuvilja luubi (fruit loop) ehk “air chacho” ’ga (Puuvilja luup e. fruit loop e. air chacho – selle leiutajaks on Ricardo Campello. Luubi tegemise käigus tehakse ducktsaib ja purjetaja maandub clew ees asendis. Kõlab küll väga tehniliselt, kuid välja näeb lihtsalt vapustav.) Järgmine verstapost on kolmikluup. Mõned purjetajad on seda küll proovinud, kuid kiiresti alla andnud ja enamasti ka päris kõvasti haiget saanud. Robert Teriitehau (miks see küll ei üllata?) on ilmselt ainus purjetaja, kes selle ära maandunud on ja kes tõesti kolmikluupi harjutab. Aga tõenäosus, et see luubiliik harilikuks saab, tundub üsna väike. On fakt, et ühe tiiru lisamine tõstab keerukuse ning ohtlikkuse astet vähemalt kolm korda. Nii et kui topeltluup on kolm korda nii raske kui tavaline F-asi, siis kolmikluup on veel umbes üheksa korda keerulisem...

Tänapäeval loetakse F-asja üsna lihtsaks trikiks. See on üks manööver, mis võib anda mõned punktid kui tingimused pole millegi erilise jaoks piisavalt head. Veivivõistlustel saab tavaline F-asi vähem punkte kui tabletop ja palju vähem kui backluup või push luup. Topeltluup annab kõikidest luubitüüpidest kõige rohkem punkte ning vähemalt enamik Inglismaa tippsõitjatest suudab topeltluupi teha. Kuigi paljud siiski ei tee seda kuna vigastuse risk on väga suur.

Purjelaua maailma enamusele ei saa aga forward luup ilmselt kunagi tähtsusetu trikk olema. Ja olgem ausad, see enamus on päris suur. Me ei tea kui palju Inglismaa purjetajatest F-asja teeb, kuid võb arvata, et see on umbes 3-5 % neist, kes regulaarselt surfamas käivad. Eestis on praegu umbes 20-25 forwarditegijat, kümmekond backi tegijat/harjutajat ja kolm meest, kes on teinud topeltluupi.
Seega, ehkki aastad on mööda läinud ja F-asi ei ole enam sama võimas kui ta kunagi oli, on tal siiski endiselt küllaga endist jõudu. Ja idüllilise piknikuranna fenomen jääb kestma.

P.S. Pildid on võetud Võsatiimi ja Extreme Teami lehtedelt ja LE lehelt.

VIGASTUSED.

Purustatud kuulmekiled, murtud ninaluud, väljaväänatud põlved, katkised jalad, sinilillad silmad, kahtlustatud kaelaluu murrud, seda loetelu võiks veel tükk aega jätkata.
Tegelikult on luupimine küllaltki ohutu kui seda õieti teha. Kuid mõnikord käheb ikka midagi viltu ja siis, PAHH, lendad sa vette ja veri rikub kõik su ilusad purjekleepsud ära.
Siit mõned julgustavad tarkusesõnad John Skye’lt selle kohta, kuidas hoiduda halvimast: "F-asi on tegelikult üsna turvaline. Võiks isegi öelda, et see on kõikidest hüpetest kõige turvalisem. Hea küll, sa võid saada üsna tugevaid vopse vastu selga ja sel hetkel tunduvad need kohutavalt valusad, aga poole minutiga on valu kadunud. Kõige parem moodus tõsiste vigastuste vältimiseks on poomist mitte kunagi lahti lasta. Kui sa hoiad taglasest kinni, lendad sa alati purjest allapoole, seega siis vastu pehmet vett.”

KAS NAISED LUUBIVAD?

