Ma olen väga kõva sõitja. Täna tegin ühe tsaibi ja ühe helitäki. Tingimused kah vastikud. Tsopine ja tuult vähe. Pealegi mul iiveldas kuigi pohmakat vms polnud. Nagu kalipso ära võtsin hakkas puhuma.

 

 

Rand oli ilusaid lohetajaid täis, aga tuult polnud kutsutud. Logelesime niisama. Rääkisime Papaga juttu igast asjadest. Kuubast ja kitarrimängust ja kalipsodest ja luubist (sellest rääkisin vist põhiliselt küll mina) ja Eesti surfi algusaegadest jne. Oli päris tore päev.

 

 

360. Ja 360. Ja veel üks 360. Ja umbes sajas 360. No ei tule välja.
Ilm oli tume ja sünge. Vahepeal tuli padukat. See peksis vastu silmi ja tegi haiget. Vesi supersoe.

Pärast ülimõnus järelsurf.

 

 

Istusime päev läbi autos, sest vihma kallas täiega. Kella kuue paiku olid kõik lihased kanged kui kuivanud juust. Sadu oli kah veids väiksemaks jäänud, nii et ronisime välja. Tegime lõket. Süütamiseks kulus umbes tund.

 

 

Lõpuks ometi tuli oodatud tuul. Suht puhanguline aga sõita sai. Algul kurss otse kividesse, aga pärast keeras edelasse ja sai otse välja sõita. Tingimused olid üsna keerulised. Väga tsopine oli kõik. Proovisin paar korda 360’et, aga enamasti siiski lihtsalt tsaibi harjutamine. Väsinud peast ei tule seegi välja. Puhanult, suure lauaga, ikka mõnikord tuleb kah.

Just siis kui Arbo kohale jõudis, oli laine natsa ilusamaks ja konkreetsemaks läinud. Nii, et Arbo tegi muidugi kohe luupi. Äge!

Aga meil oli tarvis praamile kiirustada ja nii me tulimegi ära Tartusse ja lõpetasime selle surfireisi.

Minu senise elu parim ja ägedaim surfireis. 100% edukas. Esimene laine, esimene tiir, esimene väikeselaua tsaib, esimest korda selline tunne, et Ristna on tõesti mu kodu.