Puhus 12 – 7 ms (kohale jõudes tipud isegi 13,8)

Algas nagu ikka – ettevaatlik triibutamine ja mõned lihtsad kargamised.

Mingi moment hakkas aga igav ning saades innustust Väikse-Tomi hüpetest, otsustasin saagu mis saab,  lõpuks ometi backrolli ära proovida.

 

Avastasin, et ei ole sugugi lihtne sundida end tegema midagi sellist mis lõppeb kindla crashiga – kord oli tuul liiga tugev, siis jälle liiga nõrk, kord laine liiga madal või keha asend ebamugav…:p. Lõpuks sain aga end niikaugele et ühest madalast lainest kergitasin end üles, tegin pöörde ümber esimese õla ning maandusin … laua esimese otsaga otse lainesse... ilge pauk! ning lisaks veel kohustuslikud liitrid järvevett. Järgmised paar korda olid nagu esimese koopiad.

Siis meenusid aga targematelt meestelt kuuldud õpetussõnad õige pea- ja kehaasendi kohta ning jagasin matsu välja, mida ma valesti olin teinud. Neljandal katsel sujus kõik ilusti: madal laine, hüpe, pööre  ja järgmisel momendil käis sahin ning laud oli sujuvalt samas asendis mis enne äratõuget. Kiire pilk nööridele: rist sees! ja siis juubeldus.

Eelmine kord oli samasugune tunne pärast esimest teadlikult tehtud hüpet. Kirjeldamatu. Tagasi kalda poole pöörata taipasin alles tüki aja pärast.

Kokku tuli umbes mõneteistkümmnest katsest ca kolmandik välja. Kokkuvõttes tuli kokku ca 2,5 tundi möllamist.