Elu on näidanud, et õrnema sugupoole esindajatel on luupimisel palju tugevamad barjäärid kui meestel. Kogu maailmas on suhteliselt vähe naisi, kes on võimekad ja enesekindlad luubitegijad. Palju vähem kui mehi, kes suudavad luupi hüpata.
See ilmselt näitab kui palju rohkem on naise ajus juurdunud ellujäämis instinktid. Naised ei ole kunagi pidanud näitama kui kõvad mehed nad on.
Samuti mängib siin oma rolli füsioloogia – naised on kergemad. See on küll kasulik varaseks glissisaamiseks, kuid vastupidavuse koha pealt osutub miinuseks. On olnud mõned naissoost tippsurfarid, kes olid tõeliselt muljetavaldavad oma lainesõiduga ning kellel ei jäänud julgusest kübetki puudu, kuid kes said luubiga nii kõvasti haiget, et sellest sai ületamatu takistus. Sellest on väga kahju, sest kindlasti on sel negatiivne mõju naiste arvule, kes tahaksid veivivõistlusest osa võtta. Praegusel hetkel on asjalood sellised, et World Cup’ist võtavad osa mõned tüdrukud, kes suudavad teha arvestatavaid forwardeid, backluupe ja push luupe. Kuid näha mõnda tütarlast meie kodurandades natukenegi luubisarnast asja tegemas on  ikka tõsiselt harv juhus. (Välja arvatud siis kui teie kodurand on Ristna või Räpina)

"Vabandust, ma saan aru küll, et see viimane märkus on hirmus edev, aga ma ei saanud sinna midagi parata :)"

KUIDAS NEID SIIS TEHA?

Kui sa ei oska luupida, siis oled sa ilmselt oodanud just seda lõiku, luupimise saladust. Ainult, et kahjuks ei ole siin sinu jaoks tõenäoliselt midagi uut. Luubi saladused on juba palju kordi avalikustatud. Nii, et kui sa vähegi luubijutte lugenud oled, pole meil sulle enam midagi uut pakkuda. Enamasti on võtmeks arusaamine füüsilisest asjade käigust (kui sa seda veel ei tea, siis loe kasvõi siit artiklist vastavat osa ja kindlasti LE lehe õpetuste alt ka).
Tegelikult on inimesele, kes on küll tahtnud luupi teha, aga pole suutnud, olulisem, kuidas oma hirmust üle saada. On mitmeid erinevaid lähenemisi – mõned soovitavad proovida võimalikult madalalt, et hirmu vähendada (sa ei kuku nii kõrgelt alla), teised soovitavad proovida just kõrgelt, et vähendada võimalust oma kama otsa kukkuda. Sa võid ka rannas pealetõmbamist harjutada. Lihtsalt selleks, et tunnet kätte saada. Ära lauda võta, vaid proovi ainult purjega ja kui peale tõmbad siis lase ennast ettepoole. Sa lendad teisele poole purje ja saad ilmselt õlgadele verevalumid.
Pikka aega õpetas Chris Calthrop "täiesti ohutut forward luubi tegemist" - alustati jalad aasades katapultidega (selle tegemisel peab poomist väga laialt kinni võtma), et mõista liigutust ja mõjutavaid füüsilisi jõudusid ja edasi mindi sileda vee forwardite juurde ning lõpuks ehtsa suure laine f-asja juurde.
Ian Leonard soovitas koostada "Luubi leping" ja lasta see oma sõprade hulgas ringi käima.Vedelaks löömise häbi aitab siis julguse kogumisele kaasa.
Mõned instruktorid soovitavadki tugevat sotsiaalset survet, mis lõpuks karika üle ääre ajab. Üks luubiõpetaja näiteks rääkis, et kõige efektiivsem moodus on potentsiaalsele luubitegijale vees järele sõita ja talle solvanguid karjuda. "Ütle neile karmilt," õpetas instruktor. "Sõida otse luupijahakatise järel ja kisa, karju, vannu, ropenda, sea nende mehelikkus kahtluse alla.. kõike, mis vähegi pähe tuleb. Hõika kõvasti NÜÜÜÜÜÜÜD iga kord kui vähegi korralikum laine ette satub. Kui nad paar korda on juba üritanud, läheb edaspidi lihtsamaks." See meetod võib olla natuke liiga efektiivne ja on olnud kliente, kes selle taktika peale on kohe topeltluupi üritanud. Teine kord jälle juhtub, et nad müüvad oma kama maha ja hakkavad lohetajaks..
Kui see lahendus ka ei kõlba võib proovida sõita koos teiste luubitegijatega. Enamik luupijatest ei õppinud seda manöövrit üksinda. Neid ümbritsesid teised sõitjad, kes olid nendega enam-vähem samal tasemel. Nii toetavad kõik üksteist ja üldisele tasemele teeb see ainult head. Mõne aja pärast on sõitja näinud juba nii palju luupe ja luubiüritusi, igasuguse nurga alt, et ta teab peaaegu instinktiivselt, mida teha tuleb. Ja luup ei tundugi enam nii ekstreemne.
Veel üks meetod, mida kasutatakse, aga mis tihti küll tulemust ei anna, on alkohol. Tavaliselt juhtub see kõrtsilaua taga surfipäeva eelsel õhtul. Piisav kogus alkoholi ja hea prognoos teevad oma töö ja luubiunistajate kamp lepib kokku, et "Homme tõmbame esimesest lainest!!!" Aga järgmisel hommikul teeb pohmelus oma töö ja üsna varsti võetakse vastu uus otsus: oodata järgmise korrani.

Ärge unustage, et

tuuliseid päevi on

vähe ja talutavaid

tingimusi veel

vähem!!

LUUBI TÜÜBID

Air Chacho, (fruit loop): Ricardo Campello leiutis. Luubi alguses lastakse puri käes parditsaibi asendisse ja maandutakse clew firstis. Tundub tehniline, kuid välja näeb suurepärane.

Back loop: .vastutuult luup. Psühholoogiliselt lihtsam, kuid tehniliselt keerulisem kui forward.
 
Clew first loop: Luup, mis tehakse clew first asendist (purjel mast tagapool, clew eespool).

F-asi, (forward loop, edurolli): Allatuult luup. Tehniliselt küllaltki lihtne, kuid väga hirmuäratav.

Glissav f-asi, (planing forward): forward luubi ideaalvariant. Kukerpall tehakse täielikult õhus ja maandumisel glissab laud edasi. Selline luup põhjustab halvasti maandumisel enamasti laua muutumise kaheks penoplasti tükiks.

Gutter flip: Jace Panebianco leiutis. Shove it’ ist juusturulli.

Juusturull, (cheese roll): Ettepoole keeramisega luup, kus puri hoitakse sõitja lähedal ja keerlemine käib horisontaalselt.

No-handed: igasugune luup, mille käigus sõitja laseb kätega poomist lahti. Tänase päevani on niimoodi õnnestunud ainult forward luup ja topeltluup.

One-handed: ühe käega luup. Palju tavalisem kui no-handed.

One-footed: nagu one-handed, kuid imetlusest ahhetavale rahvahulgale lehvitatakse jalaga, mitte käega.

Pole vault forward: üleotsa luup, mis ei õnnestunud ja kus masti topp läheb vette.

Push luup: back luubi sarnane, kuid kogu tiir tehakse õhus. Lõpus surub sõitja tugevalt purjele, et pöörlemine lõpetada. See oli esimene luubi tehnika üldse.

Rewind: Üles lennates tehakse push luup ja allatulles forward. Mitmed sõitjad väidavad, et nad on seda paar korda teinud, kuid kaamerasse pole ükski selline veel jäänud.

Rodeo flip: ühe käega juusturull.

Speed loop (sileda vee luup): luup, mis tehakse ilma laineta, kasutades ära laua kiirust.

Spin luup: väga kiire forward luup.

Stalled loop: forward luup, mis tehakse hiljem kui tavaliselt. Enamasti väga kõrge hüppe lõpus.

Tabletop forward: Tabletopist forward luupi. Steve Alleni leiutis.

T-bone: Switch-stance forward (tehakse aasades ja tavaliselt kohe pärast tsaibi). Õhus keeratakse laud ümber ja maandutakse juba uuel suunal – clew firstis, kuid mitte enam switch stances. John Hibbardi leiutis.

Topeltluup, (double forward): Õhus tehakse kaks täispööret ettepoole.

Üle keeratud luup, (over-rotated): kui sõitja avastab maandudes, et tal on peaaegu õnnestunud ära teha ka teine (või kolmas) tiir. Tavaliselt lõppeb karmi katapuldiga.

Üle otsa luup, (end over end loop, killer loop): Täiesti vertikaalne salto. Ideaalne on siis kui mastitopp veest läbi ei käi.